UUE AJA JUUDIT: VAT Teatris tehakse „Juuditit”. Ei, mitte Tammsaare-Juuditit, vaid Kivirähki-Juuditit. Aare Toikka lavastuses mängib nimiosa Henessi Schmidt. Proovides on näitlejannal tekkinud hulganisti eksistentsiaalseid küsimusi. Ta pani need paberile ja saatis kirjakesega Andrus Kivirähkile, kes võiks ju elukogemuse pealt juba mõnda vastust teada. Ja vaata vaid, teadiski! Andrus saatis kirjakese vastustega tagasi. Siin see nüüd on.

Kõigepealt – sellesse verivärskesse näidendisse on peidetud sõrmeotsaga ka sada aastat tagasi ilmunud teost. Uue aja Juudit on sõjakam kui tema eellased – aga ka tema eesmärk on suurem: päästa maailm!

Henessi: Mis on see, mida sa noorena täiega uskusid, aga nüüd… pool elukogemust hiljem, enam ei usu?

Andrus: Mul on tunne (küllap loll ja ekslik), et ma selles mõttes polegi eriti muutunud. Päriselt, mulle tundub, et kooli- ja ülikooliaeg oli alles eile ja paljuke siis inimene ühe päevaga muutuda saab?

Henessi: Kas noored on targad või naiivsed?

Andrus: Nad on mõlemat korraga ja see on väga hea, mõlemad on head omadused. Muide, miski ei takista neid omadusi ka vanaduses säilitamast.

Henessi: Kas vananedes peab toimuma kalgistumine? Kuidas seda vältida?

Andrus: Muidugi ei pea. Aga ma ei tea, kuidas seda vältida. Ilmselt on see lihtsalt sulle kaasa antud – kas muutud pahuraks vanainimeseks või oled elu lõpuni taevasiniste silmadega vanamees, kes teeb endiselt poisikesetempe, või lõbus vanamutt, kes paneb kepi käest ja ronib lapselaste rõõmuks puu otsa. Olen selliseid eksemplare kohanud ja loodan siiralt, et suudan vananeda sama valutult nagu nemad.

Henessi: Mis on kõige tüütum noore inimese juures?

Andrus: Kas just tüütum, aga vahel häirib või kurvastab teadmatus ning huvi puudumine kõige eelnenu suhtes. Ometi on reis minevikku minu meelest sama põnev kui reis kaugele maale.

Henessi: Mis on kõige tüütum vana inimese juures?

Andrus: Heietamine ja oma minevikku kinni jäämine.

Henessi: Kas maailm vajab üldse päästmist? Kui jah, siis kas meil on (veel) võimalik seda päästa?

Andrus: Ma arvan, et me peame tegema kõik, mis meie võimuses. Aga lõppkokkuvõttes otsustab ikkagi maailm ise, mis temast saab. Ta on nagu mingi ülisuur ja ülivõimas iidne loom, kelle toimimisest ja loogikast me päris täpselt aru ei saa.

Henessi: Kas sa ohverdaksid armastuse maailma päästmise nimel?

Andrus: See on väga abstraktne küsimus, aga jah, kahtlemata on elus asju, mille nimel tuleb midagi ohverdada. Ja vahel isegi armastus.

Henessi: Mida sina oled teinud maailma paremaks muutmiseks?

Andrus: Mul pole olnud nii suurejoonelisi eesmärke, minu sihid ja ettevõtmised on olnud ikka palju tagasihoidlikumad ja maisemad. Aga ma loodan, et ma pole vähemalt muutnud maailma senisest halvemaks ja kurjemaks paigaks.

Henessi: Kuidas oma ökoloogilist jalajälge vähendad? (Sorteerid prügi? Sul on oma veepudel? Kohvitops? Käid poes oma kotiga?)

Andrus: Eks ma kuulun vist ikka nende hulka, kelle kohta võib öelda – suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi. Aga mul ei ole näiteks autot, käin palju jala või kasutan ühistransporti. Prügi sorteerin, poes käin oma kotiga. Oma kohvitopsi mul pole, sest mulle meeldib kohvi juua laua taga ja päris tassist.

Henessi: Mis kasu on headest ja tarkadest inimestest, kui nad ei aita maailma muuta?

Andrus: Nad on lihtsalt olemas. Nendega on hea ja kerge olla. Ma usun sellesse mõttesse täiesti siiralt.

Henessi: Milline naine on kõige hirmsam?

Andrus: Pole ju vahet, kas tegemist on naise või mehega, hirmsad inimesed on need, kes on kurjad, ülbed ja huumorimeeleta. Selliste lähedusse sattudes tõusevad mul kõik karvad turri.

Henessi: Kas masse saab juhtida ainult hirmuga? (“Inimesi peab sundima. Seda peab tegema keegi, keda nad kardavad.”)

Andrus: Revolutsioone tehakse muidugi mõõk käes, trummipõrina saatel ja vana maailma hävitamisel on kõige kiirem vahend pomm. Aga on olemas ka selline asi nagu evolutsioon, mis võtab küll kaua aega, aga annab siiski kokkuvõttes häid tulemusi. Näiteks ahvidest said lõpuks ikkagi inimesed.

Henessi: Kas ausus saab teha halba?

Andrus: Kindlasti. Ibsen on sellest kirjutanud näidendi „Metspart“, kus üks maniakaalselt aus inimene põhjustab õnneliku perekonna lagunemise ja lapse surma. Tihtipeale valetatakse ju ainult selleks, et teist inimest säästa ja talle mitte haiget teha. Tema lohutamiseks, tema rõõmustamiseks.

Henessi: TO-DO-list, kui saad teada, et maailma lõpp saabub viie päeva pärast?

Andrus: Ma ei taha tegelikult midagi nii jubedat ette kujutada. Ja nagunii ei suuda me keegi isegi oletada, kuidas me nii äärmuslikel hetkedel käituks. Küsimus on ka selles, kas lähenevast maailmalõpust teaksin ainult mina või teaksid ka kõik teised. Kui ainult mina, siis üritaksin ma ilmselt tõde varjata – et kindlustada teistele veel viis muretut päeva.

Henessi: Kui sa peaksid valima Noa laevale reisijad – mis inimtüübid välja jätaksid? Miks?

Andrus: Ma ilmselt loobuksin ise oma kajutist, see on lihtsam kui otsustada teiste saatuse üle.

Henessi: Soovita üht head veini.

Andrus: Ma enamasti ei joo veini, aga kui keegi satub Kreekasse, siis soovitan proovida retsinat, mis on selline valge, omapärase vaigumaitsega vein.

Henessi: Kui sa saaksid noorele Juuditile ühe tarkusetera tee peale kaasa anda – mis see oleks?

Andrus: Katsu siiski jääda inimeseks, kellega koos on hea ja kerge olla.

VAT Teatri lavastus

„JUUDIT”

Autor: Andrus Kivirähk

Lavastaja: Aare Toikka

Kunstnik: Pille Jänes

Valguskunstnik: Sander Põllu

Videokunstnik: Sander Põldsaar

Helilooja: Ardo Ran Varres

Osades: Henessi Schmidt, Ingrid Margus, Gert Raudsep, Margo Teder, Tanel Saar