TÄIEL KIIRUSEL VALES SUUNAS: Inimkonna ellujäämiseks peaksime tootmise piiramist rakendama enam-vähem kõigis inimtegevuse valdkondades, sest nagu öeldud, iga tootmine toodab paratamatult süsihappegaasi ja kulutab ressursse, sealhulgas ürgkütuseid. Keemiadoktor Peeter Liiv kirjutas raamatu rohepesust ning nendib, et pilk tulevikku on masendav.
Öelda inimestele, et suure tõenäosusega on sajandi lõpuks 75% kasutatavast põllumaast ja vähemalt 50% inimeste praegustest elupaikadest kasutamiskõlbmatud, ei sisenda just optimismi. Selge on see, et kõige sellega kaasneb ennenägematu migratsioon, vägivald ja võitlus ellujäämise nimel. Päris kindlasti ei kuulu eurooplased – ja eriti eestlased – ellujääjate hulka. Karmi tõe tunnistamise asemel on aga palju meeldivam uskuda ilusaid rohemuinasjutte.
Ebapopulaarne rohepesu
Ma ei saa aru, miks ei meeldi paljudele ilus eestikeelne sõna “rohepesu”. Minul tekib seda nunnut pastoraalset uuskeelendit kuuldes kujutluspilt päikesekiirtes säravast haljendavast orust, kus vulisevas ojakeses pesevad Savile Row’lt pärit ülikondades tüübid oma raske vaevaga rahvalt väljapetetud või Euroopa Liidust rehepapitatud raha… Tulemus on säravpuhas ja heleroheline.
Ehkki ma ise ühtegi sotsiaalmeedia kontot ei oma, on paljud heasoovijad saatnud edasi hulganisti erinevates foorumites ja gruppides aset leidnud mõttevahetusi rohepesu raamatu teemal. Mõneti üllatavalt on suurem osa arvamusi olnud igati positiivsed. Vastupidiseid võib aga jagada kahte liiki.
Kõigepealt ootuspärased etteheited, tsiteerin: “nagu me enam ei mürgita vastast, täna ei ole kombeks ka kaasasündinud alustel vastandusi /…/ keegi veel peale valge keskealise heteroseksuaalse mehe võiks aidata tal seda loodust kaitsta siis.”
Kahjuks pean mulle süükspandu omaks võtma. Olen küll plaaninud seda parandada, kuid seni on lahendamata üks oluline küsimus: kas mulle sobib paremini lõheroosa või briljantroheline huulevärv. Enne nii olulise dilemma lahendamist ei söanda ma soovahetusoperatsioonile minna.
Teiseks etteheiteks on aga see, et raamatu autor rikub ära paljude unistuse kõndida käsikäes kauni helerohelise tuleviku poole.
Siin aga ei ole siinkirjutajal põhjust endale tuhka pähe raputada. Praktiliselt kogu inimkonna, mõni üksik erand vast välja arvata, “viimse võitluse maale lahing otsustav toob”.
Ressursside lõppemine
Rooma klubi esimene (ja seni kõige tuntum) raport “The Limits to Growth” ilmus aastal 1972 ja tõlgiti paljudesse keeltesse. Huvitaval kombel anti venekeelne tõlge (mis on siinkirjutajal tõenäoselt siiani kuskil keldririiuli nurgas vedelemas) välja üsna peatselt; eessõnas rõhutati korduvalt, et raamat kirjeldab kapitalismi kriisi ja seal tehtud järeldustel ei ole mingit pistmist õitsva sotsialistliku ühiskonnaga. Raamatu põhiteemaks oli ju ressursside lõppemine ning Venemaal oli (ja on praegugi) ohjeldamatult maavarasid, metsa ja maad, mida kõva valuuta saamiseks müüa ja ka niisama raisata.
Kliimakriisist ei olnud tolles raamatus minu mäletamist mööda juttu, ei saa seda kahjuks hetkel kontrollida. Tegelikult oli süsihappegaasi kontsentratsiooni tõusust põhjustatud temperatuuri tõusu avastanud ja üllatavalt täpselt matemaatilistesse valemitesse raiunud vähetuntud amatöörteadlane Guy Stewart Callendar juba aastal 1938. Paraku ei võtnud teda toona keegi tõsiselt – ja ega see poleks ka midagi muutnud. Esimesed täpsed mõõtmised tegi 1958 geokeemik Charles David Keeling Mauna Loa observatooriumis ja need on kestnud järjepidevalt siiani, olles kõige pikaajalisem andmekogu üldse.
Süsihappegaas? Süsihappegaas
Kuuekümnendate lõpus hakati mõõtma kogu Maakera temperatuuri satelliitidelt ning eelmise aastatuhande lõpuks jõuti niikaugele, et praktiliselt kõik loodusteadlased aktsepteerisid inimtekkelise, s.o ürgkütuste põletamisest põhjustatud soojenemise fenomeni.
See on nüüd koht, kus vandenõuteoreetikud tõstavad kisa, väites, et mitmed teised gaasid, näiteks metaan, veeaur jpt on tugevamad kasvuhoonegaasid kui süsihappegaas. Mõnes mõttes on neil õigus.
Samas ei tea me metaani käitumisest atmosfääris suurt midagi ja viimased uuringud näitavad, et ilmselt laguneb ta kõrgemates õhukihtides oodatust palju kiiremini. Nimelt eraldub maagaasi ammutamisel, transportimisel ja jaotamisel väga suur hulk metaani (umbes 3%) õhku mitmesuguste lekete tõttu. Kui kogu see gaas osaleks kasvuhooneefektis, oleksid tagajärjed juba praegu hoopis hullemad. Süsihappegaas on aga suhteliselt stabiilne ja selle eraldumine on otseselt seotud sellega, kui palju kütuseid põletatakse – ehk kui palju kaupu toodetakse. Atmosfääris ta ei muutu, kuid märkimisväärse osa inimkonna tekitatud CO2-st neelab maailmameri. Metsad ja turbasood, mis veel hiljaaegu olid oluliseks süsihappegaasi salvestajateks, on inimtegevuse mõjul muutunud hoopis selle eraldajateks. Eelnimetatud põhjustel on süsihappegaasi eraldamine lihtsaks ja üsna adekvaatseks indikaatoriks inimese kliimamõju hindamisel.
Tohutu hulk statistikat
CO2 kontsentratsioon suureneb järjepidevalt – nagu ka ürgkütuste kaevandamine ja tarvitamine. Kõikvõimalikel rahvusvahelistel kliimakonverentsidel on juba pikka aega räägitud mingitest maagilistest numbritest, olgu see siis 1, 1,5 või 2 kraadi, millest Maa soojenemine tuleb igal juhul allpool hoida. Paraku on need numbrid juba ületatud (tõenäoselt praeguseks juba ka 2 kraadi oma) ning konverentsidel ei jää midagi muud üle kui uusi ja suuremaid numbreid välja hõigata. Maakera aga tormab üha kiirenevas tempos katastroofi poole. Miks siis, kui me kõik teame, et see tee on hukatuslik?
Raamatut kirjutades tuli läbi närida tohutu hulk erinevat statistikat. Kuskilt ei õnnestunud leida aga sellist suhteliselt lihtsat arvu nagu eri sektorite erisaaste, st kui palju mingi inimtegevuse valdkond ühe toodanguühiku kohta kliimasoojenemisse panustab. Vajalikud algandmed on osaliselt netist leitavad ja nii lootsingi, et ehk õnnestub panna tehisintellekt musta tööd tegema. Vaatamata kõigile kavalustele keeldus ta kategooriliselt, tundub, et sisseehitatud algoritmid välistavad suurandmete kogumise ja töötlemise – vähemalt avalikult kättesaadava versiooni abil.
Nii tuligi seda tööd käsitsi teha ja loomulikult ei olnud kuigi põhjalikuks analüüsiks aega ega jõudu. Selgus aga väga üllatav fakt: vähemalt nendes inimtegevuse valdkondades, mille andmeid üritasin kokku rehkendada, oli erisaaste suhteliselt ühesugune. Nimelt, uuritud valdkondades – olgu see teekasvatus Sri Lankal või idufirmandus Silicon Valleys –, tekib keskeltläbi 1 dollari müügitulu kohta 300 grammi süsihappegaasi.
Hüpoteetiline mineraalvee tehas
Siin ongi põhjus, miks rohepööre ei saa toimida. Kujutame ette mõnda absoluutselt mittevajalikku ettevõtet, olgu selleks näiteks mineraalveetehas Matsimetsas, kus puurkaevust pumbatakse vett, villitakse plastpudelisse ja müüakse poodides üle Eesti. Iseenesest on tegu väga kuritegeliku üritusega: hoolimata reklaamist ei ole nn mineraalvesi mitte kuidagi inimesele kasulikum, puhtam ega tervislikum kui keskmine Maarjamaa kraanivesi.
Ainsa erisusena saab tarbija pudelist tohutu koguse mikroplasti osakesi, mille kohta võime esialgu öelda, et “kahjulikku mõju inimorganismile ei ole tuvastatud”. Paraku koguneb see aga viimaste uuringute põhjal maksas, neerudes ja isegi ajus ning siinkirjutaja ei ole sugugi veendunud, et plastaju naturaalsest paremini töötaks. Mitmesuguseid vee-elukaid tapab aga mikroplast küll aeglaselt, aga see-eest kindlalt – ning loogiline on oletada sama tulemust ka inimese puhul. Vee villimise, pudelite puhumise ja pakendamise ning eriti tooraine ja valmis vee transpordi peale kulutatakse iga päev suur kogus elektrit ja diiselkütust, omajagu võtavad ka müük ja reklaam.
Teeme nüüd hüpoteetilise oletuse, et ühel kenal päeval keelustab Eesti või Euroopa parlament vee, st nn mineraalvee, pakijookide, limonaadide ja muu mittevajaliku pakendamise ja transpordi, mis oleks ju igati mõistlik otsus. Paljude inimeste tervis jääks rikkumata ning mõne nädala pärast ei paneks nad tõenäoliselt isegi tähele, et poes pudelivett enam ei müüda. Mingi hulk inimesi jääb küll tööta, kuid muude kaupade hulk ühiskonnas ju ei muutuks ja nii oleks võimalik teatud jaotusalgoritmi rakendades varustada nad jätkuvalt kõige vajalikuga. Kes aga kaotab, on firmaomanik (ja ilmselt ka pangad, kust ta raha laenas) – ehk sisuliselt kapitalism tervikuna.
Mida uhkem äri, seda hullem mõju
Inimkonna ellujäämiseks peaksime tootmise piiramist rakendama enam-vähem kõigis inimtegevuse valdkondades, sest nagu öeldud, iga tootmine toodab paratamatult süsihappegaasi ja kulutab ressursse, sh ürgkütuseid. Mida uhkem äri, seda hullem ka selle mõju keskkonnale. Ka hädavajalike toodete tootmisel on võimalik saastet oluliselt vähendada. Joogikõrtega võitlemise asemel oleks vaja keelustada eranditult kõik ühekordsed pakendid. See viiks loomulikult supermarketite sulgemiseni, kuid tavainimene saaks oma toidu kätte kodulähedasest pisipoest – ja tõenäoliselt väiksema vaeva ja meeldivamate emotsioonidega. Kaotaksid aga jälle kapitalistid.
Sama efekt oleks toodetele mõistliku garantiiaja kehtestamisel. Tehnoloogiliselt võiks auto või pesumasin vabalt vastu pidada 50 aastat, mis võikski olla tootjapoolne minimaalne garantiiaeg. Selleks ei ole tarvis isegi teab mis suuri konstruktsioonimuutusi, vaid harilikult teha detailid, mis on mõeldud läbikulumiseks, normaalsest ja kvaliteetsest materjalist. Tarbija võit oleks märkimisväärne – ja samamoodi kukuks ka kapitalisti kasum. Sääraseid näiteid võib tuua lõputult, kindlasti ei juhtuks midagi hullu, kui arenenud maade tootmist ja tarbimist vähendada 50 või 70 protsenti. Et aga ettevõtjad on need, kes poliitikuid rahastavad, ei ole loomulikult loota selliseid aktsioone, mis midagi reaalselt muudaks.
Et aga osa ühiskonnast valjuhäälselt nõuab, et midagi kliimakatastroofi vältimiseks tehtaks, tulebki appi rohepesu (või viisakama ja kaasaegsema sõnaga väljendatult “rohemajandus”).
Tuumaenergia eelistest
Tüüpiliseks näiteks on sisepõlemismootoriga autode asendamine elektrisõidukitega. Teaduskaugele inimesele tundub see ideaalse lahendusena: ei eralda ju see sõites üldse süsihappegaasi. Paraku on aga liitiumakuga autod ummiktee: aku jaoks vajalike metallide tootmine (mis küll õnneks toimub suuremalt jaolt arengumaades) on kohutavalt energia- ja ressursimahuks, sh raisatakse tohutul hulgal puhast vett Maa kõige veevaesemates piirkondades. Kui liidame siia laadimistaristu jaoks vajalike metallide tootmise, ületab elektriauto emissioon kaugelt iga diiselauto oma. Akutoitel pikamaaveokit ega mõistliku töövälbaga traktorit ei ole aga isegi võimalik teoreetiliselt ette kujutada. Samas on teatud huvigrupid tugevat lobitööd teinud ja euroliit jätkab jäärapäiselt elektriautodele ülemineku kursil.
Veelgi hullem on eriti Saksamaal läbiviidud täiesti töötavate tuumajaamade demonteerimine. Selle taga oli muidugi Venemaa lobi (kui tegu ei oleks nii kõrgete ametikohtadega, oleks tegu loomulikult korruptsiooni ja äraostmisega – või kuidas nimetada seda, et Gerhard Schröder, olles liidukantslerina allkirjastanud Nord Streami lepingu, asus peatselt pärast kantsleriametist lahkumist sedasama ettevõtete juhtima – või kasvõi Paavo Lippose tööleasumist Nord Streami konsultandina).
Paraku on tuumaenergia ainus seni meie kasutusel olev suhteliselt saastevaba energiaallikas. Aruteludes rõhutakse muidugi läbitöötanud tuumakütuse varraste ladustamise vajadusele, aga kui lähiajal muutuvad üldkasutatavaks odavad ja ohutud tooriumreaktorid (milles siinkirjutaja on üpris veendunud), muutub senine radioaktiivne saaste väärtuslikuks tooraineks. Nimelt on tooriumi paljunemistegur täpselt 1 ja hoolimata efektiivsetest peegelditest, optimaalsest konstruktsioonist jne läheb mõni neutron ikkagi kaduma. Selleks, et säärane reaktor töötaks, on neid vaja kuskilt lisaks saada, milleks sobivad vanad kütusevardad ideaalselt. Ühtlasi põlevad nii ära ka seal leiduvad kõrgradioaktiivsed ained ja jääk on praktiliselt ohutu. Kuid Saksamaal tehti rahvale (vastavate huvigruppide toel) selgeks, et tuumaenergia on saatanast ja kõige rohelisem energia tuleb Vene gaasist. Nagu ülalpool juttu oli, ei vasta see kuigivõrd tõele – kuid Venemaa teenis miljardeid ning sai alustada selle rahaga Ukraina sõda.
Jutumullid on tühjad
Lisaks riiklikul tasandil rohepesule toimib see igapäevaselt inimestele suunatud propagandamüksudes. Küll räägitakse ringmajandusest, küll taaskasutusest. Et asi oleks selge, võin täie kindlusega öelda, et ainsad materjalid, mida on võimalik taaskasutada, on metallid. Utiilist eraldatud metall ei erine millegi poolest otse maagist tulnust, loomulikult kaotame koguses. Kadu on eri metallide puhul erinev, jäädes keskeltläbi 50% kanti. Ülejäänud materjalidest on teatud määral taaskasutatavad paber, PET pudelid ja polüetüleenkanistrid. Saadava materjali kvaliteet ei ole küll esialgsele ligilähedane ja vanapaberist saab teha ainult pakendeid või tualettpaberit ning PE-d segada väikses koguses vähem vastutusrikaste toodete lähtematerjali hulka, kuid kõigi muude materjalidega on olukord veelgi hullem. Parimal juhul saame sealt kätte murdosa selles sisalduvast energiast, üldjoontes liigub arenenud maailma sodi aga kolmanda maailma prügimägedele.
Ajakirjanduses on palju juttu olnud sellest, et “teadlikud tarbijad” nõuavad kiirmoekettidelt taaskasutatud tekstiili kasutamist. Tegelikult ei ole sellist asja nagu taaskasutatud tekstiil olemas. Ainsaks võimaluseks oleks hilpude ostmist kordades vähendada. Aga kui tänapäeva “keskkonnateadlikule” naisterahvale öelda, et ta peaks piirduma praeguse 50 hilbu asemel ühe või kahega aastas, läheb üle igasugune isu keskkonda kaitsta. Sama juhtub noorte aktivistidega, kui neile seletada, et maakera säilimise nimel tuleks nutiseadmetest üldse loobuda. On ju internet üks suuremaid saastajaid, ületades juba lennutransporti; põhiosa reostusest tekitab videostriiming ehk TikTok, Youtube jne, ilma milleta tänapäeva noor elada ei suuda.
Naiivsed uskujad
Ja last but not least ei ole arenevad suured majandused (Hiina, India jt) mingil juhul nõus kasvuhoonegaaside emissiooni kärpimisega, väites, et nüüd on nende kord rikkaks saada. Paraku aga seda rikkust kõigile ei jätku. Tõsi, Hiina teeb suuri pingutusi autonoomse energiavarustuse väljaarendamiseks ja taastuvenergeetikas on ta tehnoloogiliselt kõigist ette läinud. See aga, mis ülejäänud maailmast saab, ei huvita neid karvavõrdki.
Miks seda rohepesu siis vaja on? Kas ei võiks inimestele ausalt asju ära seletada – ja võib-olla jõuda kokkuleppele, kuidas olukorda vähemalt leevendada? Eks siin on asi samamoodi nagu hauataguse eluga. Ükski terve mõistusega inimene ei saa ratsionaalselt kuidagi eeldada selle eksistentsi. Samas on Maa aga täis inimesi, kes eelistavad sellesse uskuda.
Öelda inimestele, et suure tõenäosusega on sajandi lõpuks 75% kasutatavast põllumaast ja vähemalt 50% inimeste praegustest elupaikadest kasutamiskõlbmatud, ei sisenda just optimismi. Selge on see, et kõige sellega kaasneb ennenägematu migratsioon, vägivald ja võitlus ellujäämise nimel. Päris kindlasti ei kuulu eurooplased – ja eriti eestlased – ellujääjate hulka. Karmi tõe tunnistamise asemel on aga palju meeldivam uskuda ilusaid rohemuinasjutte.
