KERGEKUJULINE BIBLIOFIIL ELUST JA RAHAST: KesKus otsis üles pankur Robert Kitti.
Järgnes keskpäevane puhvetipajatus ühiskondlikest väärtusest rahast loominguni. Lisaks ka elulistest tõsiasjadest, näiteks sellest, miks meie peame iga inimese pärast rohkem
muretsema kui ükski suurem riik.
Marek Reinaas (M.R): Kust kõik alguse saab?
Robert Kitt (R.K): Lasnamäe 153. lastepäevakodust – olen üles kasvanud Lasnamäel. Kama, leivasupp ja mannapuder, kus sees olid klimbid, on siiani meeles. Nagu ka meditsiiniõde Tamara, kes tegi süsti ja kelle eest sai voodi alla peitu pugeda. Õudne. Kuid eks seal oli romantikat ka. Lasnamäel õppis palju sellist, mis näiteks Nõmmel või Kalamajas elades tundus kohatu – näiteks see, et autol tuli õhtul kojamehed ja peeglid küljest ära kruvida ning tuppa tuua, aku ka. Aga aku sellepärast, et muidu läks see tühjaks.
Koolis käisin ma linnas – praeguses reaalkoolis. See oli õppimiskallakuga kool: matemaatika ja füüsika, olümpiaadid, hiljem tehnikaülikool.
M.R: Kelleks sa lapsena saada tahtsid? Kas oli nii, et teised tahtsid trollijuhiks ja tuletõrjujaks, aga sina pangadirektoriks?
R.K: Mul ei olnud mitte mingisugust mõtet, seda kuni 10. klassi suveni. Teised kutid käisid ehitusel tööl ja arutasid, et teenitud seitsme tonni eest saab osta Fiat 130-e. Mulle see ei meeldinud, et neil on valikud, kas osta see auto või mitte osta, sest mul oli üksnes valik mitte osta. Siis sain aru, et nüüd pean minema tööle ja teenima raha. Vaatasin ringi, et mis meeldib, ja tänavatel särasid vastu valuutavahetuspunktide kursid. Need ju kõiguvad, järelikult on seotud matemaatikaga! Heureka, seda ma oskan! Ja nii ma 16-aastaselt panka tööle sattusingi.
M.R: Asi päädis sellega, et sul on doktorikraad füüsikas ning peamiseks teemaks komplekssüsteemid.
R.K: Kogu ühiskond baseerub komplekssüsteemil – see tähendab, et ühiskonna areng ja inimsuhete areng on kompleksne.
Kui me lõikame mingid grupid ühiskonnast ära, siis lõppkokkuvõttes jääme me kõik kaotajaks. Kui eesti keelt räägiks 200 miljonit inimest, siis me ei peaks väga muretsema, et ühiskonna arenedes jäävad mõned inimesed maha. Aga juhtumisi räägib eesti keelt vaid miljon inimest. Sellest tulenevalt ongi meil kitsendus – me peame iga inimese pärast rohkem muretsema kui näiteks suurriigid, kus tegelikkuses rahvaarvu vähenemine on palju kiirem kui meil. Miljon inimest on selline kriitiline hulk, et saab kirjutada lastekirjandust, tõlkida raamatuid, teha teadust. Meie riigi ülesandeks on edasi kanda meie keelt ja kultuuri. Seepärast ei tohi maha jätta ühtegi inimest. Mulle meeldib võrrand: kultuur = kunst + teadus. Üks ei saa teiseta. Tõnu Puu on oma raamatus „Kunst, teadus ja majandus: ajalooline uurimisretk“ sõnastanud tabavalt paradoksi, et saja-aastases perspektiivis jäävad meile alles ainult kultuuriväärtused, sajapäevases perspektiivis huvitab meid aga üksnes materiaalne heaolu.
Lühikeses ajaperspektiivis mõjusid ülehinnatakse ja pikemas perspektiivis alahinnatakse..
M.R: Rahaga on võimalik meie kultuurikihti paksemaks kasvatada, kultuuri võimendada. Kui on rohkem raha, siis on ka rohkem „Tõde ja õigust“. Me oleme ühiskonnana otsustanud, et kultuurile peab raha andma riik. Kas riiklik võimendus on piisav? Kas on olemas valemit, mis ütleks, kui palju kultuurile pappi vaja on?
R.K: Valem on lihtne, rohkem raha on parem kui vähem raha.
Praeguses süsteemis tuleb umbes kaks kolmandikku rahast riigilt ja umbes kolmandik „erasektorist“ (siia alla kuulub piletimüük ja muu selline). Ja siis veel protsent või paar metseenlusest ja sponsorlusest.
Võib-olla ei ole see populaarne sõnavõtt, aga igal ajahetkel on meil täpselt nii palju raha, kui on – see on ühendatud anumate seadus. Kui kellelegi rohkem raha anda, siis käib see paratamatult kellegi teise arvelt. Kui kunst saab juurde, siis jääb õpetajatel vähemaks. Ja ka teistpidi.
Eks peamine küsimus ole see, kust süsteemi raha juurde saada. Ma arvan, et lahenduseks on suurem koostöö nii riigi ja erasektori kui ka loojate vahel. Raha ei too juurde looja arrogantsus, et minu tehtu on nii suur kunst, et sellest ei peagi aru saama, aga raha palun mulle eraldada. Teisest küljest ei tekita kultuuri juurde ka see, kui loomine muutub tootmiseks ja kombinaadiks, kus peaeesmärgiks on rahateenimine. See on tasakaalu hoidmise küsimus. Ja unustada ei tohi ka kõige loodava tarbijat. Looming ei peaks olema asi iseeneses.
Muuseas, Eesti SKT ei ole kunagi inimese kohta olnud nii kõrge kui praegu. Vaatame ringi – taastatakse hooneid, ehitatakse terviseradasid, sõidavad moodsad rongid ja trammid. Kunagi enne ei ole nii hästi olnud kui praegu. Aga kui ajakirjandust loed, siis tundub, et ei ole kunagi kehvemini olnud. Mulle see ei meeldi. Kui kellelgi on nii palju energiat, et seda vihakõnesse panna, siis võiks pigem midagi vajalikku teha.
Siit võibki jõuda küsimuseni, milline roll on suurtel ettevõtetel Eestis. Me võiksime ju kütta rahvale laenu, pärast tulgu või veeuputus, ja me saame oma kvartali kasumi kätte. Mulle tundub, et meil on ka mingi muu missioon, mingid muud väärtused.
M.R: Mis väärtused need olid, mis sundis Swedbanki 2014. aasta detsembris Varro Vooglaiult 5000 eurot toetust tagasi nõudma?
R.K: Kõigepealt väike täpsustus: me ei küsinud toetust tagasi mitte Varro Vooglaiult, vaid Aadu Luukase sihtasutuselt, kes oli oma 2014. aasta missioonipreemia andnud sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, mida juhtis Varro Vooglaid.
Tegelikult on see hästi lihtne: meid on liiga vähe, et omavahel kembelda ja tülitseda. Ei ole mõtet ühiskonda polariseerida ja vaenu õhutada, liigitada inimesi halbadeks ja headeks. Varro Vooglaid ajab oma asja ja jõudu talle. Samamoodi ka tema oponendid. Aga asi on põhimõttes – me ju näeme, et see tüli on ühiskonnas üha süvenenud. Me tahame, et keegi ei tunneks ennast halvasti, sealhulgas ka meie 2500 töötajat ja nende pered.
Olen veendunud, et ettevõtted peavad olema apoliitilised. Kuid meie roll on ka tasandada ühiskondlikke konflikte.
M.R: Kas see oli raske otsus? Kas seda tuli Rootsiga kooskõlastada?
R.K: See otsus võttis aega terve minuti. Kui see juhtus, olin ma olnud Swedbanki juhina tööl täpselt ühe päeva. Järgmisel päeval istusin juba „Ringvaate“ saates ja pidin heale kooliõele Grete Lõbule aru andma.
M.R: Swedbanki sponsorluseelarve on ilmselt meepott, mille kallale sooviks pääseda iga kultuurivaldkonnas toimetav tegelane.
R.K: Harjumuspärane sponsorlus – logo raha vastu – on eilne päev. Tänapäeval ei käi asjad nii lihtsalt, et ettevõte annab mõnele kultuuriprojektile raha ja too omakorda lehvitab ettevõtte logoga lippu nii, et see uudistesaates korraks vilksataks. Moodne sponsorlus ja toetamine on palju sisulisem nähtus.
M.R: Milline see moodne sponsorlus siis välja näeb?
R.K: Meil oli kolm-neli aastat tagasi üks ajurünnak, kus pakuti välja idee, et võtaks kogu sponsoreelarve ja jagaks töötajatele laiali. Et las igaüks toetab oma osaga just nimelt seda, mis talle hingelähedane on, ühesõnaga, kaasaks töötajad panga sponsorlusprogrammi. Samas on meil pangas siiski paika pandud sponsorlusfilosoofia ja pikaajalised lepingud ning asjaks ei läinud. Kuid idee oli idanema hakanud. Hiljem ühel kliendiüritusel tuli Marju Lauristin, kel silmad põlesid peas, ronis pulti ja kukkus noomima, et ettevõtjad, mida te siin õige istute ja kuulate mitmetunniseid makroökonoomika loenguid. Te peaks omavahel pigem arutama, kuidas Eesti elu paremaks teha!
Need erinevad mõttekäigud said kokku eelmise aasta veebruaris, kui tuli selline mõte, et teeme oma panga suvepäevade raames ka ühe heateo. Tiimid istuvad enne suvepäevi maha ja ise otsustavad, keda ja millisel moel nad aitavad. Aga et see ei käiks puhkuse ja pere arvelt, siis pank andis kõigile huvilistele vaba päeva ja korvas ka heateoga kaasnevad kulud – no purgike värvi heakorratöödeks või paak bensiini kaugemasse külla kohalesõiduks. Otsustasime, et ei tee sellest turunduskampaaniat, vaid las meie teod räägivad ise enda eest.
Eelmise aasta suvisest heateost võttis osa 81 tiimi. Kokku ligi 1200 inimest (muuseas, see on üle poole meie panga töötajaskonnast) läks ja ulatas abikäe. Ma alguses arvasin, et enamus hakkab tegema mingeid oma kogukonna heakorratöid. Võta näpust – suurem osa heategusid oli seotud lastega. Viidi lastekodulapsi linna kohvikusse ja loomaaeda. Või käidi leinalaagris mänge korraldamas. Kokkuvõttes – anna inimesele võimalus olla heategija ning ta teeb seda rõõmsal meelel ja suure innuga.
Sel suvel teeme heategude kordustuuri.
M.R: Ja millise heateoga sa isiklikult eelmisel suvel oma karmavõlga vähendasid?
R.K: Meeskond, kus mina kaasa lõin, käis Pärnu-Jaagupi kirikuõpetajal abiks puid ladumas. Sellega seoses sai jumala head nalja. Nimelt juhtus olema selle suve kõige soojem ilm – päike paistis, higi voolas. Õpetaja käis pikas talaaris ringi ja vaatas meid mõistva näoga. Lõpuks küsis, et poisid, kus teie õlled on? Meie vastu, et mis õlled ja kirikus! See ju patt! Õpetaja aga teadis küll, kus need on – pagasnikus. Arusaaja mees käis välja, et tooge pastoraadi külmkappi, tal seal hea suur külmkapp. Mõne aja pärast tuli tagasi, oli talaari vahetanud lillelise särgi vastu, et tuleb ka appi. Vaatas pilvitu taeva suunas ja lausus targasti: „Tundub, et see puudeladumine on jumalale üks igati meelepärane tegevus.“
M.R: Kas see projekt võiks olla midagi sellist, mis ka Rootsis järgimist leiaks?
R.K: Kuuldavasti on meie Leedu kolleegid analoogse heateoprojekti ellu kutsunud.
Muuseas, me oleme sel teemal rääkinud Tööandjate Keskliiduga, et tegelikult võiks sellest ideest kujuneda ettevõtjate kingitus Eesti Vabariigile sajandaks juubeliks. Ettevõtjad võiksid kinkida meie riigile sünnipäevaks häid tegusid – oma töötajate aega. Ma usun, et see on rohkem väärt kui lihtsalt sponsida juubeliüritusi rahaliselt.
M.R: Kas ma saan õigesti aru, et moodne sponsorlus tähendab pigem aitamist aja ja ideedega?
R.K: Paljudel MTÜ-del on pigem mõtteabi vaja. Näiteks hea kolleeg Mait – pangas puidu- ja metsasektori vanem – läks appi Eestimaa Looduse Fondile. Neil tekkis idee teha lendoravate kaitseala: osta tükk metsa, kus oravad saaksid rõõmsalt elada ja toimetada. Kolleeg läkski appi just nimelt oma teadmiste ja professionaalsusega, mis tal olemas on: kuidas kõige mõistlikumalt finantseerida metsaostu lendoravate kaitseala loomiseks. Vaat see on lahe! Nii saavadki ettevõtjad rohkem nõuga kui jõuga abiks olla. Kuigi jah, jõudu on ka vaja.
T.I: Hea tegemine eeldab siiski enesega hakkama saamist. Palgavaesuses olevad inimesed teisi aitama ilmselt ei kipu.
R.K: Miskipärast on mul tunne, et need, kellel on kitsas käes, hoolivad veel kõige rohkem.
T.I: Kas me oleme sinu arust sellega hakkama saanud meie esimese 25 taasiseseisvumisaasta jooksul? Kas meil on hästi?
R.K: Vaat see on nüüd küll hea küsimus. Ma arvan, et me oleme jõudmas sellesse punkti, kus meil on niipalju luksust, et me räägime sellest. Siiamaani oli nii, et kui maja põleb, siis pole mõtet kindlustusest rääkida. Majanduskriisi ajal pole sellised teemad aktuaalsed, aga praegu oleme saavutanud mingisugusegi stabiilsuse ja võime vabamalt oma probleemidest kõneleda.
Muidugi on inimesi, kes on maha jäänud ja kellel on aina keerulisem ühiskonnaga suhestuda. Tuleb meelde fraas filmist „Mehed sõdurisinelis“, et „külad on siin ainult kaartidel!“. Meil Eestis on praegu sama lugu: inimesed on kadunud ja külad on ainult kaartidel. Ida-Euroopa populatsiooni kahanemine on olnud palju kiirem kui Lääne-Euroopas, seepärast, et meilt on palju inimesi liikunud lääne poole paremat elu otsima.
Olgem ausad – päris palju vihakõnet ja rahulolematust on tingitud sellest, et paljudel inimestel on kadunud perspektiiv suureks arenguhüppeks või jõukuse kasvuks. Praegused töötegijad on tegelikult ka globaalselt esimene põlvkond, kelle majanduslik heaolu ei ületa nende vanemate oma ja varanduslikud erisused kärisevad mujalgi. Kui endal mõistlikku tulevikuväljavaadet ei ole, siis vaatadki kadedalt, et kellelgi on läinud paremini ja oled vihane.
M.R: Kas saabub mingil hetkel aeg, et inimene ei pea arvutama oskama? Et kõik on nii jõukad, et neil on savi, kui palju neil pangaarvel raha on?
R.K: Tuleb meelde Hardo Pajula raamat „Majanduslik inimene, poliitiline loom“, milles ennustatakse, et meie probleemid päädivad sõjaga. Seega, selline aeg, kus matemaatikat pole vaja, võib saabuda varem, kui me arvata oskame. No siis pole rehkendamist tarvis, õigemini pole, kes rehkendaks. Võtame siiski selle stsenaariumi, mis on kõige tõenäolisem, see, et elu läheb edasi – siis on matemaatikat ikka vaja. Üldiselt oleks lisaks arvutamisele vaja ka aru saada, mis ühiskonnas toimub…
M.R: Kuidas Eesti inimesele selgeks teha seda, mis toimus Šveitsis, kus inimeste käest referendumil küsiti, kas nad tahaksid kõik saada 2000 eurot kodanikupalka kuus puhtalt kätte ja inimesed vastasid, et ei taha?
R.K: Järsku Šveitsi ühiskond on hakanud aru saama, et saada 2000 eurot iga kuu puhtalt kätte on igati tore vabadus, aga sellega käib kaasas ka vastutus. Ilmselt vastutus tulevaste põlvkondade ees. Ma olen enam kui veendunud, et Eesti inimene ei ole kindlasti bioloogiliselt rumalam kui šveitslane, aga kuidas seda 2000 eurost loobumist eestlasele ära seletada, see on kindlasti huvitav küsimus.
M.R: Räägiks nüüd natuke sinust endast. Kas oled ise kunagi midagi sellist teinud, mida võiks loominguks nimetada?
R.K: Kirjutanud olen mõningaid asju, kuid need on jäänud pigem teaduse valdkonda – Akadeemias on kolm lugu ilmunud. Usun, et seda võiks samuti loomingu alla klapitada.
Kairi Keso (K.K): Aga midagi ilukirjanduslikku, äkki mõni luuletus sahtlis?
R.K: Ei oska selliseid asju. Joonistada ei oska, pilli mängida ka ei oska, laulda ei oska. Seevastu mu vend laulab nagu ööbik. Ju on need geenid sedapidi jagatud.
M.R: Kas sa raha kogud?
R.K: Swedbankil on väga head pensionifondid.
M.R: Aga midagi muud peale raha?
R.K: Kunagi kogusin nõukogude mudelautosid, aga sellest on nüüd hulk aega möödas. Ühel hetkel otsustasin, et hakkan koguma Avatud Eesti Raamatu marmorsarja. Selles on ilmunud praeguseks 174 raamatut, mul on umbes 110 olemas. Sõbrad teinekord tögavad, et kas sa oled neid kõiki lugenud ka või… Nojah, mitu tükki on pooleli.
M.R: Kas sa suudad raamatu pooleli jätta?
R.K: Ei, ema ütles alati, et kui sa millegagi pihta hakkad, siis tuleb asi lõpuni viia. Praegu on mul veel pooleli Jordan Ellenbergi „The Power of Mathematical Thinking“. Ta oleks võinud selle neljasaja lehekülje asemel teha sada viiskümmend! Aga küll ma sellest läbi närin, kuigi ma tean, et ega seal pointi enam ei tule.
Ma olen kergekujuline bibliofiil, mul on äpis kirjas kogu raamatukogu. Kuigi ma ise eelistan ainult paberraamatuid.
M.R: Seega kuulud sa veel nende inimeste hulka, kes jäävad raamat kõhu peal magama?
R.K: Mul on e-raamatuid täpselt kaks – need tulid mingi iPadi äpiga kaasa. E-lugerit mul pole, ei taha ka. Hangin paljud oma raamatud välismaalt. Amazon on muidu tore koht, aga nad võtavad kolm naela raamatu kohta, pealegi on kohaletoimetamine tüütu. Rahva Raamatu ingliskeelsete teoste veebipood on kiirem ja mõistlikum.
Swedbankis oleme ka oma klientidele jõulukingiks hakanud raamatuid saatma. Varem olid kingituseks mingid taldrikud ja küünlad ning muu praht. Otsustasime kirjastada oma kulu ja kirjadega väärt raamatuid ja neid klientidele saata. Me oleme välja andnud Talebi „Juhuse narrid“ (ma ise olen tema suur fänn – käisin isegi Liibanonis jälgi ajamas, et kust mees pärineb), Gladwelli „Väljavalitud“, Fergusoni „Tsivilisatsioon“, Pajula „Majanduslik inimene, poliitiline loom“ ja Puu „Kunst, teadus ja majandus: ajalooline uurimisretk“. Eks igal aastal ole üha keerulisem valida, mida järgmiseks välja anda – tänavu arutasime pikalt ja valisime välja Rossi „Tuleviku tööstused“. Tuleval aastal kirjastame vast midagi võrdsete võimaluste teemal.