RELVAGA SAALIS: VAT Teater alustab hooaega absurdilavastusega „Revolver“, mis ühendab endas legendaarse ungari autori Gábor Görgey 1956. aasta ülestõusust inspireeritud näidendi „Vader, kus tukk on?“, värskelt EMTA lavakunstikooli lõpetanud näitlejate energia ja noore lavastaja Karl Koppelmaa nägemuse tänasest Eestist. Mihkel Seeder läks lavastajat painama.
Einoh muidugi. See tekitab kohe kahtluse – kindlasti on noor lavastaja püüdnud haugata liiga suure tüki või eksinud mõne keskse lavastamispõhimõtte vastu. Minul muidugi on lavastuse kitsaskohad pärast poole etenduse nägemist juba klaarselged. Nüüd on aeg lavastaja pihtide vahele võtta ja veenduda, et ta on oma eksimusi märganud.
Mihkel: Mida on sul enese kaitseks öelda?
Karl: Enese kaitseks võin öelda, et olen lähtunud aastatuhandete pikkusest teatritraditsioonist, täpsemalt siis Aristotelese „Poeetikast“, mis ütleb, et teatri üks eesmärke on mimesis ehk reaalsuse esitamine või esindamine. Vahepeal on aga möödunud kaks tuhat aastat ja kes see täpselt teab, kuidas seda reaalsust ikkagi kujutada? Igaüks näeb reaalsust erinevalt. Mina näen seda hetkel üpris grotesksena. Nii et põhimõtteliselt ei ole süüdi mitte mina, vaid Aristoteles.
Väidetavalt kasutad sa selles lavastuses brikolaaži meetodit, mis on pigem Undi-mõõtu võte. Kas sul on vaja kohe niimoodi riskeerida?
Mina olen üles kasvanud Von Krahliga ja seepärast on sellist tüüpi teater mulle kõige tuttavam. Minu jaoks tähendaks riski teha esimese tööna midagi sellist, mis on minust väga kauge – ütleme näiteks keskealiste inimeste suhtedraama.
Tegemist ei ole ühe näidendi lavaletoomisega – oled laenanud Görgey teosest vaid mõned elemendid. Siiski näib Eesti ja Ungari ühendamine kuidagi meelevaldsena. Jah, meie keeled on küll sugulased, kuid seda vaid grammatilisel tasandil. On siis tegemist grammatilise lavastusega?
Seos on seos ja selle loogilisus on juba isemoodi küsimus. Ma ei tea, kui loogilisi seoseid loob Vana Testament – pigem kehtestab ta oma loogika. Teater võiks käituda samamoodi. Meiegi oleme kehtestanud selles lavastuses oma süsteemi, omad seosed.
Ja seos Ungariga või täpsemalt selle näidendiga – see ajalugu ulatub Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi, kus sai seda materjali puudutatud. Sellest ajast saati on see lugu minuga kaasa tiksunud ja nüüd me tegime sellest oma asja.
Ikkagi, miks valid sina, kes sa ei mäleta nõukaaegagi, näidendi, mis analüüsib metafoorselt Ungari ülestõusu?
Ülestõus ise ei ole minu jaoks selle näidendi puhul kõige olulisem.Pigem huvitab mind seda ümbritsenud keskkond: samasugune laua ümber istumine ja arusaamatute otsuste vastuvõtmine nagu ka tänases Eesti poliitikas. Praegustel presidendivalimistel räägitakse palju sellest, et peaks poliitika rahvale lähemale tooma. Olen sellega igati päri, sest kui seda ei tehta, siis ongi tulemuseks meie lavastus – maailm, kus inimesed mõjuvad grotesksete olenditena. Lavastuse pealkiri „Revolver” viitab ladinakeelsele sõnale revolvere, mis tähistab pidevat pöörlemist. Ja me olemegi tiirelnud sarnasesse (poliitilisse) situatsiooni, nagu kirjeldab Görgey näidend.
Nähtud poole etenduse põhjal ei saa ma päris täpselt aru, kas sa sarjad eestlust või valutad selle pärast südant. Ehk siis: kas pingutad üle iroonia või pateetikaga?
Sellele vastamiseks oleks sa võinud etenduse lõpuni vaadata.
Nii näitlejate kui ka laiemalt noorte inimestega rääkides on tunda tugevat skisofreeniat. Teatud küsimustes on noortel nii siiber, et mitmed sõbrad on Eestist lahkunud. Samal ajal põksub paljude südames tunne, et siin on ikka hea elada küll. Isiklikult pean kuidagi rumalaks olla Eesti üle uhke lihtsalt sellepärast, et ma olen eestlane, aga samas mulle meeldib siin elada, mulle meeldib suhelda teiste eestlastega ja lugeda eesti kirjandust, kuulata eesti muusikat. See on ambivalentne seisund.
Võib-olla on minu generatsiooni taak, et meil ei ole enam erilist sidet nende oluliste sündmustega, mis puudutavad meie vanemaid: laulev revolutsioon, Balti kett, laulukaare all kätest kinni hoidmine ja koos nutmine. Ma olen tänulik selle eest, mis sai tehtud, aga minuealiste jaoks taasiseseisvumisega meie missioon ei lõppenud.
Ja mida peaks meie siis tegema? Kui Marx ütles, et filosoofid tegelevad maailma tõlgendamisega, kuigi asja iva on seda muuta, siis mina ütleks ümberpööratult, et on aeg hakata jälle tõlgendama. Paadi loksutamine tundub lihtsa lahendusena ja tänases päevas neid enam ei eksisteeri – need „lihtsad lahendused“ kas ei ole lihtsad või ei ole lahendused. Praegu on aeg maha istuda ja veel pisut järele mõelda. Seepärast mulle tundubki kummaline, kui teater arvab, et ta suudab mingeid reaalseid lahendusi pakkuda.
Nii et ikkagi nihilist?!
Kooliajal konstrueerisin ühe lavastuse tarbeks uue filosoofia – konstruktiivne pohhuism. Selline aktiivne boheemlus sobib mulle hästi. Nihilistiks ma end ei nimeta.
Kust sa võtad, et uriinis on teatraalset potentsiaali?
Alles tehti lavastus, kus kõikvõimalikes väljaheidetes oli teatraalset potentsiaali. Okse on juba ammuilma äärmiselt teatraalne, käime siis kõik kehavedelikud läbi. Ja miks meie lavastuses kasutatakse sümbolina uriini… – mulle meeldivad laiad tähendusväljad. Maailmas on niigi palju kirvega tõe raiumist. Proovides tegime juttu Brechtist: kui ta naasis pärast Teist maailmasõda Saksamaale, siis ei suutnud ta ära imestada, et seal viljeleti ikka samasugust teatrit. Ideaalis muutub teater koos ühiskonnaga. Ja kuna Eesti ühiskonnas ja poliitikas valitseb praegu totaalne segadus, siis ei saa ka teater lõplikke lahendusi pakkuda.
Lavastuse keskne tööriist on relv. See mõjub kuidagi lihtsama vastupanu teed minemisena. Kas tõesti ei tulnud pinge loomiseks pähe ühtki paremat vahendit?
Tunnistan oma süüd. Me arutasime pikalt trupiga, kas me peaks mängima selle relva reliikviaks, mida kõik ihaldavad, või on tegemist ühe mõttetu leluga. Teatritegemise mõttes oleks muidugi parem valik muuta relv nii eriliseks, et isegi publik tahab sellest kinni haarata. Samas, prooviprotsessi jooksul tajusime üha rohkem, et keegi ei tahagi seda relva enda kätte. Nii me läksime oma avastuse nimel vastu teatri põhimõttele ega teinudki relvast mingit suurt sümbolit, mis lavastuse lõpus peab pauku tegema. Või äkki ikka tegime ka…
Tsitaat lavastusest: „Mis kasu on karistusest, kui see on karistatavale vastuvõetav?“ Vasta.
Eks selles on õhkõrnu viiteid sellele, mis leiab viimasel ajal aset ühe kohaliku kirjaniku ümber. Ma ei idealiseeri seda kirjanikku, aga tema vaimus võiks ju võtta endale eesmärgi elada nii, et kõik karistused muutuvad mulle vastuvõetavaks. Vaja on välja mõelda, kuidas selleni jõuda.
Kas siis on oodata üleilmset revolutsiooni või mitte?
Kuulsin Slavoj Žižeki suust esmakordselt ideed, et 20. sajandi revolutsioonid pole tegelikult oodatud eesmärgini viinud. Sellest tulenevalt usun, et tõeline revolutsioon tähendaks, et üleilmne revolutsioon jääb ära. Ma ei saagi täpselt aru, mille vastu praegu revolutsiooni korraldada – kapitalismi vastu? Sel juhul on ainuõige käia oma teed, sest kapitalism on nii paindlik süsteem, et ta imeb kõik mässulised endasse ja muudab nad peavooluks.
Samal ajal võiks aset leida revolutsioon inimese sees. See algab hetkest, kui inimesed lõpetavad samadest asjadest unistamise, kui ununevad american dream’i-sugusedklišeed. Praegune ühiskondlik situatsioon ei lase meil enam end tunda kunstnikena, kuid teater on selle tunde elushoidmiseks hea koht küll – nii tegijatele kui ka vaatajatele.
Ääremärkusena
Kavalad on need noored lavastajad – jätavad mulje, et isegi teavad, millest räägivad. Kuigi mingi kahtluseuss ikka jääb… Võib-olla on vastus tõesti lavastuse teises pooles peidus? Absurd!
REVOLVER
Absurd relvaähvardusel
Gábor Görgey näidendi „Vader, kus tukk on?“ ainetel
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Karl Koppelmaa
Kunstnik: Johannes Valdma
Valguskunstnik: Oskar Punga
Osades: Lauli Otsar, Markus Habakukk, Jürgen Gansen, Karmo Nigula (Eesti Draamateater) ja Risto Vaidla
Esietendus: 5. septembril 2016 Tartu Draama festivalil Genialistide Klubis
