LAVA, MÕÕGAD JA KONKURENTS: KesKus’i team koosseisus Juku-Kalle Raidi, Kairi Keso ning Marek Reinaas, kohtus Gruusia puhvetis Draamateatri juhi Rein Ojaga. Pildistas Mark Raidpere.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Kui sina lavakasse astusid, oli see vist kõige populaarsem kool üldse? Vastuvõtu-ukse taha kogunes umbes 1000 tüdrukut ja 14 poissi… Sattusid VIII lennu üliõpilaseks.
Rein Oja (R.O): Heh-heh-heh! Ei tea, kas see vahe nüüd nii kolesuur ka oli! Aga tüdrukuid tungles kindlasti rohkem, kuigi vastu võeti vastupidi, poisse alati rohkem kui tüdrukuid.
J-K.R: (Savisaare häälega) Tähelepanu, võitlevad feministid! Teid rünnatakse! (Rahunenult) Miks?
R.O: No kui sa vaatad vana dramaturgiat, siis 80% rolle on mõeldud meestele. Teadupärast – klassika on ju väljakujunenud asi, ammu kirjutatud kah. Naised ei saanud ju lavalegi tükk aega ja sellepärast on need rollid niimoodi kirjutatud ka.
J-K.R: Miks sina tahtsid lavakasse saada? (Kukub vabandama) Nojah, trafaretne küsimus muidugi, aga sealt tuleb alati igasuguseid naljakaid lugusid!
R.O: (Naerab südamest) Raudselt! Öeldakse, et lavakunstikooli sisse saanud tüübid jagunevad reeglina kaheks. Ühed on need, kes on lapsest saati tahtnud näitlejaks saada, ja siis need teised, kes tulid lihtsalt sõbraga kaasa ja said kogemata sisse. Mina kuulusin teise kategooriasse. Mart Pukiga koos läksin. Sellel ajal oli hirm Vene sõjaväe ees niivõrd suur ja kuna lavakasse sisseastumised toimusid muudest varem, siis mõtlesime, et proovime ära. Aga kui juba sisse sain, siis mõtlesin, et noh, nüüd on neli aastat edasi lükatud. Pukk sai muidugi ka sisse.
J-K.R: Sa olid pärast lavaka lõpetamist Noorsooteatris ehk hilisemas Linnateatris, siis vabakutseline ja hiljem on sul tee veidi teise suunda pööranud. Või ma ei tea, kas ongi? Oled võitluskunstidega tegelema hakanud, seda õpetanud ja lisaks selline administratiivne tee. Näitlejate liit, teatriliit… Ma ei tea muidugi, kui administratiivne see on.
R.O: See oli 1990-ndate algus, kui kõik lõid oma organisatsioone ja siis meile tundus, et näitlejad on väga vaesed, konutavad nurgas ja keegi nende eest ei seisa. Siis mõtlesime, et pagan, hakkame enda eest ise seisma. Minu jaoks oli väga oluline autoriõiguste teema. Üks kord võetakse film või teleseriaal üles ja muudkui näidatakse ja näidatakse. Aga meil, näitlejatel ei ole need honorarid sugugi sellised kui mujal maailmas. Mõtlesime siis, et vähemalt korduste eest peaks mingi lisa kukkuma, kui asi populaarseks saab. No võiks ju meile midagi pudeneda. Päris korda ei ole see asi saanudki.
(Muigab) Ma toon paralleeli Suurbritanniaga. Kuni näitlejad olid võrdsustatud kõikide teiste loovisikutega nagu näiteks prostituudid ja muud tänavamuusikud… (Üleüldine naer kuluaarides. Rein jätkab häirimatult) Niipea kui näitlejad lõid endalesuletud ametiklubi (Garrick Club – näitleja David Garricki järgi), hakati hoobilt neid austama. Kui sul on olemas oma elukutse klubi, oled kohe aktsepteeritud.
J-K.R: Millega seal näitlejate liidus kokku puutusid, mida sul teha tuli?
R.O: Südameasjaks oli ikkagi näitlejate õiguste eest seismine. Eks see ole üks kaitseta elukutse. Eriti probleemne on ju vabakutseliste elu. Muudkui cast’id ja cast’id, aga pidevat sissetulekut ei ole ja seega ka pidevat ravikindlustust mitte. Muuseas, keegi ütles, et see oli esimene tööandjate ja töövõtjate vaheline leping Eesti Vabariigis. Leping Eesti Näitlejate Liidu ja Teatrijuhtide Liidu vahel. Enne seda ei olnud ühtegi sellist lepingut olnudki. Miinimumpalgad, missugused on koormused ja muu säherdune nagu mujal maailmas. Mulle üldse meeldivad kokkulepped ja hea tava rohkem kui iga asja seadustamine.
Kairi Keso (K.K): Mida? Kas kõik näitlejad kuuluvad sinna?
R.O: Kindlasti kõik mitte, kuid see on protsentuaalselt üks suuremaid kindlasti. Seal on ikkagi umbes viissada liiget.
K.K: (Hirmuga) Kas sul on aimu ka, kui palju Eestis üldse näitlejaid on?
R.O: (Lööb käega) Ei ole, üldse ei ole! Sellepärast, et praegu seoses nende seriaalidega on kõik nii segamini löödud, et need näod, keda sealt teatakse, on paljud kindlasti teistelt aladelt. Seda on väga keeruline kindlaks teha. Aga näitlejad on jah suhteliselt organiseeritud.
J-K.R: Üks esimesi asju, mida lavakas tegite, ma just vaatasin järele, oli Tammsaare. Selline tüüpiline valik, sest nagu juba Viiding kuulutas, eks ole: „Meil on aegumatu aare – Anton Hansen, kirjanik Tammsaare.“ Aga mõni aasta edasi, olümpiasuvel 1980, tuli Merle Karusoo „Ma olen 13-aastane“. Selline dokumentaalnäidend, nagu Karusoo hiljemgi teinud on. See tekitas mitu aastat järjest kõva furoori ja oli sellise – no toonast aega silmas pidades kindlasti – sotsiaalse närviga tükk.
R.O: Me mängisime seda ligi kakssada korda. (Elavneb) Täpne arv on samuti teada ja see on 196, see oli kummaline, sest meil oli ju 200 etendust kokku lepitud. Ja 196. etendus pidi toimuma Mäetagusel ja 200. Salme tänaval, aga siis jooksis must kass Karusoo ja Komissarovi vahelt läbi, Karusoo ja Katrin Saukas lahkusid päevapealt teatrist ja viimased neli etendust jäid tegemata. Neil oli mingi teise tükiga mingi põhimõtteline vastasseis. Mina mäletan, et küsimus oli mingites kummalistes rahvariietes, mis pidid olema autentsed või siis ei pidanud. (Naerab) Meeletu tüli tekkis ja sellega lõppesid ka „13-aastase“ etendused.
J-K.R: Sel ajal 13-aastased ilmselt veel ei mässanud, vaid olid vanaaegselt noored? Kui palju teil kursusel endal mässu ette tuli?
R.O: Mul tuleb meelde see, enne lavakat, et meil oli õpilasmaleva preemiareis Gruusiasse (rõõmsalt) – näe, see lugu sobib grusiinide puhvetisse hästi! – ja me kogemata sattusime poodi, kus müüdi sinimustvalgeid särke. Muidugi terve rühm ostis endale need särgid. Nõukogude toode, Gruusia sinimustvalge ja me käisime need ikka kulumiseni välja. Kõige rohkem oli särkide peale kobisemist kõikvõimalikel uksehoidjatel või restode šveitseritel…
J-K.R: (Pistab vahele) Kõige ilgem kaader tol ajal, jubedad ülbikud, taksojuhid veel lisaks…
R.O: (Noogutab ja jätkab) …kes ikka ütlesid, et kuule, poiss, kurat, kas tead ka, mis särki kannad. Ma ei saanud kunagi aru, kummalt poolt ta küsis, et kas oli nüüd hästi või halvasti tema arust. Ja kui tegime lavakas mingit O’Neilli meremeeste tükki ja ei leidnud piisavalt triibulisi särke, siis kandsin ikka seda sinimustvalget.
J-K.R: Sa sattusid ka teatrit juhtima, kuidas see käis? Juhid siiamaani, Draamateater on.
R.O: Draamateatris oli keeruline aeg, kuue aasta jooksul vahetus viis juhti. Erinevatel põhjustel: kes ei saanud kollektiiviga läbi, kellel olid muud pahandused, kel sai lihtsalt kiiresti isu otsa. Ja minu poole pöördusid teatriinimesed, et kas ma ei kandideeriks. Esialgu mõtlesin, et lähen kolmeks aastaks, nagu see leping seal on, nüüd on kümme täis.
Marek Reinaas (M.R): Pea 20 aastat mängisid Linnateatris, kus oli väike saal ja… Kas üldse on erinev see teatritegemine erinevas saalis?
R.O: Näitleja seisukohast ongi vahe ainult suures või väikeses saalis ja mängumaneeris. Ma mäletan küll Noorsooteatri ajast ja ka lavaka ajast, et oli mõtlemine, et no see Draamateater, see on staaride teater. Seal mängitakse selliseid liiga tõsiseid tükke. Üldse, et on surnuaed. Ja et kui noor näitleja sinna läheb, siis ta sureb sinna staaride vahele ära.
Ma ei mäleta, kes see meil oli näitlejatest, keda kutsuti külalisena Draamateatrisse mängima. Ütles, et proovis on kõik kohutavalt ettevaatlikud, kuidagi moka otsast teevad proovi. Et Noorsooteatris pandi kohe täiega. Aga Draamateatris on teisiti… Ja siis tuleb kontrolletendus ja – äkki! – kõik panevad täiega. Milles pull on, miks nii? Siis öeldi, et kardetakse, et kui kohe kõik välja paned, siis enne virutab teine sult nipid ära. Et siis ma igaks juhuks ei paku midagi, aga kui tuleb esikas, küll ma siis mängin. (Naerab)
M.R: Teatrijuhina sa kindlasti tead, et eestlane on islandlaste järele teine teatriskäija Euroopas või isegi maailmas.
R.O: (Muigvel) Naljakas on see, et kui mujal on mõjunud kapitalism nii, et kõik asjad pannakse kinni, siis meil on vastupidi – teatritruppe on tohutult palju rohkem, vabariigi alguses. Ma olen üllatunud, keegi luges kokku, et sel suvel oli tulnud 70 suvelavastust. Ja kõigele jätkub publikut. See on kummaline, ehkki tore, kui meil on midagi, mille usku me oleme. Eestlased ju muidu ei usu väga millessegi.
K.K: Kas see on mingi näitaja, et lavaka lõpetajatest enamik jäi sel aastal vabakutselisteks? Kas meil on näitlejaid liiga palju?
R.O: (Kõheldes ja sõnu otsides) See vist on jah nii juba. Kooli lõpp ei kindlusta sulle automaatselt kohta televisioonis, filmis ega teatris. Meil kujutatakse ette, et kui sa lavakunstikoolist teatrisse ei satu, siis on midagi halvasti. Ei ole ju! Mujal maailmas on näitlejad hoopis retoorika õppejõud, näiteks parlamendi saadikud võtavad näitlejatelt tunde, kuidas rääkida nii, et kõik aru saaks.
J-K.R: (Imestunult) Huvitav, mida see Lutsepp seal muneb. Ain võiks vabalt neid pudruajamise asemel rääkima õpetada…
R.O: (Täiendab) Need saaks jälle kuluhüvitistesse kanda Ainile makstud raha ja…
(Sigineb karjumine ja küllaltki arusaamatu melu erinevatest huvitavatest ettepanekutest, mida Ain Lutsepp Toompeal teha saaks).
J-K.R: Näitlejad on selline rahvas, kes on keskmisest tuntum ja keda näed rohkem. Ja siis on normaalne, et neid tõmmatakse poliitikasse hääli korjama. Kas sinu ukse taga on ka käidud, et sa lendaks põllu peale sumisedes häälemett koju tooma?
R.O: On. Tõsi, viimasel ajal enam mitte. Aga vahetult enne valimisi on ikka proovitud. Mulle on vist praegustest parteidest teinud ettepaneku kõik, välja arvatud EKRE. Neid näitlejaid on parteides küll ja on ka neid, kes olid ja tulid ära.
M.R: Huvitav, mille poolest ja kas teatrijuhtimine teistmoodi on kui miski muu asja juhtimine?
R.O: Arvan, et teatrijuht peaks olema loominguline inimene. Mida teatrijuht teha saab? Luua tingimused lavastuse sünniks. Tulemus selgub pärast esietendust, aga imede ja läbikukkumiste eest ei ole keegi kaitstud. Üheks või teiseks peab võimalus olema. Loomingulised kriisid on täiesti tavalised asjad. Samamoodi nagu on loominguline plahvatus. Ja seda tuleb mõista.
J-K.R: Kui palju sa juhtimise kõrval ise mänginud oled?
R.O: Kui ma Noorsooteatri ajal näitlejate liidus olin, siis ei olnud sisuliselt vahet. Aga teatrijuhina ei jõua, ei ole nii, et saaksin proove teha sellise koormusega nagu teised näitlejad.
K.K: Kas direktorina saad käratada, et seal on see osa, mille ma võtan endale ja kõik.
R.O: (Naerab pikalt) Hea küsimus! Nojah, eks katsu mulle „ei“ öelda!
(Tõsinedes) Viimane on „Tartuffe’i“ Orgon, minu viimane uus roll. Enne seda oli Freudi tükk „Külaline”, ütleme siis, et hooajas on maksimum üks. Rohkem ma vastu võtta ei saa. Olen pigem ära öelnud. Lihtsalt ei jõua puht füüsiliselt. Filmidest olen palju ära öelnud. Film tähendab ekspeditsiooni, sa pead mingiks ajaks kuhugi kaugemale ära minema, aga ma ei saa niimoodi asju vastu võtta.
J-K.R: Kui üldse ei mängi, siis mingid näitlemise nõksud hakkavad ära ununema.
R.O: Keegi kriitik juba ükskord kirjutas, et paistab, et ta ei mängi väga tihti. See oli Gustav Naani tüki puhul. Ma ei tea küll, kust ta selle välja luges, sest Naani ebakindlus mingites seltskondades oli üldteada. Noorte juures näiteks. Me proovisime näidata tema ebakindlust, kui ta noorte seltskonda satub. Aga närv enne etendust, mängid tihti või harva, ei kao kuskile.
J-K.R: Mida sa loed?
R.O: Ma loen igasugu asju ja ma loen raamatuid üle ka kogu aeg. Ma olen mõelnud, et minu põlvkonnal oli teatud kirjandus, mis oli sel ajal valmis. Lugesime selle läbi. Minu lapsed loevad läbi selle kirjanduse, mida mina lugesin, pluss see, mis on nüüd nende jaoks kirjutatud. Minu lapselapsed peaksid nüüd lugema juba kolmekordselt. Et huvitav, millal see piir tuleb?
Valiku tegemine on suhteliselt keeruline, aga üle maksab küll lugeda asju aeg-ajalt. Shakespeare’i loen kogu aeg üle ja piiblit samuti näiteks. Mulle meeldib lugeda sellelaadseid raamatuid, nagu on Inglismaa või Šotimaa kuningate asjad, nende elulood, tartanite ja klannide lood. Mingeid ajaloo asju, kus saad aru, et see ei ole puhas ajalugu, vaid keegi viskab mingi hinnangu ja omalt poolt lugusid juurde. Praegu on tohutult populaarne see „Troonide mäng“, mis on puhas väljamõeldis, aga siis vaatad, et see on sellest või sellest briti kuningaloost võetud. Kokteil ajaloost köidab. Ja muidugi loen igasuguseid näidendeid, ka halbu.
K.K: Sulle andsid prantslased Auleegioni ordeni. Kuidas selle rüütliks olemisega on?
R.O: (Rõõmustab) Ma olin ikka üllatunud küll, kui Prantsuse saadik helistas ja ütles, et tahab mulle ordenit anda. Muidugi hakkasin kohe uurima, et mis on. Enamasti antakse see Prantsuse kodanikele, väga vähe teistele. Nagu ma aru saan, on Eestis väljaspool presidendi riigivisiiti 14–15 inimest selle saanud. Saan aru, et seal on kaks asja sees. Üks asi, et me oleme oma majas päris palju võõrustanud Prantsuse teatrit, nende hulgas La Comédie-Française. Ja teiseks „Tartuffe“ ja Freudi osa „Külalises“ (autor Éric–Emmanuel Schmitt on ka prantslane). Ta luges mulle terve mu rollide nimekirja üles ja ma mõtlesin, et ma ise ei mäletagi kõiki prantslasi, keda ma olen kehastanud. Ja veel saatsin nende kultuurikeskusele mõned eesti näidendid, mis on tõlgitud prantsuse keelde. Eks kõik see kokku.
J-K.R: Kui me siin juba rüütliks olemisest räägime, kuidas sa võitluskunstide otsa komistasid?
R.O: Ma hakkasin karated tegema siis, kui see oli keelatud. (Õhkab irooniliselt) Nii hea on ju teha midagi, kui see on keelatud.
Olen huvitatud ka ajaloolistest relvadest. Eks see ole omavahel seotud, miks ma lavavõitluste peale läksin. Idamaised mõõgad. Isegi kui Shakespeare’i lugeda, siis kuna tal oli üksainus vehklemisõpetaja, siis kõikide ajastute tegelased võitlesid kogu aeg samade relvadega. Mind hakkas huvitama, kuidas päriselt oli.
J-K.R: Me peame ilmselt õnne tänama, et sind ei hakanud huvitama 20. sajandi ajastu, millised relvad ikkagi ja…
R.O: (Vaidleb energiliselt) Tulirelvad ei huvita mind üldse! Mulle meeldib peensustega tegeleda, detailid on tähtsad. See on sisse jäänud kuskilt. Võib-olla väikeses saalis mängimine on sellele kaasa aidanud.
J-K.R: Mida sa siis teed, kui parajasti teatrit ei tee ega vehi kuskil mõõgaga?
R.O: No ma teen paljusid asju. Aga sel hetkel, kui ma midagi teen, saan teha ainult üht asja. Kokku on neid palju, aga sel hetkel mitte. Ma ei näe siis, mis ümberringi toimub. Ma võin näiteks lõpmatult maal taimekesi või põõsaid ümber tõsta. Ja siis on mul haiglane komme näidata, et mis ma siia panin ja mitte keegi ei saa aru. Sest keegi ei näe midagi, see on liiga väike. Ja üks haigus, mis kindlasti paljudel on: ma võin internetisügavustesse ära kaduda. Hakkan mingit ajaloolist rada ajama ja siis ta läheb ja läheb. Ja kokkuvõttes on tulemus ikka sama nõme, kui oli alguses.
Lapsed kinkisid mulle huvitava raamatu, täiesti mõttetu raamatu. Puidu töötlemise käsiraamatu inglise keeles, mingilt norra autorilt – „Chopping, Stacking and Drying Wood the Scandinavian Way”. Ma saan aru, nad said mu üle kõvasti naerda. Seal on peensusteni lahti kirjutatud kõik asjad nagu minu tegevused. Aga seda ma küll lugeda ei saa!
K.K: Kas oled keskmiselt, rohkem või vähem seltskondlik?
R.O: Teatritöö on selline, et me näeme palju inimesi, me ei ole üksi. Ei ole väga vajadust kuskil kõrtsides käia. Mul ei ole vajadust pärast tööpäeva veel rääkida. Kuigi aeg-ajalt mingitest raamatutest või etendustest on ikka huvitav vestelda, sest ma ei arva, et saan kõigest õigesti aru. Mul on vahel väga hea meel, kui keegi mulle midagi ära seletab, millest ma ise aru ei saa. Eks kunagi sai ikka kõrtsis kah käidud. Aga kodus omadega on huvitavam.
J-K.R: Jajah, minu käes on just Kuku klubi pildid läbi ajaloo ja sa oled seal üsna mitmel, nägu lõbusalt viltu peas.
R.O: (Lõbusalt) Muidugi, ega siis teisiti ei saanudki!
M.R: Ma siin hakkasin hirmuga mõtlema, kui palju inimesi võib Tallinnas ühel õhtul korraga teatris olla?
R.O: (Hakkab arvutama) Meil mahutab suur saal 400 inimest, Estonia 700, Vene teater üle 500, lisa sinna VAT, Von Krahl, Theatrum, väikesed saalid ka veel… Seitse tuhat kuni kaheksa tuhat inimest korraga teatris. (Ehmatab isegi) Oi, oi. See on ju tõesti suur konkurents!
Sinimustvalge sissesaamise lugu
Mart Pukk, kursakaaslane lavakast, tänane Kuku raadio ajakirjanik
Eks ma mäletan muidugi hästi, kuidas me Rein Ojaga lavakasse minema hakkasime. Tänav tüdrukuid täis, aga meie kardame vastuvõtukatsetest tunduvalt rohkem sõjaväge. Ega ma ise ei mäletagi, mida seal eksamitel tegema pidime, küll aga järgnes pärastpoole üks lõbus lugu.
Meie poole kargas õhtul sisse Lisl Lindau (legendaarne Eesti näitleja, 1907–1985), ta oli perekonnatuttav ning ütles, et kuule, poiss, sinuga ilmselt probleemi ei ole, saad sisse mis koliseb. Aga see teine, rääkis Liisu edasi, kes sinuga kaasas oli, sellega võib sandisti minna. Teda ei saa vist võtta.
Meil kõik tahtsid muidugi teada, et mis nüüd, milles asi?
Ei, teda ei võeta, mõelge ise. Sellel tüübil oli ju sinimustvalge särk seljas.
Mu isa hakkas naerma ja Lindaule kohe seletama, et pole vaja välja teha… Sellele poisile pole kunagi sinimustvalgest midagi räägitud ja ta ei tea sellest ööd ega mütsi.
Lindau siis oli selle jutuga lavakasse tagasi läinud ning Reinul probleeme ei tulnud.
Vaat kui hea on õiges kohas valetamine.
Uus hooaeg hakkab pihta, mis Draamateatris uudist?
Rein Oja tuletab meelde
Kohe tuleb Tõnu Õnnepalu „Mäed“, mille ta kirjutas Prantsusmaal. Eelmaa Sass lavastab selle. Usun, et see tuleb päris ilus lugu. Meie selle sügise suurprojekt on „Armunud Shakespeare“, seesama, millest on ka film tehtud. Lavastab Georg Malvius. Selle näidendi esmalavastus oli alles 2014. Et oleme suht uue näidendi saanud, see on meie panus Shakespeare’i aastasse. Arvasime, et muidu kattub kõigiga, et tundus, et kõik nagunii teevad „Suveöö unenägu“. Vanem Toompere lavastab „Bella figura“. Ja kevadel tuleb välja omakirjutatud tükiga, mille tööpealkiri on „Must kuup“. Ta alles kirjutab seda, ma ei oska rohkem öelda. Siis on Eelmaa Sassil ees kahe vana naise tükk väikesesse saali või maalisaali. Järgmise aasta alguses lavastab Peeter Raudsepp Bergmanni „Sarabandi”, Kersti Heinloo teeb oma esimese lavastuse noortele. Edasi tulevad lavastused Pedajaselt, Indrek Sammulilt, Uku Uusbergilt… Vanemaid asju mängime ka edasi. Vahetult enne suve, eelmise hooaja lõpul, tuli välja „Väljaheitmine“, mis on Leedus ja Lätis väga hästi läinud. Ja autor Ivaśkevićius jäi meiega väga rahule. Ütles, et meil on kõik sees, kuigi kestab „ainult“ kolm ja pool tundi. Leedus on ligi kuus, Lätis viis. Et me seal Leedus oleme ju tundelised. Niipalju siis eestlaste aeglusest.
Mingiks paduavangardiks Draamateatris vast kunagi ei lähe?
Me oleme avatud. Žanr pole tähtis. Oluline on inimlik puudutus. Me oleme Tallinnas nišš. Selles mõttes, et selline itaalia tüüpi lava on ainult Draamateatris. Hea küll, ka Estonias, mis on muusikaline teater, ja Vene Teatris, mis on venekeelsele publikule. See seab ette, et me peaks tegema vastavat tüüpi teatrit. Miks me peaksime selle võimaluse käest ära andma? Meil on väike saal ka, saab teha kõike. Ma olen üllatunud sellest samast „Tartuffe’i“ vastuvõtust. Me mängime täiesti klassikaliselt, värsis, kõikide nende riiete ning parukatega ja kõik ütlevad, et see on praegune aeg. Ei pea „Tartuffe’i“ tegelasi tolmumantlitesse panema, et tänapäevaselt mõjuks.
Järgmine suvi kindlasti jätkame ka Katariina kirikus Anouilhi „Becketiga“, mis läks väga hästi. Tõusvas joones.
