INIMKOND KUI PRÜGI: Teeme Ära Sihtasutus ja Haus Galerii kutsusid Eesti maalikunstnikke osalema 8. septembril avatud näitusel „Puhastatud maailm. Purified world“, mille eesmärk on toetada ülemaailmse koristusaktsiooni korraldamist ja teadvustada puhta elukeskkonna olulisust. Triinu Soikmets kiikab puhtusesse, leiab sealt Jüri Arraku ning organiseerib välkvestluse.
Kunstnike kui ühiskonna pidevate peegeldajate ülesandeks oli näitusel „Puhastatud maailm“ esitada omapoolne nägemus puhastamisest ja puhastumisest nende sõnade erinevais värvivarjundeis, mis pakuksid publikule keskkonna-küsimustega suhestumiseks harjumuspärasest erineva, esteetilisema vaatenurga.
Puutumatud paigad, metsikud maastikud, vabastavad vaated, konkreetsed detailid või abstraktsed visioonid – kõik see sümboliseerib lõuendile kantuna lugupidamist looduse vastu ja usku puhta ideaalmaailma võimalikkusse nii kohalikul kui ka globaalsel tasandil.
Etteaimatav maastik
Esitatud tööd võib jagada gruppidesse, millest ehk suurima moodustavad mõneti etteaimatavalt metsa- ja maastikumotiivid alates palgiotstest ja puudest kuni nostalgiliste põllu- ja aiavaadeteni ning nende kohal kõrguva taevalaotuseni (Siim-Tanel Annus, Ivi Arrak, Andro Kööp, Stina Murakas, Mall Nukke, Jane Remm, Uuno Roosvalt, Sven Saag, Anatoli Strahhov, Toomas Vint). Sekundeerivad koloriitsed ja dekoratiivsed õied ja viljad (Laurentsius, Ivika Luisk, Liisa Kruusmägi, Inge Kudisiim, Kamille Saabre, Tiina Tammetalu) ning erinevad veevormid: vahutavad ja tormised lained, tasased ja rahulikud pinnad vee peal, müstilised maailmad selle all (Ivar Kaasik, Liis Koger, Helle Lõhmus, Tarmo Roosimölder, Maret Suurmets-Kuura).
Abstraktsioonid
Kui nimetatud tööde teemad ja seosed püüdlusega puhastatud maailma poole on vähem või rohkem iseenda eest kõnelevad, siis mitmekihilisem moment lisandub abstraktsioonide juures, mis viivad vaataja paradiisiaeda või salametsa (Vano Allsalu, Jaan Elken), panevad vormikatsetuste tagant otsima ratsanikke või kommipabereid (Lilian Mosolainen, Mari Roosvalt), avavad või sulgevad avausi ühest maailmast teise (Rene Kari, Mihkel Vorsman). Ka vaikeludest võib leida nii puhast silmailu kui ka meditatiivseid momente (Krista Sokolova, Juss Piho) ning on üsna loomulik, et teema on inspireerinud mängima ka (taaskasutatava) materjaliga, puitraamide või pakendijäätmetega (Eva Jänes, Valev Sein).
Kontseptuaalsed tööd
Veelgi filosoofilisemaks muutub teemakäsitlus aga kontseptuaalsete portreede juures (Jüri Arrak, Herlet Elvisto, Ashot Jegikjan, August Künnapu). Lisaks sellele, et nende figuratiivsus juba oma olemuselt paneb vaataja aktiivsemalt suhestuma, hakkavad kõnelema ka detailid ja kontekst.
Jüri Arrak räägib lähemalt, mis ajendas just teda looma spetsiaalselt kõnealusele heategevuslikule näitus-oksjonile mõeldud tööd „Vastandid“.
Välknõupidamine Jüri Arrakuga
Triinu Soikmets: Millega „puhastatud maailm“ sinu jaoks seostub? Millest on „Vastandid“ inspireeritud?
Jüri Arrak: Teeme Ära koristuskampaaniast olen olnud teadlik juba aastaid, seda probleemi ja teemat ma tajun ja tunnen. Olen kuulnud ujuvatest plastsaartest, mille hoovused on kokku kuhjanud ja edasi kandnud ning kuhu isegi väiksemad laevad võivad kinni jääda, rääkimata mereelukatest. Olen kuulnud Pääsküla prügimäe kommuunist, mille krahv ehitas sealsetest materjalidest endale lausa maja.
Mina mäletan veel seda äärmust 1950.–60. aastatest, kui pakkimispaberit ei olnud ning toidukaubad pakiti ajalehte. Tänapäeval selle üle ironiseeritakse, kuid samal ajal pistetakse iga pisemgi nupstükk plastkotti, mis läheb ringlusesse ega hävine. Kunstniku elukutse soosib ettekujutuse arengut, fantaasiast mul jagub, ning nii jõudsingi prügimäe motiivini.
Kuidas asetub see töö sinu loomingu taustale? Räägi selle vormist ja sisust lähemalt.
Minu tööde temaatika on inimene ja inimtegevus, selle erinevad küljed, nii negatiivsed kui ka positiivsed, vahel ka naiivsed või religioossed.
Konkreetselt selle töö juures osutan vastandumisele puhtuse ja mustuse, korra ja lohakuse vahel, nendel poolustel põhinev kompositsioon sündis loomulikul viisil ja iseenesest. Poolusi eraldava hunniku tegin otse tuubist pigistatud akrüülvärvidega, mis kuivavad hästi ja millega saab moodustada ka kõrgemat faktuuri. Tulemuseks on justkui prügimägi, millest ühel pool on üks ja teisel pool teine seltskond, üks heledam ja teine tumedam. Puhas seltskond tahab mäge likvideerida, aga mitte vägivaldselt, vaid läbirääkimise ja mõistusele kutsumise teel. Sellele vastanduv seltskond sümboliseerib hunniku tekitajaid, inimkonna hoolimatut külge. Kuna tegu on programmilise pildiga, siis olen näidanud suuremas ulatuses seda poolt, mis probleemi põhjustab. Rõhutatud on seda, mida tahetakse muuta. Kui pooled oleksid tasakaalus, ei tuleks probleem esile.
Kunst juhib probleemile tähelepanu, aga kuidas probleemi ennast lahendada?
Rääkida, rääkida, rääkida, teha propagandat. Veelgi enam soosida jäätmete ümbertöötlemist – praegu küll toimib juba pandipakendisüsteem, kuid midagi analoogset võiks teha ka plastkottidega, kasvõi motiveeriva kilohinnaga neid tagasi osta. Raha paneb rattad käima, see kehtib ka siin – kahjuks või õnneks – mõlemat pidi, tasudes prügi kokkukorjamise ja trahvides selle mahaviskamise eest. Piits ja präänik töötavad, inimene on kokkuvõttes loom nagu iga teinegi.
Lisaks – kuidagi peaks inimesi hirmutama. Hirm on see, mis lõi religiooni, kuid ühtlasi aitab see inimesel hoiduda ennasthävitava tegevuse eest, mõeldes näiteks selle peale, kuidas saaste- ja lagunemisprotsessi produktid viivad haiguste ja ravimispaanikani.
Paljudel kõnealusele näitusele esitatud töödel on kujutatud kauneid n-ö ideaalmaastikke, seevastu sinu töö näitab pigem räpast reaalsust, kas ka see on omamoodi hirmutamine?
See on näpuga näitamine. Esteetika ja ilu on üks asi, see ei keela kedagi. Kunstis on idealiseeritud igasugu asju, sealhulgas on prügist ja kõiksugu kila-kolast tehtud eraldiseisvaid teoseid, mida võib samuti esteetiliseks pidada. Aga kui terve su kodulinn on reostatud, siis vaevalt keegi seda enam kunstiobjektina käsitleks. Lihtsalt ilus loodusvaade viib siinjuures pigem küsimuseni, miks inimest selle keskele üldse vaja on.
Samas öeldakse, et ilu päästab maailma, kaunis ümbrus loob ka kauni meeleolu. Inimkonna juhtimine selle arusaamise suunas on umbes sama nagu loomapidamine: peab ta viima heale karjamaale, kuid ka tema järelt kasima, mastaabid on muidugi teised. Homo sapiens on ainult üks loomaliikidest, aga elada tahavad kõik.
Näitus „Puhastatud maailm. Purified world“ on avatud 8. septembrist 8. oktoobrini Haus Galeriis (Uus t 17, Tallinn) ning satelliidina projekti partneri, Riigimetsa Majandamise Keskuse peahoones (Toompuiestee 24, Tallinn).
Näitusetööde soetamiseks ja Teeme Ära missiooni toetamiseks on kõigil soovijatel võimalus osaleda heategeval oksjonil kogu näituseperioodi jooksul aadressil www.haus.ee/oksjon.
Oksjoni tuluga toetatakse Teeme Ära ülemaailmset koristusaktsiooni World Cleanup Day 2018, mis leiab aset kahe aasta pärast 8. septembril ning kus osalevad inimesed vähemalt 150 riigist alustades Jaapanist ja jõudes ümber maakera Hawaiini.
Pildiallkirjad:
Jüri Arrak ja tema „Vastandid“
August Künnapu. „Mõtlus“
Mall Nukke. Sarjast „Maastik kuldmunaga“
Tarmo Roosimölder. Sarjast „Harjutus. Hall vesi“
Siim-Tanel Annus. Sarjast „Ilmapuu“
Jane Remm. Sarjast „Eesti mets. Jaanua