METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK lugudesari Eesti metsast ning selle vankumatust olulisusest. Üdini linnastunud ja metsahirmu käes kannatav KesKus’i tegevtoimetaja Tiina Ilsen pakkis ennast võdisedes autosse ning läks kiikama Kotka matkarada Ida-Virumaal Iisaku kandis. Alltoodust saab selgeks, et hoolimata autori eelnevatest õudsetest kujutelmadest tuli ta ka tagasi.
Ma ei tea, kustkohast pärineb aukartus, võib-olla isegi hirm metsa ees. Muinasjuttudest? Ma ju lugesin väiksena muinasjutte. Sealt on meeles, et metsa sattunud külarahvaga juhtub enamasti mingi jama. Kusagilt meenub ka mantra, et metsa minna peab oskama, muidu saad kohe surma – kui päikese järgi suunda määrata ei suuda, pole õigeid riideid, veevaru, laetud mobla ja sadat asja veel. Ühesõnaga, ära parem roni, eksid niikuinii ära (vt filmi „Seenelkäik“). Nagu valmistuks mingiks raskeks ja ohtlikuks katsumuseks, kust ainult tugevamad tulevad eluga tagasi, otsustasin matkarada proovida. Lohutasin ennast kusagilt kuuldud lugudega, kuidas mets varju annab ja pahade eest kaitset pakub, kuidas väärikatel puudel on oma hinged ning loomad tulevad hädalisele appi, kuidas keset metsa asub võluväli, kus saab puhkust ja meelerahu; lisaks veel metsavendade ja Voitkade lood.
Mingi imelik jutt mingist rajast
Jah, muidugi, metsa olulisust majandusharuna on raske üle tähtsustada: mets annab tööd tuhandetele inimestele, arvestatava tulu metsamaterjali ja puittoodete müügist ning tõsiseltvõetava ekspordimahu. Aga sinna jalgsi trampima minna?
Ükskord aga rääkisid mulle toimetuse inimesed, et on olemas ettevalmistatud rajad, laudteed ja muu taoline.
Ja-jah, ütlesin.
Nad väitsid, et kogu selle ärilis-poliitilise kasumlikkuse juures kuulub meie riigi metsamajandamise strateegiasse põhimõte, et kuna mets on Eesti inimeste kollektiivne rikkus, tuleb inimestele ka metsamajandajate poolt midagi pakkuda. Inimestele mets avada. Luua selline olukord ja tingimused, kus inimestel on hea metsa tulla, metsas olla, oma hinge ja keha kosutada. Ilma metsa võlu ja maagiat ülearuse infraga risustamata. Et inimene saaks olla loodusega koos.
Minge nüüd.
Hakkasin kontrollima ja ennäe, leidsingi. RMK matka- ja teised loodusrajad on minusuguse paadunud linlase jaoks justkui väike ime või hästi hoitud saladus. Ja kõige parem asja juures on see, et kui oled kord sellest teada saanud, on RMK-l sulle pakkuda täiuslik info kaartide, kirjelduste, orienteerumisjuhiste ja kõikvõimalike muude asjade kohta (www.loodusegakoos.ee/kuhuminna/voimaluste-otsing), lisaks veel asjakohane mobiiliäpp http://www.rmk.ee/organisatsioon/rmk-mobiilirakendus).
Otsustasin metsamineku ära proovida ning targemad pead suunasid mu Ida-Virumaale, kuhugi Iisaku taha, Kotka matkarajale.
Rahaauk sooraja ääres
Ida-Virumaal Iisaku lähedal asuva Kotka matkaraja (http://www.loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/peipsi-pohjaranniku-puhkeala/1402) külastusala juht Heinar Juuse ütleb: „Üldiselt on ju nii, et selleks, et loodusega tutvuda või looduses liikuda, ei peaks mingit eraldi rada olema. Aga on palju inimesi, kes natuke pelgavad uisapäisa, seljakott seljas, metsas ringi liikuda. Siis on meie poolt rajatud looduses liikumiseks turvalised alad. Kus me teame, et inimene käib siin, me ootame teda ja oleme selleks ka vastavalt valmistunud ja taristu loonud. Et inimene saaks oma elamuse ja samas säiliks ka loodus. See on selline vastastikune teema.“
Kotka matkarada ise on tegelikult soorada, mis on rajatud alale, kuhu vanade Rootsi-aegsete kaartide põhjal leidsid Esimese maailmasõja ajal tee sakslased, arvates, et siia viib märgistatud tee, mille aga soo oli ammu ära neelanud. Nii et sakslastega läks kehvasti. Küll aga asub Kotka matkaraja ääres Rahaauk. Tegelikult oleks justkui tavaline pommikraater, aga legend räägib, et mõisate ajal elanud siin üks talupoiss, kes kas Saksa või Rootsi vägede poolt sinna maetud varanduse oli üles leidnud ja siis mõisniku käest end priiks ostnud. Ja siit Lõuna-Eesti poole ära kolinud. Nüüd on hakanud inimesed sinna mingil põhjusel raha viskama – võib-olla selleks, et uut varandust koguda…
Kuidas matkarada kujuneb
Juuse andmetel sai see matkarada oma uuema näo 2015. aastal, üldse on siinkandis matkaradasid ja objekte üle viiekümne. „Selliseid sooradu nagu Kotka on kaks: on veel Selisoo ja teistel radadel on ka märgalasid sees. Ja ega me rohkem plaanigi neid rajada. Kunagi oli selline lähenemine, et kui oli soo, oli vaja kindlasti kohe ka rada ehitada. Nüüd oleme seisukohal, et olgu vähem objekte, aga paremas korras. Eks see Virumaa on olnud rahastamise osas veidi vaeslapse osas. Kõik suuremad toetused viimastel aastatel, kui me projekte kirjutasime, tulid Oru parki ning metsas liikumise rajad jäid veidi ripakile. Kuid nüüd, 2016–2017, sellel rahastamisperioodil, mis praegu alguse sai, jõuab raha ka mujale Ida-Virumaa aladele.“
Muuseas, nõukaajal oli Ida-Virumaa oma Vene vennasvabariigi läheduse tõttu väga populaarne just sealt tulevate turistide jaoks, bussid muudkui vedasid horde, Peipsi-äärne ala oli hästi kuulus turistipiirkond. Mitmedki tollased telkimisalad, mis kunagi olid Peipsi äärde rajatud, on nüüd RMK poolt üle võetud ja korda tehtud koos vastava taristuga, et keskkond vähem kahjustada saaks.
Iga matkaraja plaanimisel peab looduslikku kooslust arvestama, me ju teame kõik, et sootaimestik on väga habras ja taastub tunduvalt aeglasemalt kui muu maastik. RMK inimesed teostavad looduses pidevalt seiret, jälgivad oma radade ja objektide seisundit – kuidas see muutub inimeste külastatavusega (sellest, et toimub seireprotsess, saame aimu puudel olevatest valgetest triipudest).
Juuse ütleb, et kui näiteks on näha, et mingi rada on nn isetekkeline, siis nad jälgivad, kas võib sinna inimest lubada või peab ta mujale suunama. „Kui seal rajal on midagi sellist, mis veel käsitletud ei ole, mingi taimekooslus või puistu või midagi taolist, mida oleks huvitav inimestele eksponeerida, siis teeme seda kindlasti. Aga kui see asi on juba kusagil mujal olemas, siis üldjuhul me uisapäisa sisse tallatud radu matkaradadeks tembeldama ei kipu.
Samuti on meil meeskond, kes jälgib pinnase taluvust. Viime pidevalt läbi koormuse uuringuid. Siin Kotka rajal muutus probleemseks näiteks tee olukord pärast ühte põlengut – siin oli enne üks kõrge lattidest püstkoda ja siinsamas tornialuses metsas tehti väike valgustusraie ning me jätsime raiest tulnud puud siia, et näidata inimestele, kuidas vanasti hagu korjati. Panime kased ja noored lepad kõik ilusti riitadesse ja inimesed kasutasid neid usinasti lõkete tegemisel. Paraku tassisid nad need pikad haod metsaonni sisse ja tegid nii suure tule, et püstkoda süttis põlema. Seetõttu sai ümbruskonnas kahjustada rida mände ja kuumuse tõttu ka kogu pinnas. Pärast seda juhtumit olime sunnitud tegema natuke suuremaid piiranguid siin liikumiseks: näiteks võiks jätta autod parklasse ja siis teha väike jalutuskäik mööda nõmmepealset, mis minu meelest on väga atraktiivne, sest see on üks väheseid piirkondi siinkandis, kus on veel näha ka vaigutamise jälgi. Selline vahelduv maastik ja vaigutamise (ravimi- ja kosmeetikatööstuses kasutatava männivaigu korjamine) jäljed – see on väga mõnus.“
Inimesed muutuvad järjest normaalsemaks
Eks matkaradade eest vastutavatel inimestel ole muresid ka. Näiteks on Peipsi-äärsete liivarandade aladel hakanud kasvama palju kõrkjaid. See võib olla nõukogude-aegsete väetamiste või praeguse tööstustegevuse tulemus. Ja ega ülejärve naabrid ju teiselt poolt oma keskkonda nii hoolsalt ei suhtu ja nii lasevad venelased endiselt järve oma jõgesid pidi igasugu jama. Samas loovad kõrkjad aga lindudele pesitsemiseks paremad võimalused. Ei ole halba ilma heata.
Juuse ütleb, et inimesed ise on oma käitumisega palju normaalsemaks muutunud. Kasvõi selles suhtes, mis puudutab prügi koristamist. Kuigi nõmedaid tüüpe on muidugi igas ühiskonnas, nendest ei saa me üle ega ümber, aga neid jääb õnneks aina vähemaks. „Nüüd on küll muidugi ilmunud ka selliseid, kes varastavad täiega. Aprillis varastati Kauksis terve peldik ära, kogu ehitis.“
Juuse rõhutab, et RMK-l on looduskeskused üle Eesti. „Järgmisest aastast on nad külastuskeskused, mõeldud neile, kes iga päev just looduses ringi ei mütta ja siis on see kõige õigem koht alustamiseks. Sõidad looduskeskuse juurde, seal on maja tutvustav ekspositsioon, mingi näitus, enamiku majade juurest algavad kohe ka seda piirkonda tutvustavad matkarajad. Sealt saab teha esimese matkamise ära ja tunnetada oma võimeid: kui suurelt ja mida ma võiksin ette võtta ja järgmine kord võtta kas sealtsamast või uue keskuse juurest ette mingi muu rada. Ja ühel hetkel, kui oled juba ringi liikunud ja loodusega sõbraks saanud, on piisavalt julgust ka selleks, et paned seljakoti selga ja laudteed ei olegi enam vaja. Lihtsalt lähed ja avastad loodust, kasvõi marja- või seenekorv käes.“
Eestis elab iga kolme hektari kohta üks inimene ning kasvab kaks ja pool tuhat puud. Eesti on metsasuselt Euroopas Soome, Rootsi ja Sloveenia järel neljandal kohal: pool Eesti maismaast on kaetud metsaga. Mets on sõna otseses mõttes kõikjal meie ümber. Ja inimese metsas toimetamine on väga oluline osa meie kultuurist. Metsas käimine on kultuurne tegevus.
