KUIDAS VÕRGUSTIK TÖÖTAB: Juku-Kalle Raid ja Marek Reinaas püüdsid ühel tavapäraselt külmal suvepäeval Balta turu Humalakojast kinni poliitiku ja juristi Rein Langi. Et Reinu elu on täis ootamatuid vinkse ja vonkse, jäädi kauemaks juttu puhuma.
Meeleolu on järgmine: Balta turu Humalakoda püsib täiesti avatud, aga selle suurel terrassil parasjagu istuda ei saa, kuna iga kuue minuti tagant hakkab uuesti vihma sadama. Siis, vahepeal, tuleb jälle päike välja. Mingi arusaamatu soga, mitte õuesistumise ilm. Sestap okupeerime laua Balti jaama turu vana auväärse paekivi hoone seesmises osas. Siin pole ka viga. Klaasi taga paistavad hõbedased õlletünnid, tooteosakonnast on kuulda kutsuvat mulksumist. Paraku saab mulksuja valmis alles sügisel, senikaua joome tšehhe. Rein võtab Guinnessi ja limpsab vuntsi.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): (Murelikult) See granaat, mille sa lubasid Kultuuriministeeriumisse visata ja mida kogu Eesti rahvas ootama jäi, on ju ikka veel viskamata? (Nõudlikult) Kuhu sa kaotasid granaadi, Rein?
Rein Lang (R.L): (Suurejooneliselt) Misasja! Täna pole ju põhjust enam visata. Granaat tuli visata siis, kui Kultuuriministeeriumis olid peamisteks ametnikeks tüübid, kellega sai asju ajada ainult enne poolt üheksat hommikul. Sest kella üheksaks olid nad kõik juba jummala tongis. Tööpäev sai neil ruttu otsa…
(Meenutab pisut) Eks mingisugune tüli mul nendega jah oli, järjekordselt. Ma olin ju tegev ringhäälingus tol hetkel ja seal sõltus kõik Kultuuriministeeriumist. Nad jagasid sagedusi ja lubasid ja mida kõike. Oli vaja inimestega suhelda, aga see ei olnud võimalik. Ma olin siis väga vihane. Kantsler Siim Sukles tuli mulle pärast ametisse nimetamist Toompeale järele ja tal oli igaks juhuks kiiver peas. (Üldine naer)
J-K.R: (Kahtlustavalt) Kuule, sa ise sattusid poliitikasse, äkki jäi hoopis seepärast granaat viskamata?
R.L: (Ülima veendumusega) Ei, ma ei usu. Kultuuriministeerium muutus radikaalselt aastal 2011. Ansipi valitsuses olin kultuuriminister kolm aastat, aga alles alates teisest aastast saime hakata liigutama, seal olid objektiivsed põhjused. Jaak Allik kirjeldas seda nii, et enne istusid kõik virtsatünnis ja virts oli ninani. Siis hakkas tünnis siputamine ja virts läks kõigile ninna ning nende olemine muutus kole pahaks.
J-K.R: Sulle on ennegi meeldinud vägesid juhtida, tuletame meelde eepilisi maleva aegu!
R.L: (Märgatava irooniaga) Kaader otsustab kõik. (Mõtleb korraks) Ma olin ju kolm aastat veel kõigepealt õpilasmalevas. Meie kehalise kasvatuse õpetaja Tallinna 7. Keskkoolis oli Veiko Raagmets, kes oli ühtlasi ka ÕM-i komandöri asetäitja ning vedas paljud meie poisid ÕMi veel enne seda, kui oleks ealiselt tohtinud. Mina läksin esimest korda, kui olin 14. (Muigab) Siis oli see pisut liberaalsem kui täna, tööd tohtis teha ja tööinspektsioon ei ilmunud kohale. Ma olin seal 1972–74.
J-K.R: Praegu on kõik nii pagana korralik, õpilasmaleva lapsed käivad päeval tööl ja õhtul trennis, siukest asja mina küll ei mäleta…
R.L: (Katkestab ja läheb elevile) Ei mina usu! Võibolla on see Tallinnas nii. Neid tööandjaid, kes võtavad mingisuguse pundi kokku ja on metsas – seal ei minda ju õhtul koju. Siis ollakse ikkagi kambakesi koos.
J-K.R: Mina mäletan, et veinitehasesse saadeti veini järele see, kes pärast päevast kolhoosilauda tööd kõige rohkem sita järele haises. Kuidas teil seal oli?
R.L: (Pajatab mõnuga) Niisiis, rühma nimi oli Koeru. Me elasime mõisa kõrval, see oli üks vana mõisatalu. Elektrit meil ei olnud, aga see-eest oli maakelder ja kaks korralikku õllevaati. Ühte joodi parasjagu alati ja teist valmistati samal ajal joomiseks ette. Kõrval oli Udeva sovhoos, kus üritati omaaegsetes mõisatiikides kalakasvatust arendada. See ei tulnud neil välja, aga mingi kala seal ikka oli ja see oli väga hea. Nii et me omandasime eluks kaks väga vajalikku oskust: forelli soolamine ja koduõlle valmistamine. Elus on mõlemast suurt kasu olnud!
J-K.R: Üliõpilaste ehitusmalev ehk EÜE oli juba paralleeluniversum, kui igapäevase Nõukogude Liidu peale mõelda.
R.L: (Rüüpab lonksu) Eks algas see taas mingisugusest aktsioonist, kus Eesti tudengid mõtlesid kattevarjuks välja uudismaale sõidu ning lasid selle siis uhkesti parteil ja valitsusel kinni maksta. Seal oli lihtsalt juures nii-öelda töötegemise komponent. Ja hiljem kasvas sellest välja ehitusmalev, mis oli ikkagi kardinaalselt teistsugune süsteem. EÜE fenomen oli see, et ta koondas eri elualade inimesi. Rühmal oli komandö Matti Sarapaltior, alati oli meister, kes õppis TPI ehitusteaduskonnas ja alati oli ka rühmas arst, kes tuli arstiteaduskonnast. Rääkimata kõikidest muudest. Ja kujuta nüüd ette, et hiljem, kui ehitusettevõtjal võiks vaja minna juristi või arsti, siis ta teab, kust otsida. See oli omaette kihv network, mis tekkis. Ja mina olen üpris veendunud, et see võrgustik oli 1990ndate majandusime alustala. Kõik suured firmad pandi malevlaste poolt püsti, sest nad olid muust kaadrist palju mobiilsemad – neil ei olnud vaja palgata inimesi, keda nad ei tundnud ega usaldanud. Kõik oli olemas. (Rõõmustab) See oli tegelikult ikka väga äge värk, ehkki täna tuleks uued EÜE-d luua ja kõik see sodi, mida me omal ajal ehitasime, uuesti maha võtta. (Rehmab käega) Eesti on ju täis kuivatite ja silohoidlate varemeid.
J-K.R: Okei, olid arstid ja ehitajad ja muu kaader, ent alati imbus juurde ka keegi tüüp kitarriga, kes jäi kohale maleva lõpuni.
R.L: (Noogutab) Mõni tuli jah. Meile tuli näiteks InBoil. Tuli, istus ja mängis kitarri ning jäi maleva lõpuni. See oli 1977.
J-K.R: Nii-nii, nüüd tuletan meelde tublisid kolhoosnikke, kes hakkasid 1990ndate alguses süüdistama nii EÜE-d, Eesti Üliõpilasseltsi kui ka muid sihandseid organisatsioone, et kogu see värk on korruptiivse ühiskonna alus. Et jaole pääsesid ainult need, kes sellistes kohtades sees olid. Kas sa ei mäleta taolist vingumist? Alles mõned aastad tagasi oli seda veel kaunikesti kõvasti kuulda.
R.L: (Kehitab õlgu) See ei ole küll mingi jutt ja nüüd võiks kõrtsmik Paliveci sõnadega öelda, et mingu sitale. Neid jutte on tulnud siit ja sealt. Aga kes ikka maleva sappa said, puutusid kokku reaalse eluga. Reaalne elu Nõukogude Liidus polnud mingi tšill, oli hoopis defitsiit, keerukus midagi korraldada, midagi polnud saada… Ja kui sa sellest kadalipust end läbi närisid, siis olid nagu elu nuusutanud. Ning kui hiljem oli vaja ettevõtet alustada, siis tuli see kõik meelde.
J-K.R: Kas sel ajal said sa hüüdnimeks Molekul?
R.L: Ei-ei, ikka varem. Õpilasmalevas vist. Ma olin 14 ja kõige väiksem poiss ja sealt see tuli. Kahjuks ma ei mäleta, kes pani.
J-K.R: Sa orgunnisid pidevalt igasuguseid üritusi, nii et taguots leekides. Ja jõudsid ka juurat õppida. Siin on meil veel üks juurat õppinud seltskonnas. (Osutab Marek Reinaasale, kes hakkab tähtsalt köhatama)
R.L: (Pöördub Mareki poole) Õigusteadusega on nii, tead ju hästi, et ega see konti ei murra. Erinevalt arstiteaduskonnast, kus sa pead kogu aeg viibima haigemajas, õigusteaduskonnas tudeerides kohtumajas kogu aeg ringi töllerdama ei pea. Mina valisin selle, sest see on ilmselgelt nakkav. Mul on ema-isa mõlemad juura lõpetanud, tütar lõpetas nüüd. See oligi naljakas, et ülikooli sammaste taga sai kokku kolm põlvkonda, kes kõik on lõpetanud eri aegadel õigusteaduskonna.
Marek Reinaas (M.R): (Huviga) On sul seda vaja ka läinud, seda õigusteadust?
R.L: (Imestades totaka küsimuse üle) Ikka, ma olen kuus aastat advokaadina töötanud. Kogu aeg on läinud, iga päev. Eks igasuguseid asju sai tehtud juba maleva ajal. Ja hiljem, 1979 hakkasid Tartu Muusikapäevad, mis paisus nagu pärmitaigen. Ega me kujutanud ette, et nad kolme aastaga nüüd nii suureks lähevad. (Peab pausi) Ju see langes viljakale pinnale. 1978 oli viimast aastat Viljandi Rockfestival; see värk lõppes mingi skandaaliga ja keelati ära. Ja siis me Tartus mõtlesime, et selle tühimiku võiks täita, tekkis vaid küsimus, kes selle lõbu kinni maksab. Tol ajal olid ülikooli kevadpäevade raames mingid rahvaste sõpruse päevad. Ja sinna oli juurde vaja kultuuriprogrammi. No me leidsime, et see on täpselt õige koht, kuhu seda kultuuriprogrammi teha. Sinna tuli mingi finantseerimine ülikooli poolt taha.
(Mõtlikult) Mina Tartus meeletult survet nõukogude võimu poolt küll ei tajunud. Tookord pidi ju igal esinejal olema pitsatiga paber. Proffidele andis selle Filharmoonia ja mitteproffidele kultuuriosakond. Aga noh, need paberid sai ikka alati kokku šlikerdatud.
J-K.R: Oi jumal küll, ansamblite tarifitseerimine meenub. See tähendas, et pidid lollile komisjonile esinema ja mingi osa pidi sul olema omaloomingut, mingi osa nõukogude rahvaste joga…
R.L: (Haarab peast) ...See oli ikka arulage, et saada mingit tarifikatsiooni, mis andis sulle võimaluse esineda. Seal oli laud, mille taga istus kadunud Feliks Mandre ja tema kolleegid. Ning nemad siis püüdlikult kuulasid, mida seal ette kanti. See oli ikka tõeline komöödia. Ja kui siis kolm laulu oli ette lauldud, siis tähtsad inimesed arutasid, et kas me anname neile kategooria 3C või 4A. Ja vastavalt sellele tohtis raha küsida.
M.R: Kas sa nõukaajal reaalselt kartsid ka midagi?
R.L: (Venitades) Tagantjärele mõtlen… et mida ma siis kartsin? Eks mingi realiteeditunne muidugi oli. Ülikoolielu oli kasvatanud selliseks, et sinimustvalgega lehvitama purjuspäi ei läinud. Enesetsensuur ikka töötas.
J-K.R: Sa bändi pole teinud?
R.L: Ei, ma pilli ei mängi. Eks trummi sai ikka vintis peaga kuskil löödud, aga see ei ole tõsine bändi tegemine.
J-K.R: Tartu Muusikapäevadel ikka võimuga probleeme oli. 1982 vist, kui Volkonski tegi kava „Viis tantsu viimsekevade hommikul“. Ja Rannapi „Ilusa maaga“ oli ka mingi jama.
R.L: (Reinu nägu lööb siinkohal särama) Ahaa! Sellega oli, et ENSV kultuuriministriks oli sel ajal Johannes Lott. Lott oli tegelikult väga kena inimene, kes tegeles südamega näiteks loomaaiale heinte muretsemisega. Loomaaial oli ju heinu vaja… Kuna see oli Kultuuriministeeriumi allasutus, siis haaras minister telefoni ja asus heinu hankima.
Aga ta oli riigitruu inimene ning kui mingitel seletamatutel asjaoludel jõudsid ministrini kuuldused, et Tartus planeeritakse mingisugust esinemist, mis ei ole kooskõlas N. Liidu ametliku poliitikaga, helistas ta Sapožninile, kes oli sel ajal Filharmoonia direktor, et tühistada esinemisload. Sapožnin aga ootas tühistamisega viimase hetkeni, sest ta teadis, et telegrammidel on omadus aeglaselt liikuda ja alles hiljem saatis telegrammi Tartusse. Telegramm toodi meile sinna Vanemuisesse kätte ja pandi rinnataskusse ning oligi kogu lugu. Sest kontsert juba käis. Mis sa ikka teed, telegramm ei jõudnud kohale!
J-K.R: Mingil hetkel närisid sa sõpradega läbi, et vabariik tuli kuskilt ja nüüd on võimalik raadiot teha. Ning tegid Kuku raadio.
R.L: (Tõstab näpu) Sellel on jällegi oma taust. Ma töötasin Linnahallis mõnda aega, nõukogude võimu viljastavates tingimustes, aastatel 1986–89. Ja Linnahalli kogu helitehnika tarnis selline mees nagu Matti Sarapaltio, kes andis ühel päeval teada, et on saadaval väga soodsalt raadiojaama sisustus.
Mina tundsin päris hästi toonaseid sideministeeriumi inimesi ja jalutasin uksest sisse ning ütlesin, et tahan saada ringhäälingu luba raadio tegemiseks. Kuulasid mind ära ja kirjutasid vastava litsentsi välja, ilusale paberile. Ja siis, kui ma sellega sealt välja olin läinud, jõudis see ka Peeter Sookruusini, kes oli toona riigiraadio direktor. Kes – parafraseerides Švejki –, hüppas koha peal üles-alla ja karjus. Toona oli mõte, et ei tohi lubada eraraadiojaamade teket, enne, kui on olemas vastav seadus. Aga meile anti juba paber välja ja Sookruus sai aru, et katsu sa ära võtta – nad ju ei anna! See tekitaski meile võimaluse 1992 eetrisse minna.
M.R: Saan ma õigesti aru, et see kõik tehti Linnahalli rahadega?
R.L: Ei, ei, me ikka tegime aktsiaseltsi ja ostsime tehnika ära. Võtsime laenu. Ega tagatiseks polnud meil ju midagi, kui esimest korda käisime raha küsimas. Ent kadunud Rein Taagepera rebis märkmikust lehe ja kirjutas sinna sadamas kirja, kus seisis, et Langile võiks ju raha anda! (Üldine naer)
No ja saimegi. Ja maksime kõik ilusti tagasi ka.
M.R: Selle aja kõige suurem valuuta oligi suhted, raha polnudki nii väga vaja.
R.L: No Rootsi pankur sulle ikka niisama laenu ei anna, kui tagatist pole, ole ükskõik kui usaldusväärne kutt. Riskilaenamist täna pangast enam ei toimu. Aga arvan ikkagi, et raha taha Eestis ei tohiks ükski asi enam pidama jääda.
M.R: Kas võib siis öelda, et maksumaksjate klubi, mille liikmete hulgas sa austusväärselt figureerisid, oligi nagu suhete klubi.
R.L: (Parandab kiirelt) Maksumaksjate ühing oli selle asja nimi. Me istusime privatiseerimata hotelli Viru 22. korruse restoranis ja arutasime, mis nüüd edasi saab ja kuidas seda ettevõtluse asja Eestis peaks ajama. Aga õhustik oli selline, et supp oli külm ja viin oli soe. Ja kelner oli maani juua täis. Ning me vaatasime üksteisele otsa ja ütlesime, et aeg on muutusteks küps.
Mõte oli tekitada omamoodi survegrupp. Me olime kõik lugupeetud inimesed ja meil oli vaba sissepääs paljudesse kabinettidesse. Teadsime väga hästi, et Mart (Laar, toonane peaminister – toim.) ja tema kaasvõitlejad ei ole majandus- ja õigusasjades just üleliia kodus. Me olime lahkesti nõus nõu andma. Aga millegipärast võtsid nad seda kohe algusest peale väga valuliselt.
Meie esimene suurem kokkupõrge seltsimeestega oli see, kui riigikogus jõudis vastuvõtmise faasi maksukorralduse seadus. Me siis Toomas Lumaniga lugesime seda ja saime aru, et seda ei tohi küll mitte mingil juhul läbi lasta, see on ikka täielik õudus. Seal olid sellised haiged võimalused antud Maksuametile, et… (Žestikuleerides) salaja kaamera paigutamine juhataja kabinetti. Eriliselt lõbusaid asju oli seal. Siis toimus üks arutelu, kus Indrek Kannik ja Heiki Kranich esindasid valitsuskoalitsiooni ning mina ja Tooma Luman esindasime ettevõtjaskonda. Ja me kuskil nelja tunni jooksul lammutasime selle eelnõu pilbasteks ja järgnes tüli, kohutav tüli. Tüli lõppes sellega, et parlament võttis selle seaduse vastu, aga meie võtsime selle paberi näppu ja läksime Kadriorgu president Lennart Mere juurde. Ja Toomas tegi Lennartile selgeks, et nii küll ei saa ning Lennart ei kuulutanud seda seadust välja. Viskas selle parlamendile tagasi, koos ebaviisaka teadaandega, et peaks kuulama inimesi, kes valdkonnast midagi teavad.
M.R: Sellised grupeeringud hoiavad tavaliselt varju, aga teie grupeering oli vaat et Ekspressi esikaanel peaaegu. Ma isegi natuke mõistan poliitikute hirmu, et ega need taadid ju päris niisama lihtsalt nõu andma ei jää, vaid on ühel päeval ise ka poliitikas.
R.L: (Vaidleb energiliselt) Meil ei olnud eos väiksematki soovi ronida poliitikasse, aga saatus tegi oma korrektiive. Toomas Sildmäe oli meie klubist esimene minister, majandusminister. Sealt ta tuli ka koleda pahandusega ära. Aga siis tulid valimised, aasta oli 1995. Ja valimiste eel oli päevselge, et tolleaegne Isamaa pillab tungla maha: nad läksid kõik omavahel kraaklema, olid tülis, reiting oli allapoole arvestust.
J-K.R: (Pistab vahele) Siis oli ju see rõve Koonderakond platsis, sovhoosiesimeeste puhvet, kes tahtsid erastamist peatada ja mida kõike veel. Need tropid oleks aja tagasi pööranud kohe.
R.L: (Noogutades) Me haistsime väga suurt jama sellest asjast, kui nad absoluutse võimu saavad. No ei jäänud mitte midagi muud üle, kui tegime Siimule (Kallas – toim.) selgeks, et tema peab selle tuletuki üles korjama. Tegelikult nimetati Paul-Eerik Rummo liberaaldemokraadid ümber Reformierakonnaks ja siis tuli kiirkorras teha esimene kampaania. Minu osaks jäi Olav Osolini äranoolimine. Osolin tõi tuppa orava ja tegi sellise esimese lääne tüüpi kampaania, kus olid kindlas värvitoonis plakatid ja läbimõeldud meediaplaan.
J-K.R: Reformierakond pidas valitsuses ebanormaalselt kaua vastu. Ma ei saa siiamaani hästi aru, kuidas.
R.L: (Vehib käega) Eks maha võtta üritati kogu aeg. Aga seda hallollust on Eestis valitsemises üsna vähe, ütleks isegi, et sellest on karjuv puudus.
J-K.R: Praegune on näiteks ikka üsna kentsakas valitsus. Ma kohe ei oskagi defineerida, misasi see selline on.
R.L: On. Üks kentsakamaid. Annaks jumal, et nad kakleksid omavahel edasi ja millegagi hakkama ei saaks. Kui igaüks sealt saab oma hulluse ära teha ja teised toetavad, siis on ikka jama taevani. No kurat. Mis on sotside unistuseks? Ära keelata kõik! Napsi ei tohi võtta, liha ei tohi süüa, komandanditund oleks väga mõistlik. Kogu aeg õpetatakse ja karjutakse su peale, mida tegema pead.
Siis maksustamissüsteem. Ja sellised vahvad ettevõtmised nagu potentsiaalsetele ümbrikupalga maksjatele ja saajatele vastutulek aastase lõputagasimaksega ning kõik sellised elemendid. See on majanduslik idiootsus. Ning lisaks mingi seltskond, kes tahaks vene keelt riigikeeleks kuulutada.
Kujuta ette, kui lepitakse kokku, et igaüks saab midagi. Loodan, et neil ei õnnestu midagi ära teha.
J-K.R: Sa said enda kohta rekordarvu hääli viimane kord, kui kohalikel valimistel kandideerisid.
R.L: (Uhkelt) Ma olin kohalikel valimistel Pärnu piirkonna viimane mees ja kogusin 29 häält! Kui sa oled viimane mees ja ütled avalikult, et hääletage Korobeiniku poolt, siis mispärast peaks mõistusega inimene hääletama sinu poolt, ta hääletabki Korobeiniku poolt.
J-K.R: Saan aru, et sinu poolt hääletas 29 lolli?
R.L: (Naerab) Võibolla nad ei saanud täpselt aru, et oleksid pidanud Korobeiniku poolt hääletama. (Tõsinedes) Me saime muide Pärnus üsna kehva tulemuse, küll parema kui eelmistel, aga olime ikkagi üsna pettunud nendes valimistes.
M.R: Mulle on jäänud mulje, et poliitikast oled sa nüüd tagurpidi välja kõndinud. Kas see mulje on ekslik?
R.L: Never say never. Eks paistab. Ma olen natuke nördinud selles arengus, mis on Reformierakonnas olnud viimastel aastatel. Nii mina kui ka Siim, kes me seda putkat omal ajal püsti panime. Me ei saa täpselt aru, mis asja see kamp seal ajab. Kujutage ette – Reformierakond tõstab makse!
Aga täna tegutsen araabia maailmas ja mulle seal väga meeldib. Olen liitnud end ühe kompaniiga, kes tegeleb araabia maade valitsuste nõustamistega. Eesti firma, peakorter Tallinnas. Mina ei ole seal mingi otsustaja, teen seda, mida oskasin ka siin teha. Kõik see seadusandluse ajakohastamine ja inimestele mugavaks tegemine ja ühitamine tehnoloogiaga. Pooled asjad võib ju tehnoloogia sinu eest ära teha. Nii kaua, kui nemad kuulavad seal, on päris lõbus, kui nad enam ei kuula, siis ei viitsi.
J-K.R: Seinaga ei viitsi rääkida.
R.L: Ei viitsi, see oli nagu mõni aeg tagasi Eestis. Räägi nagu naelakastiga, kedagi ei huvita. Kõike vaadati ainult selle poliittehnoloogilise prisma järgi, kas ta toob hääli või ei too. Kui hääli ei too, siis ära tegele selle värgiga. Taavi Rõivase lipukiri. Ta ütles kõigile, näiteks Anne Sullingule, et ära sa, Anne, tegele mingite asjadega, mis hääli ei too, tegele ainult populaarsete asjadega.
No kurat. Valitsus päris nii ei saa.
