TEEKOND PILVEDESSE: Harry Liivrand teeb ülevaate Nicolas Bouvy fotonäitusest „Teekond pilvedesse“, mida saab näha Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu galeriis.
Akadeemilise Raamatukogu galeriis avatud Eestis elava Belgia nimeka pressi- ja spordifotograafi Nicolas Bouvy (s. 1980 Arlonis) näitus „Teekond pilvedesse“ on esmakordne fotoprojekt Tallinna noortest korstnapühkijatest, kes tagasihoidlikult, aga rõõmsalt ka näituse avamisele saabusid.
Legendid ja traditsioonid
Möödunud aasta hilissügisel professionaalse kunstigaleriina taaskäivitunud näitusepaiga esimene väliskunstniku väljapanek on Eestit väga iseloomustaval teemal – korstnapühkijad –, kuid Nicolas Bouvy jaoks tähendas esmakordne kohtumine korstnapühkijatega midagi eksootilist, ammu ajalukku vajunut ja minevikku kuuluvat. Oma fotoseeriale jäädvustatud noori korstnapühkijaid – kahte noormeest ja ühte neidu – kohtas fotograaf juhuslikult ühel vanalinna tänaval, jäädes rabatult vaatama stseeni, kui inimesed läksid vastutulevate korstnapühkijate kuuenööpe puudutama.
Vestlused Eesti Korstnapühkijate Koja auliikme Leo Kalmega aitasid tal peagi mõista Eestis juba vähemalt 14. sajandist püsiva eriala elujõulisust (siis on teateid pottseppadest, kes teatavasti ka korstnaid ehitasid), legende ja traditsioone ning vaimustuda kohalike usust, et vastutuleva korstnapühkija kuuenööbi keerutamine toob õnne.
Bouvy alustas eelmisel aastal Harjumaal noorte korstnapühkijate töö jäädvustamist, järgnedes neile nii linnakodudesse kui ka talumajadesse, nii katustele kui ka korstna otsa, ning nende kaasaskäikude tulemusena valmis suurepärane mustvalgete fotodega dokumentaalsari meie korstnapühkijate argipäevast, mida fotograaf nimetab sümboolselt „Teekonnaks pilvedesse“.
615 aastat korstnapühkijate esmamainimisest Tallinnas
Oma vahetuse, siiruse ning teema uudsusega võluv sari pälvis peagi rahvusvahelist tähelepanu (ilmus jaanuaris 2017 Luksemburgi nädalalehes). Ehkki Eestis on korstnapühkijaid varem palju fotografeeritud ning 1960.–1970. aastate Tallinna fotoalbumites on sageli ka nende pildid, pole viimase veerandsajandi jooksul selle eriala esindajaid siinkirjutajale teadaolevalt nii süstemaatiliselt tööprotsessis pildistatud (seda enam veel naissoost korstnapühkijaid, mis ameti sajandeid vanu ülimaskuliinse identiteediga seotud tavasid arvesse võttes on midagi täiesti uut).
Nicolas Bouvy lõpetas 2002 Liege’i Institut Superieur des Beaux Artsi fotograafina ning töötas pärast seda Luxembourgis (sh 2008–2015 Luksemburgi valitsuse pressiosakonnas, saates riigidelegatsioone arvukatel välisreisidel). 2008. aastal pälvis ta auhinna „Best photo of Tour de France 2007“. 2016. aastal kolis fotograaf Tallinna, kus ta aktiivse rulatajana dokumenteerib muuseas ka kohaliku rula-skeene tegemisi. Väljapanek „Teekond pilvedesse“ on tema esimene välisnäitus, mille kuraatorina ma ajastasin korstnapühkija Tallinnas esmamainimise 615 aastapäevaga.
KORSTNAPÜHKIJATE LUGU: Mõnda korstnapühkijate kohta Tallinna Mustpeade Vennaskonna, Tallinna rae ja Kanuti Gildi arhivaalidest.
Linaarhiivis leidub kaks fotot korstnapühkijaist, mõlemad 1890. aastatest. Ühel fotol olev korstnapühkija on tööriietes. (Teine – Georg Olkon 1891. aastast on tuletõrjuja mundris.) Kuna mõlema korstnapühkija fotod on Tallinna Mustpeade Vennakonna fotoalbumis mustpeade fotode hulgas, on neidki sageli ekslikult mustpeadeks peetud. Loomulikult ei võtnud seisuseuhked vallalised kaupmehed, korstnapühkijat, pealegi veel abielus olevat, oma vennaskonda. Kuidas kaks korstnapühkijat vallalistest kaupmeestest mustpeade hulka sattusid, pole teada.
August Kelchneri foto on tehtud ilmselt 1892. aastal, kui 41-aastane August Alexander võeti samal aastal loodud korstnapühkijate ametisse (tsunfti) ja seeläbi ka Kanuti Gildi liikmeks. August Kelchner oli päritolult eestlane – Niguliste kellalööja Abracham Kelchneri lese Anna vallaspoeg, kes sündis Tallinnas 1851. aastal. Millest ilmneb, et sellel ajal võis ka vallaslaps vähemalt korstnapühkija ja klaassepa ametis Kanuti Gildi liikmeks saada. 1880. aastal abiellus ta Saksamaalt Brandenburgist pärit Sophie Marie Kariisiga. Perekond oli Tallinna saksa Oleviste koguduse liige ja lastest kasvatati sakslased. Vanem tütar Elfride Stepanie (abielus Hecken, 1885–1971) abiellus Hamburgi, tütar Alice jäi vallaliseks ning oli muusikaõpetaja ja Tallinna Kõrgema Muusikakooli (Konservatooriumi) õppejõud. Ta oli Imanta tn 7 maja omanik kuni 1940. aastani, kui ta asus ümber Saksamaale. Noorim tütar Erika, abielludes Christoforov, suri noorena 1924. aastal. Poeg Eugenist pole pärast leeri 1907. aastal enam midagi teada. August Alexander Kelchen sai 1904. aastal korstnapühkijate ameti vanemaks. Ta suri Tallinnas 1909. aastal.
Esmakordne mainimine
Esmakordselt märgitakse Tallinna raedokumentides korstnapühkijat nimeliselt 1402. aastal. Siis oli Oleviste kirikukihelkonna korstnapühkija Jaeldes (der Schorstenveger). 1529. aastast on teada korstnapühkija Peter ja 1546. aastast korstnapühkija Hans. Saksamaal kuulusid korstnapühkijad keskajal ja ehk enamgi varauusajal põlatud ametite hulka. Tallinnas, kus korstnapühkijad näivad kuni 19. sajandi keskpaigani olevat põhiliselt sakslased, see ilmselt nii ei olnud. Tallinna linnakodanike hulka korstnapühkijaid küll ei võetud, välja arvatud kaks, asehalduskorra aastail, kuid see olevat olnud tingitud muudest asjaoludest.
Tallinna rae tuletõrjemäärusi on teada aastatest 1555, 1698, 1739 ja 1797, 1804. 1797. aasta tuletõrjemäärus on teadaolevalt esimene, mis on kirja pandud ka eesti keeles. Selle trükis ilmunud eeskirja eestikeelne pealkiri oli „Mõnned õppetused, mis sest seadusest wälja on wallitsetud, mis tullekahjo pärrast Kaiserliko Tallinna ausa Rae polest iggamehele teäda sai antud Jaani kuu üheksateiskümnemal pääwal 1797. aastal.“
Tallinna all-linnas oli 1797. aastal ametis üks brandmeister, kelle ametinimetus on eesti keelde tõlgitud kui korstnakraapija. Nagu määruse sätetest selgub, polnud see korstnakraapija mitte tavaline korstnapühkija, vaid pigem „ülemkorstnapühkija“. Ta oli korstnapühkijate, keda määruses on sulasteks nimetatud, ülem ja järelvaataja. Tema kohustus 1797. aasta määruse järgi, mis oli samuti sätestatud juba 1739. aastal, oli „lasta hoolega pühkida korstnaid, suitsulõõre ja roovialuseid ning selle järele vaadata, et need oleksid heas seisukorras“, vastasel korral ta vastutas tema hooletuse läbi tekkinud kahjude eest. Tal oli õigus võtta kohtulikule vastutusele neid, kes teda ei luba korstnat pühkima ega järelevalvet teostama.
Brandmeister’i kohustused
1797. aasta tuletõrjemäärus lisas brandmeister’i kohustuste hulka iga-aastase nimekirja esitamise linna politseifoogtile kõigi korstnate ja suitsutorude kohta. Ta pidi ise viibima korstnapühkimise juures või kohe pärast töö lõppemist sulaste tööd kontrollima. Tulekahju korral pidi ta valvama, et kraami väljakandjad, päästjad ja abistajad oleksid ausad inimesed.
Kuna korstnapühkijad Tallinnas ei olnud iseseisvad käsitöölised, vaid pigem linnateenijad, siis oma tsunfti loomiseni jõudsid nad alles 1892. aastal. Sellest ajast on nimeliselt teada viis korstnapühkijate meistrit. 1938. aastal sisaldas Kanuti Gildi arhiiv Tallinna Linnaarhiivis korstnapühkijate ameti protokolli – meistrite- ja kassaraamatut aastatest 1892–1923.
Kui Kanuti Gildi arhiiv 1990. aastal Saksamaalt tagasi toodi, puudus sellest kolm korstnapühkijate ameti säilikut. Kas need arhivaalid aga 1944. aastal üldse Saksamaale viidi, pole õnnestunud välja selgitada.
