Tähelepaneliku elukana olen küllaltki kursis, mis toimub nii inimeste kui ka koerte maailmas, kui oled sündinud koeraks Eestis. Tavaline maitsev kont, tükk juustu või toored kartulid, mida toimetuse alumisest köögisahtlist alati varastan, kui kaader tähele ei pane, tunduvad muidu täiesti normaalsetele inimestele ühtäkki suvalise mõttetusena. Seeasemel, et saada aru emakese looduse armuandide mõttekusest ning igikestvusest, kipuvad toimetuseliikmed võtma vastu külalisi, kes ajavad suust välja konkreetset putru e-revolutsioonist, justkui kõlbaks see süüa, juua või sobiks niisama abiks üksteisest arusaamise keerulisel teel.
Ja oleks siis see nii.
Viimane tüüp, kes kohale loivas, oli värske Belgia aukonsul Erik Sakkov, kes on toimetusse belglaste pesa ehitanud ja siia hunniku Belgia õlut ning krõpsu tassinud.
„Kus on elekter?“ karjus ärritunud Sakkov, „lipp on vaja paigaldada! Vapp on vaja teise kohta tõsta!“ Erik vehkis puuriga, tõmbas kapist välja maalriredeli ning asus tööle. „Vaat, nii on ilus!“ teatas ta poole tunni pärast, „aga poleks meil e-riiki, jäänuks minu eest veel pikkadeks tundideks saladuseks, et lipp tuleb ümber paigutada, kuna ta peksab märjana vastu süütute naabrite aknaid!“ Ning Sakkov tõstis tuppa neli kasti Belgia kanget õlut, 8 ja pool volti per tükk, mis maitseb ainult väljaõppinud kahejalgsetele loomadele.
Marek muigutas targalt: „Elekter on õige asi, sest ilma elektrita oleks Sakkovi toodud õlts kogu aeg soe, me ei näeks lehte teha ning internetist uut inffi otsida!“
Tiina katkestas kiireloomulise kõne Ukraina välispoliitikutega ning kukkus miskipärast presidenti kiitma: „Me oleme kõik lugenud seda õigustatult ülbet sõnavõttu, millega Kaljulaid hakkama sai ja kus ta väidab, et juhib ainukest e-riiki kogu universumis. Kui president ikkagi saab pitsa internetist ära tellida ning lennupileti broneerida, on meil kõigil põhjust rõõmustada, sest muidu sõidaks ta ainult aeglase rongiga läbi Valgevene Moldaaviasse, mitte ei käiks läänes asju arutamas.“
Kairi valas mõtliku näoga kohvi ja krabistas küpsisepakiga: „Mina olen samuti väga uhke, juba kuuenda katse järel sain netist kätte Saaremaa pileti, pisut kaklemist sadamas, kus seda lugeda ei osata ja juba oledki kodusel maakamaral, peksad sugulasi kadakavihtadega ning loputad jalgu lestadest rikastatud külmas merevees!“
Juku-Kalle, kes oli silma looja lasknud, kiitis takka: „Siin valitsusasutused on internetis juba ammu havihüppeid sooritanud, mul näiteks tulid sõbrad lühiajalist tööviisat soetama ning politsei- ja piirivalveameti mutid said juba nädalaga aru, et nad ei oska kobardokumenti avada, teise nädala alguseks olid nad lõpetanud omavahelise tulise vaidluse, kuidas tekkinud situatsioon ära klaarida ning kokku ei läinud vist poolt kuudki, kui paberid tuli ümber vormistada ja kõik oma dokumendid ilusti kätte said!“
Siinkohal sain aru, et toimetus on keskmisest jahedama suve jooksul ikkagi kuidagimoodi üle kuumenenud, tuppa sigines veel kümmekond külalist ning tiigrihüppe kiitmine jätkus, võttes järjest üllamaid toone.
„Eee! Tõstame eee-riigi terviseks!“ karjus keegi reformarite noorpoliitik sotsialistide suhkrumaksu all ägavat limpsi avades, „eee! Elagu!“
Inimesed on teinekord ikka üks äärmiselt totter kooslus. Endale mõeldakse välja muinasjutt ning seda asutakse kordama nagu seeni söönud šamaan; mingil hetkel toimub iseäralik seestumine ja veel tunnikese pärast usub soovunelmana esitatud lolli juttu iga viimane kui tüüp ruumis.
Ja kui mina isegi ilusa Weimari jahikoerana saan aru, et interneti ee-tiiger on roostes, liipab vaevaliselt karku järele lohistades mööda riiki ringi; et pooled ametnikest ei jaga asjast mitte mõhkugi ning et tegelikult toimub kõik sama aeglaselt, nagu mulle kirjeldas oma kohaliku riigi asjaolusid pargis üks Transnistria grupiga siia siginenud koer, on ikka asi ajudes umbes, mis umbes.
Kohe kipuvad meenuma vanad lood kunagisest imerohust AU-st, Tartu eksperimentaalkatsetehase mittetöötavatest leivaautodest ja kõigest ülejäänust, mida läbi kummalise ajaloo eestlaste eduhetkedena on esitatud.
Ühesõnaga, elekter on, inffi saab, aga hakake oma netiedulugu kiirelt unustama, armsad inimloomad. Ma tean seda asja küll, mõtlesin uniselt haigutades, sel ajal kui siin kiitlemine lõpetatakse, on juhe juba ammu maas, samas aga võib ikka pajatada, kuidas üks eestlane leiutas 1930ndatel mikrokaamera, mida Eestis tootma ei hakatud, kuna ametnikkond asja nii ära pärssis, et asjaomased kavalamad tüübid leiutisega Lätti kolisid.
Head teed.
Saba
KesKus’i toimetuse kultuurikoer
