ÕNNE JA ÕNNETUSE KOHTUMINE: Roheliste esimees Aleksander Laane kirjeldab, miks oleks kasulik põlevkivil põhinev energeetika kiiremas korras puhkusele saata. Madal efektiivsus ja keskkonnavaenulikkus on võtmesõnad, miks alternatiividele keskenduda.
Põlevkivi on meie õnn ja õnnetus. See on andnud inimestele tööd ja elektrit, kuid ka fenoole, kaadmiumi, naftasaadusi ja elavhõbedat meie toidulauale, mere- ja põhjavette. Ida-Virumaa inimeste eluiga on aastate võrra lühem kui mujal – ja peapõhjuseks on siingi põlevkivi töötlemine. Põlevkivi on olnud tükk aega meile lõksuks, mille talumine ja milles elamine on tundunud paratamatusena ja kohati isegi mõnusana. Kuid nüüd on võrk rebenenud.
Energiavaesed variandid
Taastuvelektrijaamad moodustavad 90% uutest elektritootmisvõimsustest, mis 2016. aastal Euroopa Liidus ehitati. Parlamendierakonnad ehitasid aga Auvere – 700-miljonilise mälestusmärgi rumalusele, lühinägelikkusele ja ahnusele. Just alles torkas OECD Eesti riigi ja keskkonnaministri ninapidi saastehunnikusse ning viimane asus sisutute lausetega ennast välja vabandama. Ei kõlanud usutavalt ega lahendusi pakkuvalt.
Süsi ja ammugi põlevkivi, mis on söest veel palju energiavaesem, pole elektritootmisel enam konkurentsivõimeline ning püsib pinnal vaid riigi ja maksumaksja toel. Mitte ainult Eestis pole see nii, vaid praktiliselt kogu maailmas.
Kas see tähendab, et kaevurid on ka konkurentsist väljas? Kaugeltki mitte. Esiteks ei toimu muutused enamasti üleöö ehk siis üleminek taastuvenergiale peabki toimuma aastate, mitte kuude jooksul. Kaevurite häid tehnilisi oskusi vajatakse kodumaises tuulegeneraatorite tootmises, mastide ehitustöödel, päikesepaneelide paigaldamisel, metalli- ja masinatööstuses laiemalt. Eestis on juba praeguseks välja kujunenud olukord, kus vanemaealiste hulgas lõpetab töötamise suurem hulk inimesi, kui noorte seast asemele tuleb. Ja asi läheb üha keerulisemaks. Töötajaid pole lihtsalt võtta. Nii plaanitav raudtee ehitus kui ka varem või hiljem algav Tallinna-Helsingi raudteetunneli ehitus vajavad hulgaliselt heade tehniliste oskustega inimesi, teistest majandusharudest rääkimata.
Raha põgenemine fossiilenergeetikast
Lõksu võrk on juba rebenenud ja kõik katsed seda erivärviliste traagelniitidega kokku õmmelda ei anna niikuinii tulemusi. Isegi paljukirutud pangad ja pensionifondid pole enam nõus raha söepõletamisse panema. Selle asja nimi on „divestment“, mis tähendab raha põgenemist fossiilenergeetikast. Meie kõigi eluline huvi peab olema see, et meie inimesed ei kannataks raha ärajooksu tõttu ühest majanduse valdkonnast, vaid hoopis võidaks.
Plaan pole kuigi keeruline. Eesti Energia on juba kaheks jagatud, nagu ma kunagi soovitasin teha. Põlevkivil põhinev reostav tootmine jääb ühte ettevõttesse oma vältimatut hääbumist ootama, kõik taastuvenergiaga seotu läheb aga üle uude taastuvenergiaettevõttesse. Saksamaal astuti sama samm mitu aastat tagasi, kui selgus, et söel põhineva elektritootmise tekitatud kahjumid ähvardavad suured energiafirmad nagu RWE ja E.ON ühes tükis põhja viia.
Uus Eesti taastuvenergiaettevõte tuleb viia eelkõige ühistulisele alusele ja osalemine peab olema avatud kõigile Eesti kodanikele ja ettevõtetele, kes selleks soovi avaldavad. Riigi osaks on moderniseerimisprotsessi käimatõmbamine, sellele garantiide andmine, „sotsiaalse vaate“ silmaspidamine ning põlevkiviga otse või kaude seotud töötajate ümberõpe. Meeldetuletuseks: ühistulises ettevõttes on igal osanikul, olgu ta eraisik, mittetulundusühing või ettevõte, üks hääl. See on tulundusühistute püsivuse ja kriisitaluvuse alus, sest teistel naha üle kõrvade tõmbamine tabab igal juhul ka sind ennast. Riigi tugi kodanikele osaluse omandamisel uues ettevõttes soosib kodanike ettevõtlikkust ning toetab innovatsiooni. Toetatakse kohalike, kogukondlike energiaühistute teket, nagu ka nende osalemist uues üleriigilises taastuvenergiaettevõttes. Ettevõtte ühistuline vorm võimaldab turvaliselt kaasata ka praegu välispankade arvetel kasutult seisvat raha ja paigutada see energiatootmisesse.
Soodne aeg taastuvenergia investeeringuteks
Näiteks päikesepaneel annab elektrit kaugelt üle 30 aasta. Ettevõte peab võimaldama osanikust kliendil valida, kas ta tahab oma katusel olevad päikesepaneelid välja osta või rentida või lihtsalt odavamat elektrit osta.
Taastuvenergia suurinvesteeringuks on soodne aeg. Päikesepaneelide hinnad langevad, päikeseelektri hind on lähedal söeelektri hinnale, mõnel pool madalamgi.
Loomulikult ei tohi piirduda päikesepaneelidega. Saab rajada segaosalusega avamere-tuuleparke; ehitada elektri ja sooja koostootmisjaamu võsa, põhu, kanepi, pilliroo ja muu biomassi kasutamiseks, mis varustaks elektri ja soojaga väiksemaid asulaid; ehitada ka Eestisse esimesed salvestusjaamad Saksamaa, Suurbritannia ja USA eeskujul; aidata rajada tuulegeneraatorite jt taastuvenergia tootmises vajalike seadmete ning energia kokkuhoidu võimaldavate materjalide eksperimentaalne ja seeriaviisiline tootmine eelkõige Ida-Virumaale; uurida lõpuni kasutamata turbamaardlates oleva turba kasutusvõimalusi energiatootmises ja nende asemele tekitatavate märgalade süsinikusalvestamise võimalusi ning suurendada uute taastuvenergia- ja salvestuslahendustega kaitseväe ja kaitseliidu energiasõltumatust samal ajal kulutusi vähendades.
Julgeoleku seisukoht
Viimane on julgeoleku seisukohalt väga oluline ning ka selles vallas poleks me maailmas sugugi esimesed.
Kaevurid ja energeetikud kui jõulised ja tänapäeval oluliste oskustega inimesed on uutes oludes igal juhul võitjad. Nad on ennegi olnud ühiskonna muutuste tugevad mõjutajad.
Võrk on katki nagunii ja sellest väljamurdnud inimeste ja asjade tagasitoppimine on asjatu vaev. Lahendused ja hea elu tööriistad ei ole põlevkivikarjäärides ega kaevandustes, vaid kätes ja peades.
Põleva kivi lõppev disko
Väike statistiline ja küllaltki morn ülevaade Eesti ja maailma põlevkivivaru ning kasutusvõimaluste kohta.
*Põlevkivivaru hinnatakse 4,7 miljardi tonnini.
*Kuna kaod on suured, siis „kaubana“ saab sellest teoreetiliselt kätte 1,2 miljardit tonni.
*Suur osa allesjäänud põlevkivist on aga looduskaitsealade, külade ja linnade all või piirangute vööndis.
*Kaevandada lubatakse praegu 20 000 000 tonni põlevkivi, millele lisandub umbes kolmandik „kadusid“.
*70% Eestis emiteeritavast CO2-st tuleb põlevkivitööstusest.
*Enam kui 80% jäätmetest tuleb põlevkivisektorist, sealhulgas ka absoluutne enamik ohtlikest jäätmetest.
*Elektri- ja põlevkivitööstus tarbivad üle 80% Eestis kasutatavast veest.
*Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) andis möödunud aasta keskkonnavaenulikuma teo tiitli ehk keskkonnakirve valitsusele ja riigikogule põlevkivi ressursitasude alandamise eest. Riik loobus sadadest miljonitest eurodest lisaks neile sadadele miljonitele, millega on toetatud elektrijaamade rajamist jm.
*Enamgi veel: riik plaanib suurendada veelgi kaevandusmahtusid ning otsib võimalusi ka mõnda maksu veel vähendada.
*Mais 2016 kohtunud G7 juhid lubasid aastaks 2025 lõpetada nafta, gaasi ja kivisöe sektorite toetamise. See tähendab sisuliselt põlevkivi põletamise kokkukukkumist. Ehk lihtsalt öeldes: kui põlevkivielektri eest küsida reaalset hinda, siis pole see juba täna konkurentsivõimeline.
*Aastas on fossiilenergia sektorile makstavad otsetoetused üleilmselt 444 miljardit dollarit. Fossiilenergia kaudseteks subsiidiumideks hindab IMF aastas 5,3 triljonit dollarit. Need summad ületavad kümnetes kordades kulutusi, mida tehakse taastuvenergia edendamiseks ja kliimamuutuste vastaseks võitluseks ning on suuremad kui maailma valitsuste tervishoiukulutused!
*IMF hindab, et juhul, kui subsiidiumidega lõpparve teha, võiks puhaskasu globaalsele majandusele ulatuda 2,2%-ni SKP-st.
*Ka Eesti maksab põlevkivisektorile peale. Otseseid subsiidiume makstakse põlevkivisektorile nii EL heitmekaubanduse kvootidena, põlevkivituha ohutuks tegemiseks ning alates 2016. aasta juuli algusest vähendatud põlevkivi keskkonnatasude näol. Otseste subsiidiumide osas üks kõnekas fakt: kui 2008–2014 maksis põlevkivisektor keskkonnatasusid 381 miljoni euro ulatuses, siis Keskkonnaministeeriumi andmetel saadi põlevkivist elektri tootmiseks riigilt perioodil 2008–2012 ainuüksi saastekvooti väärtuses 680 miljonit eurot.
*Kaudsete subsiidiumide osas on keeruliseks küsimuseks, kuidas väliskulusid arvestada ja millised on näiteks CO2 hinna eeldused. Stanfordi ülikooli hinnangul on põlevkivisektori õhusaastekulu Eesti ühiskonnale 6,1 miljardit eurot aastas (6,5 miljardit dollarit). Siia lisandub kulu globaalsele kliimamuutusele, mis on 2050. aastaks 500 USD/CO2ekv tonn.
*Põlevkivi kaevanduste laiendamine on targale käitumisele täpselt vastupidine tegevus. Meil on vaja selget tegevuskava, mis soodustaks taastuvenergiat tootvate elektrijaamade rajamist. Põlevkivikaevandamine väheneks kiiresti, kuid järk-järgult niipalju, et põlevkivi-elektrijaamad jääks meil reservi eriti külmadeks talvekuudeks ja erakorralisteks olukordadeks, kus energia hind pole oluline.