Loodusteadlased otsivad tõde, humanitaarteadlased tähendusi. Teadmine on märgipõhine, märgi
olemuseks on aga mitmetitõlgenduvus.
Kalevi Kull
Rahvuskaitsest vastanduvas maailmas
MAHEKULTUURSUS EHK VÄIKESTE KAITSMINE LIIGSUURTE EEST: Paevana ja geoloog Rein Einasto usub, et looduse ja inimese harmoonilise kooselu kindlustamiseks peab omakasule toetuv inimkesksus kas asenduma süvaöko-sotsiaalse Looduse ja Inimese harmoonilise kooseluga või saabub Homo sapiens’i gigantismijärgne kiire väljasuremine.
Oleme tõdenud, et inimene on ainult väike osa Suurest Loodusest, kelle liigitunnuseks on vaimsus ja selle toimimise tulem kultuur – inimarengu siht. Majandus on kultuurse elamise vahend, poliitika on kunst valitseda rahvast (mitte raha!) teenides. Kolmanda aastatuhande künnisel on “vaimsest” liigist paradoksaalselt saanud suurim parasiit kogu looduse senises arengus. Meie päevil – antropotseenis (sümboolselt loetakse selle alguseks tuumapommi esimest katsetust 1945. aastal) – on inimtegevus kõige suurema mõjuga “loodusõud”, mille tulemusena toimub looduse ajaloo suurim ja kiireim elukeskkonna reostus ja liikide väljasuremine.
Looduse ja inimese liigenduvuse hierarhiline süsteem
Ökoloogilised ja sotsiaalsed piirangud vabaturumajanduses on möödapääsmatud (Radermacher, 2005). Aga kas oleme senise vabaduse piiranguteks valmis? Ainus inimvaldkond, kus kasvul ei paista loodusele ja ühiskonnale negatiivse mõjuga piire olevat, on vaimsuse, harituse, teadmiste kasv. Juba üle poole sajandi tagasi on Rooma Klubi tõdenud: rahvastiku, majanduse, reostuse (eriti vaimse!) ja vägivalla kasvul on piirid (The Limits to Growth, 1972). Need piirid on viimasel poolsajandil ületatud kaugele üle taluvuse. Süveneb looduse ja inimese, väikese ja suure, riigi ja rahva, vaimu ja võimu, demokraatia ja diktatuuri, rikkuse ja vaesuse, Esimese ja Teise Eesti, riigi tulude ja kulude, töö ja kapitali, koostöö ja konkurentsi, linna ja maa, noorte ja vanade, keskvalitsuse ja omavalitsuste, erakondade, korra ja kaose üleliigne vastandamine.
Piiramatu kasvu aeg on möödas. Majanduskasvu arengumudel on aegunud, ei ole kestlik. Maailmavaatelise uuenduse suhtumises loodusse, eetilisse puhtusse kultuuris tõi Albert Schweitzer (1972, 1984) oma Elu ees aukartuse filosoofiaga. Selles vaimus sündis süvaökoloogia: mõttest jääb väheks, kui tunnet toitmas ei ole, et elu ja inimest maailmas sügavuti mõista (Naess 1995, 2023). Praeguse maailma võimukandjad ei ole seadusandluses schweitzerlikule Elu pühaduse tunnetustasandile veel jõudnud. Räägitakse ja kirjutatakse palju rohepöördest, aga mitte kogu senise mõtte- ja elulaadi olemusliku muutuse möödapääsmatusest.
Teadlastele on ammu selgeks saanud, et looduse ja ühiskonna isetoimiva arengu eelduseks, otse alusväärtuseks on eluvormide mitmekesisus, elurikkus, paikkonna looduse omanäolisus ja eripäraste rahvuskultuuride mitmekesisus. Ökosüsteemsus ühiskonnas on kogukondlik harmoonia kohaliku looduse ja inimese vahel kodust rahvusriigini. Rahvus on sotsioloogide väitel suurim sotsiaalne subjekt, inimsoo kultuurne indiviid, ökosemiootikute kinnitusel pool-looduslik kooslus. Teame, areng on tsükliline nii looduses kui ka ühiskonnas. Ühetaolisust suurendav, lamestav üleilmastumise faas on möödumas ning alanud on eraldumise ja kogukonnastumise faas. Professor Alvar Soesoo rõhutab, et ülaltoodud vastandamistele lahenduste otsimine ja leidmine on eluline ellujäämisküsimus, mis vajab kannatlikke selgitavaid teadmispõhiseid rahvaarutelusid, eriti nüüd.
Väikesed ja suured
Looduse ajaloost teame, et Suur Loodus eelistab väikesi. Kõik liiga suured (ürgvähilised, saurused jt) surid välja lühiajalise gigantismi-perioodi järel kliimamuutuste mõjul, väikesed aga (vähid, sisalikud jt) elasid edasi ja elavad tänaseni.
Sama järeldub ühiskonna ajaloo põhjal: kõik liiga suured impeeriumid (küllap ka monopoolsed majandusühendused) ei ole olnud kestlikud, toimides mitte looduslähedaselt isereguleeruvalt, vaid valitsejate vägivalla survel. Kui inimene soovib väikesel planeet Maal ellu jääda, tuleb tal alluda loodusseadustele ja eelistada väikesi ka ühiskonna riiklikus ja majanduslikus elukorralduses. See on kolmanda aastatuhande alguse suur väljakutse. Arengu üldprobleemid on küll globaalsed, lahendused aga lokaalsed.
Maailmarahu on mõeldav üksnes juhul, kui riigipiirid saavad määratud rahvuspõhiselt, looduslike ökoloogiliste hõimukoosluste alusel. Suur osa suurriikide ja endiste koloniaalmaade piiridest ei ole loomulikud, olles vallutussõdades vägivaldselt kujunenud ega saa olla püsivad. Kus on väike- ja suurriikide piir? Kas rahvaarv on parim kriteerium suuruse määratlemisel? Liiga suured mitme-rahvuselised riigid (impeeriumid) on tänaseni olnud ekspansiivsed teiste arvel, väikeriigid reeglina seda ei ole. Piiri määramise üks lähenemine võikski olla: kõik, mis pole liiga suur, on väike. Looduse väikesi eelistavat teaduspõhist tõde peaksime Euroopa ja ÜRO ühisfoorumitel rohepöörde aluspõhimõttena palju häälekamalt ja sagedamini selgitama. See ON meie võimuses.
Vaim ja võim
Aastatuhande-vahetuse suureks väljakutseks on: võim peab vaimustuma, vaim – võimustuma. Vaim elab kultuuris – teadmispõhises kõrgkultuuris, hingepõhises süvakultuuris ja laiapõhjalises esivanemate tarkusele toetuvas rahvakultuuris. Erakondade mõttevahetused piirduvad riigieelarve kulude jagamisega, aga kust tuleks riigikassase inimarenguks – kultuurile, teadusele, maaelu elustamisele jt vajalikeks kulutusteks vajalik lisaraha tuleb võtta sealt, kuhu kodulooduselt ja rahvalt võetud raha kuhjub – välispangad, riigiettevõtted nagu RMK, Eesti Energia, Riigi Kinnisvara.
Võimu rahumeelne, mahe üleminek vaimule saab teostuda ainult kõigi vaimuühenduste – Teaduste Akadeemia, ülikoolide, teadus- ja kultuuriseltside ja kohalike omavalitsuste volitatud esindajate üldkogu otsuste mõjul, nagu oli loominguliste liitude juhatuste ühispleenum 1.–2. aprillil 1988 või Eestluse Elujõu Kongress, mis, nagu III seisusus Prantsuse revolutsiooni ajal 1789, ei läheks laiali enne, kui ausad, otsesed ühetaolised põhiseaduslikud RAHVAkogu valimised on välja kuulutatud.
- sajandil oli seisuste vahe vastuolu, nüüd – palju sügavam, inimsoo ja looduse vastandumise ületamise vajadus.
Rahvusriigist
Rahvus on suurima sotsiaalse subjektina, kultuurilise indiviidina, inimkonna isiksusena olemasolevaist inimkooslustest kõige loomulikum, looduslähedasem ja teaduslikult põhjendatud terviklik isetoimiv kooslus. Siit järeldub, et looduskaitse hõlmab ka rahvuskaitse liigikaitsena.
Rahvuse kui loodusliku inimkoosluse põhjaliku käsitluse esitas juba Johann Gottfried von Herder (1784–1791), vaadeldes inimkonna ajalugu osana looduse ajaloost ja omakultuursete rahvuste kujunemist sõltuvuses elupaiga looduskeskkonnast.
Rahva kujunemisel rahvuseks ja rahvuse enesekaitses on Harri Moora (1918) väljenduse järgi esimese järgu tähtsusega see pisut müstiline rahvustunne – eriline kogukondlik meie-väelisus, hingelt lähedaste omakeelsete ja omameelsete inimkoosluste kokkuhoid ja ühistegevus.
Rahvusriikliku kogukonnastumise üheks põhieelduseks on elanike kodanikeks kasvamine (Ülo Vooglaid, 2019). Igal rahvusel peab olema oma kodu – see maa-ala, kus ta on juurdunud enamusrahvas. Igal rahvusel peab omal maal olema õigus elada rahvusliku elulaadi eripära järgides, kasutades üldrahvalikke loodusvarasid oma äranägemise järgi (Valgma, 1997; Valton, 1997 Leetsaar, 2019). Ka kõigil praegu riigita rahvastel on naabreid arvestav ja austav eukraatne (vaimu tarkusest, mitte võimutäiusest lähtuv) põlisrahva õigustele, tavadele toetuv omariiklus (Kasemets, 2007) ja riikide koostööd kooskõlastav, kõiki riike ühetaoliselt esindav Rahvaste Ühendus (Mäll, 2019).
Rahvuste kestmine üle aegade eeldab iseloomulike rahvusmaastike ja omanäoliste rahvuskultuuride kaitsmist üleilmastuva lamenemise vastu. Jaan Eilart (1988) on sügavmõtteliselt sõnastanud: “Et saada iseendaks kultuuris (nii nagu looduses), on tarvis aega ja omaetteolekut. Alles siis saame kogutut jagada rahvaste suhtlemise ja kultuuri vahetuse igijäävusse.”
Sellest peaks küll ka suurriikide valitsustele järgnema üheselt mõistetav sõnum: kõigil rahvusteks kasvanud rahvastel, nagu katalaanid, baskid, kurdid, uiguurid, tatarlased, komid, marid, jakuudid jpt, on seaduslik õigus omariiklusele ja selle takistusteta elluviimisele. Praeguste ja varasemate impeeriumide autokraatseil valitsejail ei ole veel arusaamist, et ka suurvalitsejad peavad alluma loodusseadustele, kui soovivad inimese kestmist Maal.
Mahekultuurne Eesti
Inimese ja looduse kestva kooskõlalise (ebakooskõlalist vältiva) kooselu eeldusi hõlmavaks humanistlikuks ühismõisteks võiks kujuneda mahekultuursus, mis kaitseks väikesi liigsuurte eest, vähendaks vastandumisi ja suurendaks kogukondlikku koostööd.
Mahekultuurses kooselus on oluline: puhtus nii looduses – mullas, meres, põhjavees, õhus, metsas, põllul, toidus, kehas – kui ka inimhinges, kogu vaimses keskkonnas – ausameelsus, hoolivus, emalikkus; õiglus; loodud väärtuste hoidmine – säästlikkus; vägivallatus Mahatma Gandhi (1969) vaimus – vägivaldsuse vältimine koolikiusamistest suurte sõdade ärahoidmiseni; paigavaim ja kodutunne perekonnast ja kodukülast rahvusriigini, valitsemine alt üles; riigita rahvastele omariikluse kindlustamine ülalt (ÜRO) alla; idamaade muistne tarkus – loobumine kõigest mittevajalikust, eeskätt läänele omasest ületarbimisest, ülemvõimu taotlustest; kindlasti mõjutamine eeskuju kaudu lapsevanematest riigijuhtideni.
Leonhard Koort on selle ühismõiste meile kõige terviklikumalt, üldistatult sõnastanud nii: “Mahekultuursus on terviklik loodus-eetiline taju- ja tunnetuspilt looduse ja inimese võimalikust tasakaalukast ja kestlikust kooselust koostoimes; see on paikkondlik, perekondlik, säästlik, esivanemate pärandit, kombeid ja väärtusi järgiv emakeelne elu-, ettevõtlus- ja juhtimisviis; soome-ugri tuhandete-aastane loodustsivilisatsioon ja teaduslikult põhjendatud jätkusuutlikkuse tagaja; ainuke lahendus eesti kultuuri- ja eluruumi kestlikkusele, kogu ökosfääri keskkonnaprobleemidele.”
Lõpetuseks kordan kurba tõdemust: praeguse maailma võimukandjad ei ole seadusloomes schweitzerlikule Elu pühaduse mahekultuursele tunnetustasandile veel jõudnud, kestab üha pöörasemaks muutuv jaht liigkasumitele. Eestis peame otsustavalt liigliberaalselt kiirteelt mahekultuursele loodusmaastikule pöörama.
