METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK lugudesari kodumaisest metsast. RMK peametsaülem Andres Sepp räägib metsamajandamise hetkeseisust.
Metsa majandamine Eestis on väga pikkade traditsioonidega majandusharu. Kõik need ka tänapäeval arutusel olevad teemad – raiutakse liiga palju, majandatakse ainult lageraiega ja raiutud metsi ei uuendata – on meie ajaloos mingil kombel korduvalt läbi käinud. Selles mõttes ei ole praegu kestvas metsadebatis midagi uut.
Laiapõhjaline ühiskondlik kokkulepe, mille alusel metsade majandamine Eestis toimub, on 1997. aastal riigikogus vastu võetud Eesti metsapoliitika. Selle dokumendi alusel on koostatud Eesti metsanduse arengukavad iga järgneva kümne aasta kohta. Ajad ja arusaamised on tänaseks arenenud ja muutunud. Seetõttu on praegu laiapõhjaliselt arutelu all metsanduse arengukava koostamine kuni 2030. aastani.
Metsapoliitikaga kokkulepitu – kasutada oma metsades olevat puiduvaru selliselt, et igal järgmisel põlvkonnal oleks tagatud võimalus kasutada samaväärselt meiega noort metsa, keskealist metsa ja raieküpset metsa ning nende metsadega kaasnevaid hüvesid – on endiselt kehtiv ka tänapäeval.
Võtame korraks kokku, kui palju on Eestis majandatavat metsa ning kui palju on kaitse all?
Eesti metsamaa moodustab maismaast ligi 54%. Laias laastus pool sellest on eraomanduses ja pool kuulub riigile. Piirangud metsade majandamiseks – seadustest ja säästva metsamajandamise sertifikaatidest tulenevad – kehtivad kõigis neis metsades. Range kaitse all olevaid metsi, kus mitte mingit metsa majandamist ei toimu, on Eestis 305 000 hektarit. See on võrdne pindalaga, mille saame, kui panna 20 Tallinna linna üksteise kõrvale. Lisaks neile metsadele, kus metsamehed ei tee ühtegi liigutust pelgalt puidu varumiseks, on meil kaitse all veel metsi, kus tehakse raietöid kaitsealuse liigi vajadustest lähtuvalt. Neid metsi on pindalaliselt Ida-Viru maakonna suurune ala. Metsa raie kõige kiiremini taastuva loodusvara, puidu kasutamiseks, on lubatud tänases Eestis 74%-l metsamaast. See ala (1 700 000 hektarit) moodustab 40% kogu Eesti maismaast.
Metsa kaitstakse erineval moel: on kohti, mida ei tohi üldse puutuda, ja on kohti, kus kehtivad kitsendused.
Tänapäevane looduskaitse keskendub lisaks traditsioonilisele liigikaitsele eelkõige elupaikade terviklikkuse säilitamisele ja inimeste loodusteadlikkuse edendamisele. Looduskaitse eesmärk on looduse mitmekesisuse ehk elurikkuse säilitamine kõigil selle avaldumise tasanditel. Metsade kaitse esmane eesmärk on kehtestada kõigile kaitse all olevatele loodusväärtustele ajakohastatud kaitsekord ja saavutada määratletud kaitse-eesmärgid. Aeg-ajalt tähendab see ka vajadust inimese sekkumiseks, et tagada looduskaitsealusele objektile parim meie poolt võimaldatav seisukord. Ei saa üheselt väita, et kõik meie looduskaitsealused metsad peaks välja nägema nagu puutumatu ürgmets. Kohati, näiteks Lääne-Eesti loopealsetel, on vaja teha suuremahulisi raietöid, et tagada alvaritele omaste koosluste säilimine. Kohati ei tehta nendes metsades midagi. Kindel on aga see, et tavapärast majandusmetsades toimuvat puidu varumist ja metsa kasvatamist neil aladel ei tehta.
Eesti metsad on arenenud viimase paarisaja aasta jooksul koos inimesega, need on poollooduslikud kooslused. Kunagi raiutud ja istutatud metsad – töö, mille kohta tänapäeval kasutatakse terminit „puupõldu rajama“ – on kujunenud ökoloogiliselt rikasteks puistuteks. Järelikult, ka elurikkuse määr metsades on pidevas muutumises, kuskil ajuti väheneb, kuskil jälle suureneb. Milline on aga elurikkuse määra näitaja, millega võiks rahule jääda, see tahab veel laialdast arutelu.
Kuidas saada aru terminist „kõrgendatud avalik huvi“? Iseenesest tundub ju, et kogu vabariigis kasvav mets on viimastel aastatel kõrgendatud avaliku huvi objekt?
Seadusandja on tänapäeval kehtestanud nõude: asustusüksuse lähedal asuva metsa majandamisel kaasab riigimetsa majandaja metsamajandamise tööde planeerimisse kohaliku kogukonna või elanikud. See lause tekitab rohkem küsimusi, kui annab lahendusi. Asustusüksustega on kaetud kogu vabariik. Kui kaugel peaks elama kogukond, et talle lähedal plaanitud metsatöödest teada anda? Kas peaks rääkima ka inimestele näiteks metsateede äärte niitmise kavadest, noorte istutatud puude ümbert heina niitmisest jne, mis on ka kõik metsamajanduslikud tööd? Kas ja kui suurel territooriumil plaanitud raietest me peaksime rääkima konkreetsele kogukonnale, et nad sellest ka tegelikult huvitatud oleks? Seadust otse tõlgendades võime öelda, et me peaks kõigile Tallinna elanikele tutvustama Harku, Kiili, Rae, Saku, Saue ja Viimsi vallas plaanitavaid metsamajanduslikke töid (mitte ainult raieid).
Seetõttu kaardistas RMK enda jaoks alad, mille puhul hakkab ta otsima kogukondi ja kohalikke elanikke, kellele nende elamispiirkonnas tehtavaid töid tutvustada. Me oleme püüdnud defineerida enda jaoks sõnad „lähedal“ ja „inimesi huvitavad metsamajandustööd“. Suures plaanis on loomulik, et kogu vabariigi elanikkond teab, kuidas riigimetsa majandaja RMK temale usaldatud riigimetsade hea käekäigu eest seisab, aga arvan, et selliseid üldisi ülevabariigilisi teateid ei ole mõistlik käia kogukondade viisi tutvustamas. Inimest, kellel on side mingisuguse teda isiklikult kõnetava ja talle armsa metsaosaga, huvitab ikkagi selle konkreetse metsaosaga seotud metsade käekäik. Et talle ei tuleks üllatusena, kui talle tuttav mets on ühel päeval maha raiutud.
Sellised alad määratlesime linnades, linnade ja külade lähedal, puhkemetsades ja kohaliku kogukonna jaoks tähtsate kultuurilise, arheoloogilise, religioosse või ajaloolise tähtsusega paikade lähedal. Ühine nimetaja neile metsadele on: inimeste aktiivne metsade kasutamine selles piirkonnas. Selliseid alasid nimetamegi kõrgendatud avaliku huviga metsadeks. Juhul kui neisse metsadesse planeeritakse mingeid töid, mis on seotud puude raiumisega, siis kutsume enne raiet inimesi tutvuma metsa raiumise ja kasvatamise plaanidega.
Praegu on käsil kolme piirkonna linnalähedaste metsade lähema kümne aasta kavad.
Mingites piirkondades on aktiivsete kogukonna eestvedajate abil jõutud sinnani, et on võetud vastu üksmeelne otsus: meie kandi metsi ei tohi raiuda. Kohati soovitakse planeeringutesse kirjutada lageraie keeld, kohati kõik metsad kaitse alla võtta. Kõik need keelud on kantud meelsusest, et meie kandi metsad peavad jääma harvesterist puutumata. Ühine tunnus neil aladel on kõrge vana metsa osatähtsus. Arvestades aga eelpoolöeldut, et kunagi istutatud metsad, mis on sealsamas rajatud 100 aastat tagasi tehtud lageraiete asemele, on kujunenud tänaseks ökoloogiliselt rikasteks puistuteks, peame siiski mõtlema ka meie järeltulevate põlvede peale. Tore on öelda, et meie kandi metsa raiuda ei tohi, olgu ta nii vana kui tahes. Tõlkes tähendab see, et meid ei huvita, mis tulevikus saab, peaasi, et meil oleks praegu hästi – nautides samaaegselt metsa pakutavaid hüvesid, millele on aluse pannud meie eelkäijad.
Et sellistes kohtades natukenegi pingeid maandada ja püüda selgitada üldsusele, et metsa raiumine, puidu kasutamine ja uue metsa istutamine ja hooldamine on ikka mõistlikud ja vajalikud tegevused, oleme hakanud koostama neid piirkondi puudutavaid pikemaid, 10 aasta metsa majandamise kavasid.
Majandamise kava koostades keskendume sellele, et igal järgmisel põlvkonnal oleks samaväärselt meiega noort metsa, keskealist metsa ja raieküpset metsa ning ka võimalus kasutada nende metsadega kaasnevaid hüvesid. Mis tähendab omakorda seda, et sellist metsa, mis on kasutamiseks küps, on vaja majandada, et kindlustada ka nooremate ja keskealiste metsade võimalikult ühtlane olem sel alal. Ainult nii saame tagada selle, et ka meie lastel ja lastelastel oleks võimalik kasutada samaväärset metsa.
RMK saab väga hästi aru, et metsade raie puhul on tegemist väga emotsionaalse teemaga, mis kõnetab paljusid inimesi. Eriti neid, kes on harjunud neis metsades rohkem käima. Kuid teame ka seda, et neis metsades mitte midagi tehes ei ole me olnud vastutustundlikud peremehed järeltulevate põlvede ees.
Palju on räägitud sellest, et lageraie osakaal on liiga suur. Kuidas sellesse suhtuda?
RMK suhtub lageraietesse positiivselt, sest me teame, et Eesti tingimustes on kõige tulemuslikum uuendada metsa lageraiega, millega luuakse taimede kasvuks soodsad valgustingimused. Looduslikult on lageraiele sarnaseid tingimusi varem loonud põlengud ja tormid, mida tänapäeval aga esineb harvem ja väiksemal pindalal. Kui palju on vaja teha lageraieid, see sõltub aga juba meie metsade vanuselisest struktuurist ja liigilisest koosseisust. Eesmärk ei ole raiuda ainult hetkekasu saamise eesmärgil. Eesmärk on vanu metsi uuendada, et kindlustada ka nooremate ja keskealiste metsade võimalikult ühtlane olem tulevikus.
Tihti on kuulda ka ettepanekuid kehtestada raiutava koguse ülempiir aastas. See on jällegi üks kunstlik piirang, mis ei haaku mõtteviisiga eelistada tarbimises taastuvaid loodusvarasid. Küsimus ei ole selles, kas raiuda rohkem või vähem – raiuda on vaja selliselt, et kasutatavaid (loe: majandusküpseid) metsi jätkuks meil pidevalt. Mõistagi raiutakse rangelt ainult neis metsades, mis ei ole seotud looduse kaitsmise või mõne muu funktsiooniga, kus on vaja säilitada metsade loomulik areng. Juurdekasv ei tohi olla ainukene näitaja, mille alusel raiemahte kehtestada. See ei ole nii lihtne küsimus. Vaja on vaadata ka metsade vanuselist struktuuri ja liigilist koosseisu.
Looduses, ka metsas ei ole üldjuhul sirgjoonelisi piire. Metsad kujunevad välja mullastiku, reljeefi ja paljude muude tegurite koosmõjul. Kui lisada metsade kasutamisele piirang, et sellest ühtsest metsamassiivist võime me korraga kasutada näiteks ainult 1 hektari, siis sellega teeme metsale kasu asemel kahju, vaesestame maastiku väljakujunenud visuaalset pilti ja vähendame ka juba väljakujunenud metsade tormikindlust. Pahatihti tõmmatakse sellist piirangut pannes lihtsalt üks sirgjoon, millest „üle ei tohi minna“ ja lõhutakse looduslik massiiv. Tähtis ei ole langi suurus, vaid kuju ja see, kuidas see on maastikusse paigutatud, et ta ei tunduks metsas liigse võõrkehana.
Kõikvõimalikud ettepanekud uuendada metsi turberaietega või metsi natukene hõrendades ja viljeldes püsimetsana majandamist on veidi vastutustundetud. See tähendaks „tõlkes“ seda, et sellise tehnoloogiaga me raiuksime vaid palgipuud ja jätame uue metsa kasvatamise looduse hoolde või veel halvem, hukkuvad istutatud puukesed kehvade kasvutingimuste tõttu. Noor puu tahab kasvamiseks palju valgust ja seda ei ole võimalik püsimetsamajandust viljeldes talle kindlustada.
Tuleb selgelt välja öelda, et alati on pärast turbe- ja valikraietega hoogu sattumist aru saadud, et need on kujunenud metsa lagastamiseks ning tagajärjed on tulnud lageraietega likvideerida. Ehk siis, lageraiele tulemuslikku alternatiivi, mis võimaldaks säilitada Eestile omased okaspuudega (sega)metsad, ei ole meie tingimustes seni veel leitud.
Lageraie langile kasvab aja jooksul uus ökoloogiliselt rikas mets, mille üks ja kasutust ootav osa on ka puit.
Kui mõelda tulevikku, 10 aastat ja rohkem – kas meie metsa pindala väheneb või suureneb?
Meie metsad on pidevas muutumises. See mets, mis inimesele tundub igavene ja jääv, kasvab ka suuremaks ja jämedamaks ning ka vananeb. Metsas käib lõppematu eluring. Vanad metsad asenduvad uutega, mis omakorda hakkavad saama vanemaks. Meil on lisaks lageraielankidele ka hulganisti noori ja keskealisi metsi, mis saavad iga aastaga vanemaks. Elame metsavööndis ja metsa pealetung on nähtav igal pool, kust inimene oma tegevustega on ära läinud. Metsa pindala saab väheneda vaid juhul, kui toimuvad mingid drastilised muudatused väljakujunenud maakasutuses.
Esitame endale kõik koos kolm küsimust. Kas puit on taastuv loodusvara? Kas puidu kasutamine on ökoloogilises mõttes kasulikum kui naftast tehtud toodete kasutamine? Kas me peaks tulevastele põlvedele jätma võimaluse kasutada puitu vähemalt samaväärses mahus ja kvaliteedis kui meil endil täna võimalik? Kui vastus neile küsimustele on JAH, siis sellega metsamehed igapäevaselt tegelevadki.
*(eesti vanasõna)
