KUIDAS KIRJELDADA METSA? Vootele Hansen arutleb Eestimaa metsade üle. KesKus jätkab metsateemaliste lugudega ka edaspidi.
Sügis viib metsa inimese, kes verivorstide kõrvale pohlamoosi ja teravama joogi peale seeni soovib. Kellel on oma lemmikkorjekohad, neil teeb ikka hinge täis, kui marjade ja seente asemel leitakse sügavate rööbastega raiesmik. Samas ei olda ka rahul pikali vajunud tüvedega ja raskesti läbitava metsaga.
Metsaomanikud ja suhtlemine
Ikka võib kuulda arvamusi röövmajandusest või sellest, kuidas rahvuslik rikkus kasutult mädaneb. Kus on rahulolematus, eks seal pea olema ka patuoinas – kas siis riik oma asutustega, hoolimatud metsaomanikud või ahned ettevõtjad.
Hea näide taolisest arvamuste paljususest on juba mitmeid aastaid kestnud metsaomanike ja jahimeeste seni tupikuga lõppenud arutelu uue jahiseaduse üle. Seejuures on päris palju inimesi, kes on nii metsaomanikud kui ka jahimehed. Küsimus on olnud nii jahimeeste kohustest metsaomanike ees kui ka metsaomanike jahiõigusest. Samas teame, et ulukite nimekirjas olevad loomad vajavad toitumiseks, varjumiseks ja muudeks toiminguteks maa-ala, mis on palju suurem eraomanike valdusest. Liigne ulukite arv toob kaasa metsakahjustused ning metsa uuendamiseks tehtud töö tühjamineku.
Sageli aitaks kaasa lihtsalt parem suhtlemine. Jahimehed võiks kokku leppida jahiajad eramaadel ja miks mitte tuua jõuludeks mõne vorsti ka maaomanikule, kelle maal jahti peeti.
Metsamaa mõiste
Kummalisel kombel võib õigeks pidada jutte nii üle- kui ka alaraiest.
Edasiseks aruteluks peab täpsustama, mida me metsaks peame. Eestikeelne Vikipeedia nimetab metsaks maa-ala, mis on suurem kui 0,5 hektarit ning kus kasvavad üle 5 meetri kõrgused puud ning puuvõra katab üle 10 protsendi sellest maa-alast. Metsaks ei loeta valdavalt põllumajandusliku/aiandusliku või linnalise maakasutusega alasid (näiteks aiandeid ja parke).
Õiguste ja kohustuste mõõt on seaduses. Metsaseaduse järgi on mets ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust. Taimestikus eeldame puude olemasolu ja loomastikuks on metsloomad, järelikult tuleb täpsustada metsamaa mõistet.
Seaduse tähenduses on kaks võimalust: maatükk on kantud metsamaana maakatastrisse või on maatüki pindala vähemalt 0,1 hektarit ja seal kasvavad puud on vähemalt 1,3 meetrit kõrged ning nende võrad katavad 30 protsenti maapinnast. Seadus välistab seejuures metsa mõiste alt pindalalt ja puude suuruselt sobivad õuemaad, elamumaad, pargid, kalmistud, haljasalad, marja- ja viljapuuaiad, puukoolid, aiandid, dendraariumid ning puu- ja põõsaistandikud. Tähele võib panna, et katastrisse kantud metsamaal ei pea puud kasvama. Seaduse nõudeid ei kohaldata ka üksiku puudega metsatuka suhtes, mille pindala on väiksem poolest hektarist ja ka siis, kui muude sobivate tingimuste korral on puude keskmine vanus alla kümne aasta ja maakatastris ei ole see arvel metsamaana.
Metsamaa kasutamisest
Järgnevad Statistikaameti andmed on metsamaa ja -kasutuse kohta.
Rahul võivad olla inimesed, kes peavad oluliseks metsa kui süsiniku sidujat ja seega inimtegevusest põhjustatavate kliimamuutuste vähendajat. Võrreldes 2000. aastaga on puidu üldvaru ja keskmine hektarivaru kasvanud üle kümne protsendi (458 mln m3 ja 219 m3/ha) ja mõni protsent on kasvanud ka biomass (365,7 tuh t) ja süsiniku osa biomassis (181 tuh t). Kasvanud on ka enamuspuuliigi juurdekasv (2010. aastal keskmiselt 5,8 m3/ha).
Järelikult on Eesti metsadest suur osa noored metsad, mis kasvavad kiiresti ja paarikümne aasta tagustel raiesmikel on metsa uuenemine korda läinud. Kasvanud on kümne aastaga männikute, kaasikute, haavikute ja sanglepikute üldvaru, veidi on vähenenud kuusikute ja rohkem hall-lepikute puidu üldvaru. Arvatavasti on kolhoosiajal niitmata jäänud niitudele kasvanud lepad vanaks saanud ja nende juurdekasv lõppenud või leppade all kasvanud teist liiki puud suureks saanud ja on nüüd enamusliigiks saanud. Eks ole lepikuid ka kütteks raiutud.
Samas on raiete pindala ja maht kasvanud. Raiedokumentide alusel peetava arvestuse kohaselt raiuti 2011. aastal metsa 131 000 ha (umbes 3% Eesti pindalast), seejuures uuendusraied metsapõlve vahetuseks 41 000 ha. Raiutud puidumaht oli 10,5 mln kuupmeetrit (uuendusraietega 8,1 mln m3). Meeles võib pidada, et statistilise metsainventuuri põhjal antavad andmed on enam kui kolmandiku võrra väiksemad ja erinevalt raiedokumentide alusel rehkendatust kümne aastaga hoopis vähenenud. Statistikaamet selgitab küll statistilist metsainventuuri, kuid ei too rohkem selgitusi. Kasvanud on dokumentide põhjal raied erametsades, mis moodustavad raiemahu järgi kaks kolmandikku koguraiest.
1990ndatel võis näha, kuidas erametsade raie kasvas koos maade tagastamisega. Reformimata maadel oli raie keelatud. Möödunud kümnendil toimus nende maade erastamine, mida tagasi ei nõutud ja mis ei olnud ka enne sõda riigimetsad. Valmisid ka metsamajandamise soovitused ja raie muutus lubatuks. Vanadele talupõldudele ja -niitudele kasvanud kased ja lepad olid ka raieküpseks saanud.
Kui palju on meil metsa?
Nii on Statistikaameti andmetel vähenenud metsamaa pindala ühe promilli võrra (2010. aastal 2246,3 tuh ha) ja poolteist protsenti puistute pindala (2010. aasta 2086,1 tuh ha) ning metsasus 2000. aasta 48,4 protsendilt 47,7 protsendile 2010. aastal. Kümne aastaga on pea samaks jäänud iga-aastane metsauuendus (2000. aastal 9,2 tuh ha ja 2010. aastal 8,8 tuh ha).
Võrreldes möödunud sajandi esimese poolega, mil metsa oli alla veerandi riigi pindalast, on tänapäeva Eesti metsane. See annab tunnistust inimtegevuse laadi muutusest. Kenad pargilaadsed puisniidud ja avarad vaated on kadunud, kuid vana metsa ei saa palju olla. Kui metsasus peaks jääma samaks mis praegu, siis uutele maadele kasvanud puud saavad raieküpseks ning majandusmetsas tuleb need maha saagida ja müüa. Kindlustunde annaks küll see, kui majandusmetsas küpsed, keskealised ja noored metsad jaotuks võrdselt.
Loodusmetsaks saamisel on aga veel pikk tee, sest niidule või põllule kasvanud metsapõlved vahetuvad ikka nii, et kiirekasvuliste leppade ja kaskede alla kasvavad varjutaluvad kuused ning tasakaalu ja elurikkuseks nimetatava liigirohkuse saavutamiseks kulub mitu metsapõlve.
Küllap leiab ka tulevikus korilane häid seene- ja marjakohti, puidutööstur majandusmetsi, looduskaitsja loodusmetsi ja ka jahimees ulukeid.
