INIMENE JA ISOLEERITUS: Näitekirjanik ja lavastaja Karl Koppelmaa, EMTA lavakunstikooli 27. lennu vilistlane ja teatri KELM kunstiline juht, räägib kelmide uuest etendusest „AV Maria“, haigeksolemisest, isehakanud tarkusest ning soovist paratamatuse vastu võidelda.
„AV Maria“ on esimene kord, kui mul esietendus edasi lükkus. Näitleja haigestumise tõttu. Vahel – repliiki „näitleja haigestumise tõttu“ kuuldes – tekib publikul siis muidugi tunne, et ilmselt keegi jõi.
Haigus ja üksildus
Aga seekord oli mitu päeva ette teada. Ja mitte seepärast, et mitu päeva joodi, vaid põhjuseks oli kopsupõletik. Näitleja oleks võinud veel terveneda, kui õigel ajal oleks jaole saanud, aga perearstikeskuse administraator palus haigel auru hingata ja oodata veel nädala, kuni vastuvõtule saab. Ja seda noorel inimesel, kes nii või teisiti pöördub arsti juurde viimases hädas. Õnneks olid tutvused, mis on kõige olulisemad siin ilmas. Tuttava arsti juures piisas korra köhimisest, kui asi oli treenitud kõrvapaarile juba selge. Las inimene tuleb korra ja köhib, sellest piisab.
Haige olemisega kaasneb paratamatult mingil moel tohutu üksildus. Nii põetaja kui ka põdeja rollide vahel on mingisugune takistus, näiteks põetaja püüe põdejat mitte naerma ajada, sest sellega kaasneb kindlasti köhahoog. Tahte (näiteks naerda) ja suutmatuse konflikt on üks suurim frustratsiooni läte. Frustratsioon viib väljaelamiseni, see omakorda isoleerituse, üksilduseni.
Minu tekstide ja lavastuste ilmselt üks peamisi teemasid on läbivalt olnud isoleeritus. Üksildus. Ei saa öelda, et ma inimesena oleksin kuigi üksildane, mul on väga palju sõpru ja ma loodan, et olen suutnud seda elu jooksul piisavalt hinnata ja ka tänutunnet väljendada.
Minu jaoks on lavakunstis ja kirjanduses kõige huvitavam küsimus ikka seesama ja igavikuline: mida tähendab inimeseks olemine? Meenub üks lemmikanekdoot: „Ainult kahte asja ei suuda ma mõista – ennast ja teisi.“
Aga kuidas ma seda isoleeritust olen tavaliselt kujutanud?
Esimesest lavastajatööst lavakunstikoolis on üheks läbivaks vahendiks (just nimelt ainult vahend, mitte eesmärk) olnud ruumi suletus või ruumisuletus. Ma rõhutasin seda spetsiaalselt kui vahendit, sest seda põhjust, MIKS inimene ruumist ei lahku või miks ta on sinna kinni jäänud, olen dramaturgiliselt põhjendanud alati küllaltki meelevaldselt. Taotluslikult. Ja kuigi on olnud tegemist näiteks relvaähvarduse, leina, veel kord leina, masenduse, häbi, kosmilise pantvangiks olemise või fatalistliku käegalöömisega, on nende erivormide taga alati üks: tegelasi valdab tunne, et ei ole kuhugi minna. Või teisisõnu pettumine tulevikus ehk pessimism. Aga pigem on tegemist sellise Tolkieni-tüüpi pessimismiga, et ega pimeduse-valguse vahelises võitluses pimedust kunagi lõplikult alistata, ajalugu on tsükliline ja ühtlasi ka entroopiline, mis tähendab, et kõik kordub, aga ainult labasemalt kui varem.
See muidugi ei tähenda, et ei peaks tõstma relvi ja end hädamerest välja võitlema. Ei, ei, üldsegi mitte. Minu tegelastest on keegi alati lahkunud. Haaranud vahendi ja asunud võitlusse. Seal tihti ka lugu lõpeb. Otsus võidelda on peamine, sest tulemused on ettearvatavad: kas võit või kaotus. Ja kuigi mu tekstid ja lavastused tihtilugu ei anna vastust või mingit aimdust selles osas, mis lõpuks ikkagi saab, olen ma alati mõelnud, et lõpuks kaotatakse.
Aga mida see relvade tõstmine tähendab?
Revolutsiooni või hoopis kontrrevolutsiooni? Kas ühtpidi nn klassika ei ole uus punk? Kas postmodernismi segipekstud ühiskonda reflekteerivate peeglite ja kõverpeeglite kildude veriste sõrmedega kokku korjamine ei ole ka lihtsalt vajalik? Kas on üldse võimalik enam näha elu terviklikuna või oleme määratud elu lõpuni uitama fragmentide varemeis, kus võime kogeda üht kahest: seda, et kõik omandab üüratu tähenduse või puudub tähendus täielikult.
Uutest vormidest nii ühiskonnas kui ka kunstis ei ole hetkel veel vaja rääkida. Teatri osas on meil need uued tööriistad mõneks ajaks olemas, välja töötatud. Kas need enam kedagi rabavad (kas peavadki?), on teine küsimus. Alles jääb lõpuks ikka see, mis toimib. Ja mis need uued kunstilised vormid üldse peaksid olema pärast seda, kui Eesti lipp on juba korra persest välja tõmmatud? Tõmmata välja Eesti ja Läti lipp, tähistades seeläbi rahvuste vahelist sõprust? Mida siin enam n-ö punkida, kui on olemas punklaulupidu? Äkki ongi just vormide asemel tarvilik keskenduda sisule? Enda sisse vaadata. Üritaks äkki ise parem olla ja alles seejärel maailma kallale asuda?
Kes on kõige targem?
Muide, kõige selle haigeks olemisega kipuvad kõik kõige targemad olema. Tunnistan ka enda süüd. Järsku on kõigil pulmonoloogidiplom tagataskust välja võtta: joo teed, söö mett, söö mustikaid, võta paratsetamooli, tee jalavanni, ära tee jalavanni; mul oli samamoodi, aga hullem, mul oli samamoodi, aga ei olnud nii hull; ei ole sul häda midagi, nüüd sul lööb põletik veel kõrva ja põskkoopasse ka; hinga auru, hinga auru soolaga, söö jõhvikaid meega, maga selili, maga külili, maga istukil, tee sinepiplaastrit, ära tee sinepiplaastrit, võta pits konjakit, võta pits viina, tee käelabale kolm viiskanda ja loe issameiet viis korda tagurpidi; pane natukene kloori, pane natukene rohkem kloori, vaktsineeri, ära vaktsineeri. Või siis võta tammetõru, pane see endale tagumikku ja jookse täiskuuga kolm korda nii kiiresti kui saad ümber kase ja hüüa „Uudo, Uudo, Uudo“. Tee eesti ajakirjandusajaloo suurim eksperiment: mine õpi arstiks, tee hea karjäär ja siis arstikogukonna ringkaitsest hoolimata avalikusta, mis päriselt haigekassa rahadega tehakse; honorari ja tõenäolise preemiaraha eest mine Soome ravile, kui sa tänavamässudest läbi, sadamani jõuad.
Tõdede ja valede rägastik. Ja ega ühiskonna „terve“ toimimisega pole asi vähem absurdne või isegi koomiline. Ja see viib isolatsiooni ning üksilduseni, mis siis, et ükski soovitaja ei ole ju pahatahtlik, vaid heasoovlik, asi ei olegi selles. Niimoodi vaadatuna ei pruugi isolatsioon olla halb.
Ja kuigi see, millest kirjutan, peaks olema temaatiliselt muserdav, siis tihtilugu on mulle edastatud tagasisides kõlanud ka sõna „helgus“ (kuigi mu tekstide tegevusajaks on tihtilugu märgitud „aeg pärast x-i, kuid enne maailma lõppu/apokalüpsist“). Ja helgust on meil praegu vaja. Ja naeru. Isegi siis, kui kopsuhaige köhima hakkab ja see naer on nii valus, on see siiski ometi vajalik.
