KAKS KANGEKAELSET: Eesti Kunstimuuseum alustas oma 100. tegevusaasta tähistamist näitusega „Alguses olid… Köler ja Weizenberg“ Kadrioru kunstimuuseumis, kus värske pilguga vaadatakse eesti professionaalse rahvusliku kunsti lätete ja alussammaste, maalikunstnik Johann Köleri ja skulptor August Weizenbergi loomingule omas ajas ja tänases perspektiivis. Kerttu Männiste jagab muljet.
Nii Köler kui ka Weizenberg kuuluvad vaieldamatult eesti professionaalse rahvusliku kunsti alusepanijate hulka. Erinevalt mõnest varasemast Eesti päritolu kunstnikust ei varjanud kumbki neist oma sünnipära: Köleri allkirjast „Koeler-Wiliandi“ leiame viite tema sünnipaigale (kunstniku vanematekodu asus Suure-Jaani kihelkonnas) ning Weizenbergi skulptuuridelt signatuuri „A. Weizenberg Esthonus“.
Rahvuslikku liikumisse ja eestlaste eneseteadvuse tõusu panustasid mõlemad mitte ainult oma kunstiloominguga, vaid ka ühiskondliku tegevusega: Köler kuulus liberaalset haritlaskonda ühendavasse Peterburi patriootide ringi ning osales alates 1864. aastast aktiivselt rahvuslikus liikumises; Weizenberg publitseeris arvukalt esseistlikke artikleid kunsti ja ühiskondlikel teemadel, kirjutas rahvalikke kasvatusliku sisuga näidendeid ning viisistas eesti autorite luuleloomingut lauludeks. Seejuures viibis Köler elu jooksul kaheksa aastat Lääne-Euroopas ning resideeris 45 aastat Peterburis, aeg-ajalt Eestisse visiite tehes. August Weizenberg elas ja töötas ligi 17 aastat Itaalias ning resideeris 29 aastat Peterburis.
Romantika ja realismi lõimumine
Köler ja Weizenberg jäid oma loomingus truuks akadeemilise kunsti ideaalidele ja väljendusvahenditele – just seetõttu said neile Noor-Eesti põlvkonna poolt osaks kriitika ning süüdistused tagurlikkuses.
Teise maailmasõja järel on akadeemiline kunst ning akadeemia kui õppeasutus ja -süsteem taas uurijate huviorbiidile tõusnud ning suhtumine neisse on muutunud objektiivsemaks. Senisest enam on tunnustatud akadeemia õppesüsteemi ning tunnistatud akadeemilise kunsti valmisolekut lõimida teatud mõjutusi romantilisest ja realistlikust kunstilaadist.
Viimati nimetatud arenguid illustreerivad ilmekalt Köleri portreed 1860. aastatest, mida iseloomustab kergelt romantiline meeleolu, võrdluses 1890. aastate endiselt virtuoosse, kuid kainema kujutamislaadiga. Et viimane mahukam Köleri teoste näitus toimus 2001. aastal Rüütelkonna hoones ning Weizenbergi loomingu ulatuslikum ülevaade jääb 1987. aastasse, siis pakub käesolev väljapanek oma ligi 100 eksponaadiga ning läbilõikega mõlema autori loometeest võimalust rakendada seda värsket, akadeemilist kunsti rehabiliteerivat pilku mõlema kunstniku teostele.
Olude kiuste kunstnikuks
Akadeemiliste kunstnike jaoks kehastas Itaalia oma antiikpärandi ning renessanssmeistrite teostega nende kunstiideede- ja ideaalide mekat. Akadeemia lõpetajate jaoks ihaldusväärne suur kuldmedal tähendas stipendiumit pikemaks viibimiseks Itaalias.
Suurele kuldmedalile kandideeris kahel aastal ka Köler, kellele medalit – vaatamata professorite mitteametlikele kinnitustele – siiski ei omistatud. Kunstnik omakorda ei varjanud oma pahameelt komisjoni otsuse suhtes. Köleri enesekindlust ja kunstnikupositsiooni tugevdas asjaolu, et ta oli võimeline välismaale sõiduks vajaliku raha ka oma jõududega kokku saama: temalt oli tellitud altarimaal Võnnu Jaani kirikule, lahkunud keiser Nikolai I täisfiguurportree ning Peterburi Kunstide Edendamise Selts määras talle kaheaastase stipendiumi.
Veelgi kangekaelsemalt pidi oma koha eest kunstimaastikul võitlema August Weizenberg. Saksamaal tisleritööd ja puunikerdust õppinud, oli ta majanduslikel põhjustel sunnitud pöörduma Peterburi, kus asus vabakuulajana Peterburi Kunstide Akadeemias skulptuuri õppima. Sel õpinguperioodil sai alguse konflikt Weizenbergi ja Köleri vahel, mis kord paisudes, kord leevenedes saatis meistrite omavahelisi suhteid peaaegu Köleri surmani. Nimelt soovitas professor Köler Weizenbergil kunstipüüdlused unustada ning tagasi puidu ja mööbli juurde pöörduda. Tagantjärele tundub kummastav, et Viljandimaa sauniku perest pärit Köler, kes ise samuti majanduslike olude ja rahvuslike eelarvamuste kiuste oli teinud kunstnikuna silmapaistvat karjääri, ei tundnud sama loomingulist tungi ega talupoeglikku põikpäisust ära oma kaasmaalases Weizenbergis.
Näituse Itaaliale pühendatud ekspositsioonisaal lubab veenduda selle paiga olulisuses Köleri ja Weizenbergi kunstnikukäekirja ja kunstiideaalide kinnistumisele: just siin avastas Köler enda jaoks maastikud ja looduse võlud ning kujunes välja tema kergelt ja õhuliselt idealiseeriv portreteerimislaad; just siin valmisid Weizenbergi väärikalt hilisklassitsistlikud sätendavast Carrara marmorist teosed, millest „Ideaalne“ võtab visuaalselt kokku skulptori olulisimad püüdlused õilsuse, üldistuse ning väärika sisu ja vormi poole.
Kingitused kodule
Läbi aastakümnete on enim tähelepanu osutatud Köleri ja Weizenbergi kodumaa-ainelisele loomingule. Köleri vaoshoitud, väärikad ja suure sümpaatiaga loodud portreed oma vanematest teenisid 1909. aastal Tartus teisel Eesti kunsti näitusel kiidusõnu Nikolai Triigilt, nooreestlaste aatekaaslaselt. Maal „Kunstniku sünnikoht“ sai aga oma ähvardava taeva ja kauguses kumava lootustandva valguskiirega rahvusliku ärkamise ja helgema tuleviku võrdpildiks.
Peterburis resideerinud ning keiserlikke tellimusi täitnud Köleri loomingust jõudsid kunstniku eluajal rahvuskaalasteni vaid üksikud näited. Seda silmapaistvam oli meistri kingitus Eesti rahvale – 23-ruutmeetrine freskomaal „Tulge minu juurde kõik…“ Tallinna Kaarli kiriku apsiidis. Kristuse prototüübiks valitud Kassari mõisa kutsari Villem Tamme kujule on Köler lisanud autoportreelisi jooni ning kaasaegsete altarimaalide populaarset ikonograafiat – tulemuseks on üks tundlikumaid ja harmoonilisemaid teoseid kunstniku loomingus. Intriig Kristuse kuju modelli ebaõiglase iseloomu ning kunstnikueetika vahel on inspireerinud Jaan Krossi looma kunstnikunovelli „Kolmandad mäed“.
Weizenbergi loomingus omandab tegelemine eesti mütoloogia ja kultuuriheerostega veelgi olulisema koha kui Köleril. Skulptori üheks unistuseks oli oma Eesti-ainelisi teoseid näha ilmestamas Tallinna ja Tartu linnaruumi. Eesti mütoloogia ainetel loodud teostest („Kalevipoeg“, „Hämarik“, „Vanemuine“ jt) jõudis vaid Linda kuju kunstniku eluajal monumentaalskulptuurina Tallinna avalikku ruumi – Rootsi bastionile, tänasele Lindamäele.
Eesti kultuuri tõstmine klassikalise kultuuriga võrdsesse kõrgusesse iseloomustab ka Weizenbergi portreeloomingut, milles Lydia Koidula, Anna Haava, Fr. R. Kreutzwald, Mihkel Veske jt leidsid rahulikus ja suursuguses hilisklassitsistlikus laadis jäädvustamist väärikas Carrara marmoris. Tallinna kunstivarade hooldajana oli Weizenbergil ja tema Kadrioru lossis hoiul olevatel teostel oluline roll Kadrioru lossi kujunemisel loodava Eesti Kunstimuuseumi institutsiooni südameks.
Foto-Helen-Melesk. August-Weizenbergi-„Hamlet“-ja-Johann-Köleri-Itaalia-vaated.
