KUIDAS MUUSIKAL MEHE MURDIS: Marek Reinaas sõitis koleda ilmaga Viljandisse Ugala teatrisse, endal süda umbusku täis. Seal oli muusikal „Once“. Tagasi sõites kirjutas ta kõiki liiklusreegleid rikkudes ning vaid vasakut kätt roolil hoides parema käega selle loo.
Muusikal on üks kummaline žanr, millest ma tõelise eesti mehena pole kunagi aru saanud ega osanud lugu pidada.
Nii käib asi päriselus
Mis muusikal? Kui tehakse teatrit, siis palun pakkuge kandvaid pause, sügavmõttelist vaikust ja tatina venivat armastust. Ja hävitavat isatappu, perversset iha ning palju hillitsetud kuritegevust. Teater olgu ikka teater – tegelased olgu loomulikud ja kõnelgu teineteisega. Nagu inimesed seda teevad – poes ja töökohal ja Valli baaris. Pole tarvis laulma kukkuda!
Kui keegi tahab laulma hakata, siis selle jaoks on laulupidu. Äärmisel juhul mõni kontserdimaja või lõkkeplats. Laulmise ajal tuleb selga panna imelikud riided, teha laval tiiraseid liigutusi, masin peab laskma tossu ja publik peab olema soovitavalt jokkis – üürgama laulule ennastunustavalt kaasa. Pärast kontserti peab laulja viskama kohaliku öömaja aknast välja televiisori.
Nii käivad asjad päris elus.
Kui kukutakse laulma
Aga muusikalis on kõik segamini nagu puder ja kapsad. Tegelased laval üritavad teineteisele midagi selgeks teha ja kui asi põnevaks läheb, siis hakkavad laulma. Sõnadest nagunii hästi aru ei saa, mistõttu iga laulmine tekitab loo loomulikku kulgu mingi arusaamatu lünga. Eks katsu pärast aru saada, mis juhtus. Kõigele lisaks tehakse muusikalis tavaliselt paatoslikku häält, liigutakse laval ebaloomulikult puusi nõksutades ja käsi taeva poole sirutades. Keegi on mures, keegi on armunud ja keegi on halb. Lõpuks tulevad kõik etenduses osalejad lavale ja sirutavad ühiselt alguses käed publiku poole ja siis taevasse. Pooltel läheb tantsusamm sassi, aga pole selge, kummal poolel see juhtus. Banaalne muusika lõpeb üldise kõvahäälse koorilauluga. Peategelane ärkab ellu või sureb ära. Vahet pole.
Selline oli minu arvamus muusikalist, kui ma läbi tuisuse ilma Viljandi poole sõitsin. Sõit oli pikk ja mul oli kõvasti aega hirmu tunda sündmuse ees, milleks oli Ugalas esietenduv muusikal „Once“.
Mida teha pärast etendust?
Kui ma läbi lumise Eestimaa etenduselt tagasi sõitsin, tuli kulgeda aeglaselt, mis andis võimaluse nähtu üle järele mõelda. Pärast teatrit ei ole mõtet tõtata otse koju „Aktuaalset kaamerat“ vaatama, sest siis läheb teatrimulje siva üle. Samuti pole mõtet minna sõpradega kohvikusse konjakit jooma ja muljetama, sest selle käigus süvenevad kogu seltskonnas esimese hooga etenduse kohta lendu lastud klišeed, mis on nakkavad ja millest ei saa enam lahti.
Seega on kõige parem pärast teatrietendust sõita tuisu ja pimedaga maha sada kuuskümmend kilomeetrit. No või äärmisel juhul minna koeraga jalutama. Eriti kui pead teatritüki kohta arvamusloo kirjutama. Selline väike õppetund.
Aga tagasi etenduse juurde. „Once“ ei ole tavaline muusikal – see lugu sündis alguses filmina, millest hiljem tehti lauludega versioon lavalaudade jaoks. Ilmselt sellises järjekorras asjade käik on jätnud oma positiivse jälje: lugu ei ole absurdi kiskuvalt pompoosne, vaid pigem selline loomulik. Kuigi sündmuste tempo on muusikalis enamasti väga kiire, siis see lugu ei läinud kaduma ning seda jõudis isegi rahulikult ja vaeva nägemata jälgida.
Lugu ise
Lugu ise on lihtne: noormees ja neiu armastavad teineteist, aga samas nagu ei armasta ka. Ühel on veel üks kallim kaugel väljamaal ja teisel on imelikud sõbrad. Kogu see kollektiiv armastab muusikat, mis paneb nad nii kurbuse kui ka rõõmuhetkedel laulma. Lõpp ei olegi selline, nagu muinasjutus olema peab, mis on samuti üllatav. Juba algusest peale laval viibinud klaver saab lõpus oma sümboolse tähenduse. Hurraa!
Muusika on seda tüüpi iiri ballaad, millega rohelise saare härjapõlvlased on Eurovisioonilt ära toonud juba seitse võitu. Mõnusalt kõrva paitav ja kergelt Guinnessi järele lõhnav. Kummitama ei jää ja järgmisel päeval järele laulda ei oskaks, aga kui selline muusika raadiost tuleks, siis kanalilt ära ei keeraks. See on muusikalile juba kõva kompliment.
Kõige meeldivam oli see, et laval olnud näitlejad ei pingutanud oma sooritusega üle. Lihtne lugu nõudis lihtsat lähenemist. Ja see kõik mõjus loomulikult. Kui palju halba näitlemist oleks võinud olla! Kui palju kehva pillimängu ja kohmetut tantsusammu! Aga võta näpust – see kõik oli igati usutav. Pigem tundus, et kõrvaltegelaste värvikas palett – no näiteks geist pankur või staarielust unistav burksimüüja või paks hipist pillipoe omanik – oleks tahtnud isegi rohkem värvi ja pedaali. Kuid arvan, et etenduse küpsedes meelitavad nad publikumist nii mõnegi magusa naerupahvaku välja.
Kokkuvõtteks
Muusikali lõpus juhtus teatriime ja kogu Ugala täis rahvast tõusis püsti ja aplodeeris. Pikalt ja põhjalikult. Kõik näitlejad said sületäite kaupa lilli ja kommi. Võis jääda mulje, et Võigemastile sokutati pihku isegi pudelike mõnusat Iiri viskit, aga see võis olla ainult mulje. Igatahes, Mulgimaa rahvas armastab oma teatrit ja näitlejaid. Ja tundus, et see „Once“ oli kuidagi väga asjakohane seal külmas ja lumises Viljandis.
Kokkuvõtteks (ma poleks eales uskunud, et ma midagi sellist välja ütlen): minge aga julgelt muusikali vaatama. See „Once“ on päris lustlik tükk, selline hipsteri-muusikal – pisut takune, kodukootud, Kalamaja järele lõhnav, aga ikkagi peaaegu oma. Need iirlased ongi ju pooleldi eestlased. Vähemasti jätavad sellise mulje.
