KUI PALJU ON MUUTUNUD EESTI PUNK? Tartu hardcore-punkbänd Project Dekadenz avaldas hiljuti albumi „D-Day Apocalypse“, kirjutab DJ Pickney Tiger.
Uus album on digitaalselt saadaval nende lehel http://projectdekadenz.bandcamp.com/album/d-day-apocalypse. Tähelepanelikumad KesKus’i lugejad teavad seda kollektiivi White Labeli rubriigist, kus nende lugu sai kunagi arvustatud. Nüüd siis album. See üllitis andis põhjust rääkida bändiga, kusjuures, enam muudel teemadel kui nende hiljutine album. Pika vestluse järel sain aru, kui palju on muutunud punk Eestis ja kui vähe ma sellest tean.
D-beat
D-beat on muusika, mille alustalaks ja alustajaks peetakse briti hardcore-punk-ansamblit Discharge. Discharge on üks peamisi esimesi kiireid agressiivseid Briti punkansambleid selliste legendide kõrval nagu Heresy, Napalm Death, Extreme Noise Terror ja Electro Hippies. Kui see nelik andis kollektiivse panuse uue stiili grindcore loomiseks, siis Discharge on ainuisikuliselt uue muusikastiili aluseks, nähtus, mis näitab bändi kreatiivsust ja ka unikaalsust.
Isiklik muusikastiil on au, mis on osaks saanud vähestele artistidele muusikaajaloos. D-beat-laine ansamblid on kiired, sünge ja agressiivse kitarrisaundiga, väga spetsiifilise rütmiga ning üldjuhul viljelevad laulustiili, mis jääb kuhugi ulgumise ja karjumise vahepeale. Peale selle on 99% d-beat-ansamblite nimesid kombinatsioon sõnadest dis ja charge, näiteks Recharge või Discontent. Lisaks muusikale on d-beat’i osa poliitilised ja sotsiaalkriitilised tekstid, millega suhteliselt agressiivselt vastandatakse ennast mainstream-maailmale.
1980-ndate lõpul muutis Discharge stiili – nagu paljud esimese, teise ja kolmanda laine punkbändid – ja lindistas hevialbumi, mis on suhteliselt naljakas ja ebapopulaarne, sisaldab aga ikka jõulisi kitarririffe ja poliitilisi tekste, lauldud viletsa falsetthäälega. Hiljem võttis üks Rootsi bänd selle albumi linti originaalses d-beat’i stiilis, nii „nagu see oleks pidanud olema”.
Underground
Project Dekadenz on tänu internetiajastule tüüpiline poliitiliselt motiveeritud underground-bänd. Poliitika selles mõttes, et nad ajavad oma asju DIY ehk „tee ise“ stiilis.
Üks selle ideoloogia väljendus on bändi laialdased kontaktid rahvusvahelises d-beat’i skeenes ja nende kontaktide aktiivne kasutamine. Nii on neil Lõuna-Venemaal ilmunud kassettalbum, nende lood käivad suures netis vastavatel lehtedel ringi ja bänd on omas ringkonnas suhteliselt tuntud.
Ent d-beat’i DIY juurde ei kuulu mitte üksnes oma muusika levitamine, vaid – erinevalt paljude teiste punk-klikkide arusaamast DIY-st – ka subkultuuri toetamine. Nii korraldavad nad regulaarselt oma prooviruumis kontserte tuuritavatele hardcore-bändidele. Palju sinna prooviruumi rahvast ei mahu, ent selline tegevus on skeene seisukohalt tähtis. Olles ise hardcore-bändidega tuuritanud, tean ma, et isetegemise printsiibil põhinevas skeenes liigub vähe raha. Seega ei suuda klubikontserdid üldjuhul tuuritava bändi kulusid katta. Olulise osa bändibussi bensiiniarvest katavad just kontserdid sõprusbändide prooviruumides, kus teenitud käputäis eurosid on tavaliselt piisav, et katta teekond järgmise linnani.
Poliitika
D-beat on traditsiooniliselt kui mitte just vasakpoolne, siis vähemalt antifašistlik muusika. Seega pole ka ime, et PD-l on omad probleemid kohalike Taaralinna aarialastega. Kuulasin nende lugusid ja mõtlesin, et pole midagi uut siin taeva all. Täpselt sama kahe suletud kliki vägikaikavedamine kui minul mu nooruses Hitleri-poegadega oli. Tartu puhul teeb asja pingelisemaks aga linna väiksus ja see, et igaüks tunneb igaüht. Huvitaval kombel halvenes PD vahekord härrasrassi esindajatega pärast seda, kui nad hakkasid netis ilmutama homofoobia ja ka aaria rassi suhtes kriitilisi muusikapalu, mis hiljem ka albumile jõudsid.
Tartu Kolmanda Riigi fänkond ajas ennast tagajalgadele ja väidetavalt on tagajärjeks olnud nii mõnigi kaklus. Mis mulle pigem üllatav, on kohalike aarialaste silmnähtav huvi ühe hardcore-punkbändi tegemiste vastu. Ju nad on ise ka aru saanud, et nende endi muusika, mis iseenesest on lihtsalt vilets hard rock, ei kõlba kuulata.
Punkrokk
Istusime mehadega ja rääkisime, ning ikka ja jälle avastasin ma erinevusi oma, vanade inimeste, punkkogemuse ja selle põlvkonna tegemiste vahel.
Üks oluline vahe on vast muusikalised mõjutused ja juured. Kui minu seltskond kuulas palju klassikalist punki – Ramones, The Clash, Sex Pistols, Dead Kennedys – ja oli kohustuslikus korras The Exploitedi fänn, siis noorem d-beat-põlvkond on alguse saanud ja üles kasvanud hoopis teistlaadse muusikaga – hilisem anarcho-punk, poliit-hardcore, moodne kraam, ühesõnaga. Ja teine asi, mis neile ei paista korda minevat, on eesti klassika.
Meie ajal olid ansamblid Generaator M ja ABS kohustuslikud ning Vennaskond ikoon. Esimest kahte tundsid kodanikud muusikud vaid üksikute punkfoorumitesse üles pandud lugude järgi, viimane on nende jaoks aga raadiorokk. Seega pole ka ime, et teise muusikaga üles kasvanud inimestel nende muusikaline taust ka bändimuusikas kajastub. PD-muusikas pole seda plastilisust ja mängulisust, mis iseloomustab vanemat punki, mis oli suuresti mõjutatud reggae’st, ska’st ja pub-rokist.
PD lajatab kompromissitult ja konkreetselt, brutaalselt sirgjooneliste bassikäikude ja kriipivate kitarridega. Aeg läheb edasi. Ja album on hea!
Kunagi olid Generaator M ja ABS kohustuslikud ning Vennaskond ikoon. Esimest kahte tundsid kodanikud muusikud vaid üksikute lugude järgi, viimane on nende jaoks aga raadiorokk.
