Europe oli ju Foiniikia kuninga Agenori ilus tütar, kellesse armus Zeus ja härjaks moondununa viis tolle Europe ära Kreetale. Aktsioonile aitas kaasa Zeusi vend Poseidon, kõik toimis ja sestpeale kannavad Kreeta, Kreeka ja kogu nendest lääne poole jäävad alad Euroopa nime. Tõsi küll, mõne aja pärast tüdines Zeus Europest, kuna too vananes ja peajumal abiellus järgmisena hoopis Kreeta kuningannaga.
Euroopa, see ligi Brasiilia suurune maailma kõige pisem maailmajagu (jätame Venemaa ja Kasahstani kõrvale) oleks nagu pisut närtsinud ja ihaldusväärust kaotanud. Tegelikult pole ta nii vana midagi ja just sisemised erisused teevadki ta endiselt ja eriliselt huvitavaks.
Tony Judt loetles oma raamatus „Pärast sõda“ (2005, eesti keeles 2007), et Euroopas on 46 riiki, lisanduvad osaliselt tunnustatud riigid ja eriterritooriumid. Võib-olla ei väärigi kõik rahvused oma riiki, õigemini, neil polnud selleks võimalust, kuna nad notiti enamasti maha ja territooriumid võeti üle. Samal ajal on Euroopas kenasti alles Liechtenstein, San Marino ja Monaco. Kaugemal, ookeani peal, leidub iseseisvaid saareriike nagu Komoorid, Kiribati või Saint Kitts ja Nevis. Miks siis ei võiks kirev Euroopa koosneda erinevaist pisiriikidest?
Ehk olekski värskenduseks kosutav vaadata, kuidas võinuks meie kant ja selle poliitiline kaart välja näha, kui asjaolud kulgenuks veidi teistmoodi. Siinkohal pole aega süveneda ajaloo keerdkäikudesse, lihtsalt visandaks pildi sellest, kui toredad rahvused saanuks vabalt kasutada oma enesemääramisõigust vastavalt president Woodrow Wilsoni 1918. aastal esitatud neljateistkümnele teesile Euroopa ülesehitamiseks. Need olid ka hääbunud Rahvasteliidu loomise üheks aluseks. Arusaadavalt saab siin tuua üksnes põgusa läbilõike mõningatest rahvastest, kes asuvad suuremate riikide koosseisus, kuid kellel on endiselt suurem või vähem soov omariikluse saavutamiseks.
Ikkagi vaataks hetkeks ajalukku, nimelt sugulasi liivlasi, kes olid sajandeid pildil. Kes ei teaks, et Ultima Thule nimelisel grupil on hea laul, mis räägib „lihtne on elu mul siin Liivimaal“. Kogu Lõuna-Eesti ja Saaremaa kuulus ju Liivimaa kubermangu. Ainult liivlasi hakkas miskipärast järjest vähemaks jääma, lätlasi aga tekkis aina rohkem, NSVL-i võim pani viimase paugu ja praegu on Liivi päevad (mida peetakse alates 1989. aasta augustist Mazirbes Kurzemes) üks ilus ja nostalgiline üritus asjahuvilistele. Seal kohtab igat sorti eestlasi, kuid Kuramaa võiks olla omaette üksus, koos oma puutumatu ranna ja unikaalse kultuuripärandiga.
Kuigi Lätis on läinud moodi avastada oma liivi juuri, on Läti ainsa liivlaste riikliku asutuse Liivi Rand eelarve umbes sama suur kui elevantide majal Riia loomaaias. Midagi tuleb muuta ja seda saab teha vast vaid Tartus õppinud Valts Ernštreits (Valt Ernštreit), liivi kultuuritegelane ja keeleteadlane. Ta võiks hiljem presidendiks saada. Las Vidzeme ja Riia inimesed, kes end liivlastena identifitseerivad, kolivad siis Liivi randa, töökäsi on vaja.
Või Ingerimaa. Kas oleks Eestil olnud võimalik omada paremat puhvrit suure idanaabri vastu? Ingerisoomlased koos vadjalaste ja isuritega, kuni Laadogani välja, pealegi meie hõimlased!
Veel oktoobris 1917 püüdis Ingeri pataljon koos ülemaga (Aleksander Tynn) Soome vabatahtlike toetusel saavutada Ingerimaa iseseisvust, et hiljem Ingerimaa inkorporeerida osalt Soome, osalt Eesti riigi koosseisu.
Osaleti ka Vabadussõjas, kuid lõpuks jäädi pidevate repressioonide tõttu vähemusrahvaks omal maal. Täna paneks presidendiks Heiki Ahoneni, rahvusvahelise kogemusega endise vabadusvõitleja, kelle isapoolne vanaisa oli ingerlane ja kelle peres polnud kedagi, keda poleks represseeritud. Mina teda tunnen ja valiksin tema poolt!
Saamid on teadupärast saamid, mitte soomlased, rootslased, norralased ega venelased, vaid „päikese pojad ja tütred“ ja seega kõige õigemad põhjamaalased. Paraku on neid aegade jooksul jubedal kombel ahistatud, praegu on aga saamide kultuur tõusteel. Gámehisnjárgas, kaugel põhjas sündinud Mari Boine on saamid juba vabaks ja laia maailma laulnud, esinenud muidugi ka Eestis ja on väga tuntud vanade joigude ja uuema rokk- ning jazz-muusika kokkusulatajana. Kautokeinost on saanud saamide kultuuripealinn ja just sellest peakski kõik saama alguse.
Saamidki jagunevad mitmeteks murreteks ja isegi keelteks – et mitte öelda rahvasteks –, aga see on juba tunduvalt keerulisem teema, kus teejuhiks saab olla näiteks soomeugri instituudi tegelane Andres Heinapuu.
Suurbritannial tuleb ilmselt mingil ajahetkel loobuda nimetusest Ühendkuningriik. Lihtne näide: kui Inglismaa, Šotimaa, Walesi ja Põhja-Iirimaa koondised on võrdväärsed teiste riikide koondistega ja osalevad jalgpalli maailmameistrivõistlustel, siis nbso online casino reviews samamoodi võiks see välja näha administratiivselt. Pealinnad on ammu teada: London, Dublin, Belfast, Edinburgh ja Cardiff.
Tõsi küll, Põhja-Iirimaaga läheb peamiselt religioossetel põhjustel raskeks. Usuleigetel eestlastel on pea võimatu mõista, et vahejoon käib peamiselt katoliiklaste ja protestantide vahel, kuigi mitte ainult. Võitlust on peetud läbi aegade unionistide, vabariiklaste, Finn Feini ja tema IRA vahel. Aga kui küsimus on katoliikluses ja see jääb domineerima, siis pole põrmugi välistatud ühtse Iirimaa teke. Kristlikud inimesed kõik, kaua võib kakelda? Pealegi pole keltide järeltulijatel iiri keel veel kadunud, vaid sellel on Iirimaal riigikeele staatus.
On avalik uudis, et Briti peaminister David Cameron ja Šoti valitsusjuht Alex Salmond allkirjastasid oktoobris 2012 kokkuleppe Šoti iseseisvusreferendumi korraldamiseks 2014. aastal, mis võib viia Ühendkuningriigi lagunemiseni. Enamik küsitlusi näitab soovi referendumi korraldamiseks. Sündmuste käiku on tõesti raske ennustada, sest šotlased tunduvad soovivat EL-i liikme staatust pärast iseseisvushääletust, kuid Cameron kaalub hoopis Ühendkuningriigile EL-ist lahkumise referendumit. Šotimaa võimalik „Yes“ hääletus omariikluse kasuks võib omakorda vabalt õhutada Walesi rahvuslasi, kes esialgu on tagasihoidlikumalt esinenud.
Prantsusmaaga on tunduvalt keerulisem, kuid on üsna selge, et Bretagne’i poolsaarega pole neil erilist pistmist, kuna seal elavad bretoonid, kel oleks vaja võtta bretooni keel ametlikult kasutusele. Unustada ei saa ka Korsika rahvuslaste püüdlusi. Siin tuleb mängu Belgia, kus elavad valloonid on ju põhimõtteliselt prantslased ja neil poleks vast põhimõtteliselt midagi „emamaaga“ ühinemise vastu.
Flandria flaamid on madalmaalased ehk hollandlased ja kuuluvad pigem nende juurde, vastuseis valloonidega on püsiv ega kao kusagile. Brüsseli piirkond, mis on täiesti eraldiseisev üksus, peaks olema hoopis nn eksterritoriaalne linn. Küllap taolise staatuse pärast valitigi Brüssel – pikkade vaidluste tulemusena – Euroopa riikide kogunemiskohaks, lisaks oli sel linnal kesklinnas pakkuda kõvasti vaba ruumi ja büroopinda, mida jätkub tänaseni. Polegi üllatav, küll aga on sümboolne, et Euroopa „esimeseks meheks“ valiti 2009. aastal Herman Van Rompuy, seda Euroopa Ülemkogu alalise eesistuja nimetuses.
Pole teadmata, et Hispaania säilimisega on eriti hullud lood, sest oht on kaotada väga oluline maa-ala, kuna katalaani iseseisvusmeelsetel on tõsi taga. Madrid on päris jäigal positsioonil ega taha Kataloonia iseseisvusreferendumist kuuldagi. Küsimus pole ainult Barcelonas ja „Barcas“ (FS Barcelona), kuigi ka see pole sugugi tähtsusetu.
Kõigele vaatamata tehti Kataloonias septembris ära meie Balti ketist mõjustet 400 kilomeetri pikkuse inimketiga aktsioon, milles osales enam kui 1,4 miljonit inimest. On ilmselge, et võimulolijad on igasuguste eraldumispüüdluste vastu igati ühes leeris, nii teatas Hispaania peaminister Mariano Rajoy, et ei saa olla mitte mingit automaatset Šotimaa tervitamist (Euroopa Liitu) ja sama suhtumist oodatakse ka UK-lt Kataloonia küsimuses. Juba praegu on üldteada, et kui Kataloonia ühes pealinna Barcelonaga oleks iseseisev riik, kuuluks see Euroopa mandriosa jõukamate hulka.
Baskimaal on samuti pikaaegne autonoomia traditsioon ja ETA veriste võitluste saaga, kuid neil on iseseisvumisega veidi keerulisem, kuna baski keelt ehk euskara’t rääkib vaid iga neljas elanik. Muide, on teooriaid, et tänapäeva Gruusia ehk siis georgialaste esivanemad liikusid Musta mere äärest Ibeeriasse ja moodustasidki sealse baski rahvusgrupi, mis on siiani kultuuriliselt sarnane.
Põhja-Itaalia on suur ala, kus asub Lõuna-Tirool, mille asukad on ajalooliselt sakslased või austerlased), nagu nüüd poliitkorrektne öelda on. Pole midagi parata, tasakaalu huvides peaks ka Itaalia oma saapakuju ära unustama – mida ühist on Lombardia või Piemonte maakondadel Sitsiilia või Sardiiniga, mis on pigem nagu Aafrika? Samuti pole suurt sarnasust Baierimaa ja näiteks Schleswig-Holsteini vahel.
Seda temaatikat võib lõpmatuseni jätkata. Võtame või eks-Jugoslaavia. See oleks nagu kenasti ära tükeldatud, kuid paljud küsimused on üleval nagu Albaania kreeklased või Rumeenia ungarlased. Rääkimata sellest, et Moldova võinuks kuuluda orgaaniliselt Rumeeniasse ja Lääne-Ukraina Poolale.
Aga ega Eestigi lahtitükeldamisest pääse. Kuhu jääb siis Seto Separatistlik Vabariik? Õigemini on tegu juba 20. Seto Kuningriigiga. Mida asja on setodel Tallinnaga ajada? Seal on olemas oma kord: Setomaa ülembsootska valtsemise kõrd.
