ILVESEKUTSIKA BLUUSIPLAAT ON ILMUNUD: Aapo Ilves ilmutas esimese päris sooloalbumi ja nüüd saavad kokku pahalane ja pühalane, et bluusist pajatada. Preester ja muusik Sakarias Lepik sõitis elupahedele rõõmsalt vallaolevale Ilvese Aapole külla – või oli see vastupidi. Nagu maailmas ikka.
Aapo Ilvese loomingu ja maailmanägemise viisi austajad saavad nüüd oodatud võimaluse Räpina bardi tema eluänge välja itkemas kuulda. Kes on aga ilveselainel uus ja tahab Aapo Ilvest tundma õppida, seda saab selle plaadi kaudu täitsa kenasti teha.
Bluus on halastamatult aus. Ka siis, kui püüda sõnamängude taha midagi varjata. Aapo on pea kõigile teada vana keelevigurdaja. Aga sellesse plaati on pandud ka väga palju otsekohest, mida suusõnaliselt kellelegi otse öelda ei maksagi. Aapo ütleb otse läbi laulu, mida ta arvab, kuid laul – ja bluus eriti – annavad kohe andeks. Eesti depressiivsete väikelinnade elanike pahameeletormi Aapo otse öeldud värsside vastu saab pehmendada ka noormehe nimetamisega sotsiaalseks luuletajaks. Ning punkariks. Punkmuusikaga tegelenuid värvitud-lakalisi on Eestis iseloomustanud lühikese refräänivärsi intensiivne kordamine, mida Ilves ka oma vastsel lasertsõõril usinalt kasutab.
Kasinalt aga ehk kompositsioonilisi võimalusi, mida itkevad kitarrid ja suupill oma kontrastides lubaksid. Ent mõistan, et lineaarsete bluusiostinaatsete lugude juurde jäämine oli taotluslik – nn vana hää bluus. Päälegi, tõesti, on seda plaati lihtsalt loohvka kuulata. Keerulise mehe lihtne muusika. Seega, ühtekokku – seisundimuusika ülinõudliku keskendumisega tekstile. Nagu poeedile kombeks. Ilvese-ts’ural on lisaks kõikidele muudele voorustele veel ka pehme lüüriline hääl, mida ta küll aeg-ajalt armastab käristamise ja jõristamisega varjata. Aga minu peenetundelise lauljakõrva puhul see tal muidugi ei õnnestu.
Millal sa teadvustasid esimest korda, et bluus tähendab sulle midagi? Oli see mingi hetk või võttis pikemalt aega?
Tegelikult juba väga noorelt, lapsepõlves suisa, kuulsin Vikerraadiost muusikat, mis mulle sobis, ja sain teada, et see on bluus. Maru harva lasti seda kahjuks. Päält laulvat revolutsiooni hakkas muusikat rohkem liikuma, sai nauditud Stevie Ray Vaughani, John Lee Hookerit, Sonny Terryt ja nii edasi. Aga ega ma üleliia tõsifänn ja ühe stiili kummardaja pole kunagi olnud, minu ilmuva plaadi lood on pigem bluusilikud, mitte üleliia konventsionaalselt selles kinni.
See plaat on selline tänu ühele õnnelikule juhusele aastast 2009, mil sattusin Bullfrog Browniga jämmima ja tuli välja, kui palju minu loomingu juurikad ikkagi bluusis on, ükskõik, mis parasjagu tunduda võib. Õnneks tuli ka kitarrigeenius Ivar Moro Ameerikast õigel ajal tagasi ja Alar Kriisa suupillimäng jõudis tõusta ülemõistuslikule tasemele, Margus Tammemägi leidis kah vaba hetke, ja nüüd ongi meil selline Aapo Ilvese autoriplaat.
Bluusil on oma kodumaa ühes keskkonnaga, milles ta on loomuldasa arenenud. Milles sa näed bluusi rolli, kui asetada see Eesti muusikalisele maastikule? Mis on bluusi ülesanne Eestis?
No kui inimesel on bluus sees, siis inimene peab bluusi mängima. Ugrilasele minu arust see sobib väga hästi ega seisa regilaulust teps mitte kaugel. Bluusiga on nagu huumoritajuga, see kas on või ei ole. Võib ju ennast lolliks harjutada ja standardeid ludistada, aga näiteks Mülleri Sassi vasakut kätt ei õpetata üheski konservatooriumis. Bluusil pole mingit ülesannet, bluus on bluus.
Oled ikka tõmmanud tähelepanu rahvapäraste leitlausete ja vanasõnade kõverpeeglisse väänamisega. Toda võtet kasutad ohtralt ka oma laulutekstides. Kas sa ei karda, et bluusi puhul sellele keskendumine võib nürida, varjutada loo sõnumi sisulise teraviku?
Ma ei muretse selle pärast absoluutselt. Ei karda. Olen julge mees ilmselt. Ega’s ma ainuke autor ja interpreet maailmas ole, kellele minu bluus ei sobi, leiab endale kindlasti midagi meelepärasemat.
Miks ei ole plaadil ühtki võrokeelset lugu? Kas bluus ei passi omakeelega kokku või keskendusid laiemale turule?
Juhtus lihtsalt nii, tegelikult on mul võrokeelset bluusi ka, aga selle koosseisuga olid need lood unustatud tegemata ja pärast läks juba kiireks. Uus võrokeelne folgiplaat on muide tegelikult samuti juba valmis, aga ma üllitan selle kevadel, et turgu mitte segadusse ajada.
“Kui sa end ei austa, siis sust mitte keegi ei pea. Kui sa end ei näita, siis sind mitte keegi ei tea.“ – on see sinu elukreedo? Kas Eurovisioonile tekstide kirjutamine on üks osa pildil olemisest?
Mis ta nüüd nii kreedo, pigem lihtsalt tõde. Ma olen kaks korda Eesti euroviisukonkursil osalenud, mu tabamus on sellel alal tänase seisuga 100%, aga arvestades, et olen kirjutanud sadu laulutekste, pole see võib-olla midagi üleliia erilist. Paar aastahitti on ka minu kontol ja mõned raadiojaamade mängituimad lood, kolm libretot rahvusooperile, peotäis laulupeolaule jne. Kogu skaala põranda alt laulukaare alla, ooperilavale ja Euroopa suurimale teleauditooriumile välja. Muide, ise pean tähtsaimaks oma võrokeelseid koorilaule, millele enamasti ka muusika teen.
Kas sa sead endale eales mingeid piire, kui tekste kirjutad?
Žanr, sihtgrupp ja esitajad seavad piirid, vähemalt raadiopopis ja koorimuusikas, ja vahepeal ma tõlgin näiteks Disneyle dublaaži jaoks filmilaule, seal peab ju ka tegelaste suu liikumisega asi kokku minema, meeldivalt keeruline töö. Raamide sees on huvitav toimetada tegelikult, see on peenmehaanika, ja kuna valdavalt ei saada selle töö erisustest aru, olen ma tipus ega hakka professionaalina endale stiililisi piiranguid seadma. Aga endale ma võiks küll teemade mõttes piirideta kirjutada, paraku mu mitte just parim diktsioon ja olematu häälekool ikkagi dikteerivad üht-teist. Vaiko Eplik ja Jaan Pehk suudaksid ilmselt ükskõik millise teksti ära laulda.
Miks on sümbolism sulle tähtis? Tekstides? Aga muusikas?
Elu võiks ju huvitav olla. Sümbolism annab ajudele ka huvitavat surinat. Samas ma ei tähtsustaks enda loomingu juures sümbolismi üle, sümbolism on miski, mis loominguga kaasub lihtsalt.
Kas annad kuulajale sümbolite lugemiseks ka mingi võtme või lased neil endil fantaseerida?
Ma olen seda meelt, et publikule ei pea liiga palju vastu tulema, ja ise enese loomingu lahtiseletamine ei ole kah just see tegevus, mis mulle meeldiks. Tihti pole ka oluline, mida ma ise luues mõtlesin või ei mõelnud, ma võin enda arust teha paroodia või oksüümoroni, aga publik haarab laulust hoopis midagi muud, millele ma ise alguses pihta ei saanudki. Parem on mitte liiga palju taustu avada.
Etoloogia ei ole sulle võõras. Ehtsa lõunaeestlasena paned laulu sisse seda, mida enda ümber näed. Millest enda ümber nähtust sa ei taha laulu teha?
Ilmselt on mul olnud õnne midagi sellist mitte aduda. No „Väikeste linnade mehed“ oma kurvas ja hoolivas tumeduses võiks ju peaaegu olla midagi sellist, aga tuli seegi laul ära teha, ei pääsenud. Pala sünnil olid ja sõbrad Eplik ja Pehk väga olulised, ja sellel plaadil aitavad Alar Kriisa ja Ivar Moro sinna grapsilikku äärelinna- ja sügisõhtunukrust sisse.
Igasugune plaadimaterjali salvestamine toob tavaliselt uusi ideid. Kas ehk laul „Noorus“ oli vihjeks tulevase reggae-albumi tegemiseks? Või ootel on Räpina räpp?
„Noorus“ on ikkagi üsna bluusiv reggae, ja selle soolo kõlab nagu Priit Pärna olematu multifilmi heliriba. Me suutsime minu arust olla maitsekad ja ei läinud üleliia Bob Marley radadele selle palaga. Eks me Marguse, Alari ja Ivariga saamegi nüüd veel huvitavamaks minna ainult. Hip-hopi ja deltabluusi sümbioosi on tehtud ka, R. L. Burnside remiksid näiteks, ja endalgi mõlgub üht-teist peas. Aga selle üle on mul tõesti veidi piinlik, et Räpinas ühtegi räpibändi ei ole.
Ja nüüd ütle, mida sa tegelikult nende lauludega maailmale öelda tahad.
Laulus „Helikopterist“ on tore üleskutse: „Ärge jamage!“ See võiks sobida mu loomingu sõnumiks üldistuma küll.
