REBASTEGA KUKEKESEL KÜLAS: Anton Hansen Tammsaare kirjutas kunagi armsa lasteraamatu „Meie rebane“. Juku-Kalle Raid

ja Marek Reinaas kohtusid samuti meie Rebastega, meestega, kes said Eesti ettevõtjate aastaauhinna. Aga mitte antonhansenlikus taluõues, vaid kohvikus Kukeke. Sest juba muinasjuttudest on teada, kuidas kukeke rebastele maitseb.
Marek Reinaas (M.R): (Haarab paugupealt härjal sarvist) Mul oli kohe hea meel, et teile

antud auhind Ettevõtja 2013 tunnistas lõpuks ometi, et põhimõtteliselt võib ettevõtlus olla ka kultuur.
Priit Rebane (Priit R): Me oleme seda ka öelnud, et see oli esimene kord, kus Eestis anti auhind kultuurivaldkonna ettevõtjale, mis oli iseenesest märgiline. (Rõhutades) See on oluline!
M.R: (Tehtult naiivselt silmi pilgutades) On see lihtne äri?
Peeter Rebane (Peeter R): Ma arvan, et ükski ettevõtlus ei ole lihtne, kaasneb alati riskiga ja minu meelest selline meelelahutusäri on eriti riskantne, sest see, mida me inimestele pakume, on ju emotsioonid. Ja arvata ära,

mis on hetkel see muusika, see etendus, mis inimestele emotsioone pakub, on väga subjektiivne protsess. (Mõtlikult) Meie ei saa nii hinnata, et Metallica plaatide müük Selverites kasvas 5%, et teeme siis Metallica kontserti järgmine aasta. (Kavalalt) Kuidas sa ära arvad, mis parasjagu paljudele korraga oluline on?
Juku-Kalle Raid (J-K.R): (Pistab vahele) Kas te väidate, et see on kõhutunde küsimus?
(Peeter R): Sa pead usaldama intuitsiooni ja teistpidi väga täpselt järele mõtlema, et sa ei teeks otsuseid isiklikust maitsest lähtuvalt – sa ei korralda kontserte ju ainult iseendale. Parem ikka püüa rääkida sõpradega, inimestega, keda

usaldad, arvesta, millest räägitakse, mida raadios lastakse. Aga sul ei ole objektiivset statistikat. See on meie ettevõtluse kõige raskem osa.
M.R: (Näpuga Priit Rebasele osutades) Ma olen aru saanud, et sina oled rohkem selline Exceli tabeli tüüp, et kui näiteks U2 esinemist tegema hakkate järgmisel aastal, siis U2 saadab oma tabeli, et kui teil on 1,5 miljonit inimest, siis suurima tõenäosusega tuleb selline protsent kohale ja maksab nii ja nii palju. Ja ütlevad, et see on ikka padurisk.
Peeter Rebane (Peeter R): (Parandades) Nemad ikka ütlevad, et see on miinimumtasu, siin on meie kulud, mis peate kinni maksma, siin on kohalikud kulud ja siis me ehk vaatame, kas me otsustame kohale tulla või mitte. (Naerab)
Priit R: Ilmselge, et meil on korralik finantsjuhtimine… Kõhutunne peab sul sisu suhtes olema, mitte raamatupidamises.
Peeter R: (Jätkab Priidu mõtet) Eks U2 agent vaatabki ainult seda Exceli tabeli prognoosi ja kui me ütleme, et me ei saa maksta sama mis Soomes, sest meil on vähem elanikke ja madalam piletihind ja me peame veel lisama 20% käibemaksu, mida seal pole, siis ta ütleb lihtsalt, et see on teie probleem. Me

teeme siis Soomes teise kontserdi veel, mis viimati juhtuski. (Peeter hakkab näppe kõverdades loetlema) Soomes on käibemaks 8%, autoritasu maks on 3%, kokku 11%, eks ole. Eestis on samad asjad 20 ja 5, kokku 25, pluss Eestis on piletihinnad odavamad.
J-K.R: (Kiirelt peast arvutada püüdes) See mõjutab teie valdkonda ikka tohutult… Isegi raamatute käibemaksu tõus 5-lt 9-le oli kirjastustele ikka hea litakas.
Peeter R: (Käega rehmates) Kõvasti mõjutab. Piletihinda Eestis tõsta ei saa, piletid on igas valdkonnas niigi juba maksimumi peal. Mis tähendab, et kõik tuleb puhtalt artisti taskust. Sama on ka Eesti artistiga. See jutt kunagi, mida kultuuriminister rääkis, et me hakkame kompenseerima, see kestis täpselt ühe hooaja ja ainult riigiasutustele.
J-K.R: (Õpetlikult) Aga kas te kellegagi kultuurivaldkonna võimukandjaist pole rääkinud, et kuulge, vennad, muudame natuke seadust?
Peeter R: (Vaatab Juku-Kallele kaastundlikult otsa) Mina olen rääkinud küll, ma olen kõigiga rääkinud. Aga ühel hetkel lööd käega. Näiteks kui rahandusminister vaatab sulle otsa, et ei me ei tee kellelegi erandeid. Et mida sa vaidled, kui ei arvestata ettevõtluskeskkonda, et Lätis on kultuuriürituste käibemaks 0% ja Soomes ja Rootsis meist märksa madalam.
Priit R: (Pistab vahele) Riikide vahel eksisteerib konkurents. Me oleme avatud turul, mitte üks suletud süsteem.
Peeter R: Ei saa nii, et kehitame õlgu: kui nad ei taha, ärgu esinegu, sest

siis nad ei esinegi. Ja siis jääme meie oma kultuurituristidest ilma, meie inimesed jäävad elamustest ilma ja muud ei juhtugi. Meie teeme kontserte Soomes ja Helsingis. Live Nation tänasel päeval ilmselgelt eelistab kahjuks Riia ja Helsingi turgu Tallinnale.
J-K.R: Ometigi saab ju arvutada, et kui mingi kontsert siin toimub, kui palju tekib siia välismaalt inimesi ja kui palju nad siia raha jätavad.
Priit R: (Hüüatab) Me oleme andnud kõik numbrid. Suuremate kontsertidega tuleb siia 25–30 000 turisti. Ja siis on teada, kui palju üks turist keskmiselt siia jätab ja sealt võib arvutada, et sisse tuleb rohkem, kui välja läheb.
Peeter R: Meil ongi see vahe, et näiteks Soomes teeb valitsus ise selliseid uuringuid, aga meil puudub dialoog ettevõtjate ja poliitikute vahel. Poliitikud arvavad, et ettevõtjad on pätid ja…
J-K.R: (Segab vahele) …ettevõtjad arvavad, et poliitikud on sead.
Peeter R: (Jätkab) …et on sead. Omavahel ei suhelda ratsionaalselt, vaid arvatakse, et kohe, kui sa kritiseerid, siis on see poliitiline kriitika.
M.R: (Naerdes) Järelikult on aeg ministriks hakata!
Peeter R: (Ehmunult) Ei, ei, pigem panustada oma energiat mujale, ei ole mõtet ju tuuleveskitega lõpmatult võidelda. Kui ei ole vaja, siis ei ole vaja.
Priit R: See on nagu mingi vastandumine, kõik vastanduvad. (Loetleb tüdinult)

Erakonnad vastanduvad üksteisele, poliitikud vastanduvad ärimeestele, eestlased vastanduvad venelastele. Kõik vastanduvad.
Peeter R: Kui me vaatame, mis toimub arenenud demokraatias, siis eriarvamustega inimesed ei tee mitte koalitsioonilepinguid, millega müüakse siga pardile maha, vaid nad püüavad sisulises asjas kokkuleppele jõuda.
M.R: (Teemat muutes ja vestluse algusse naastes) Mis te ise arvate, mille eest see auhind teile ikkagi anti?
Priit R: Me ise arvame niimoodi, et oleme seda asja 20 aastat teinud. Ja see auhind

anti selle 20-aastase tegevuse eest.
M.R: (Ei jäta jonni) Aga mis te kõige paremini selle 20 aasta jooksul teinud olete?
Priit R: (Seletab uuesti) Me ise ei eelda, et me saime selle ühe mingi kindla konkreetse asja eest. Ettevõtte tuntust ei looda ju ühe asja põhjal, see tuleb aastatega. Ma arvan näiteks, et tänaseks on inimesed juba aru saanud, et Nokia Kontserdimaja on ikka parem kui see vana poliitharidusmaja saal, mis seal varem oli. Mingi osa oli kindlasti sellel, et Robbie Williams oli sel suvel väga edukas. Kogu see Eesti promokampaania sinna juurde, neid asju on palju.
M.R: Meelelahutustööstus on üha suurem osa meie ühiskonnast. Kas sihukese tööstuse omanik olla on mõnus… (Kavalalt) või kohustus?
Peeter R: (Ei lase ennast häirida) See on igal juhul põnev. Ma ei kujutaks ette, et teeks midagi sellist, kus pead lihtsalt raha pärast iga päev kontoris käima. See oleks ikka jube.
(Kaldub veidike kõrvale) Täna on minu tegevuse põhirõhk filmi kaudu lugude jutustamisel, elamuste edasiandmisel inimestele. Mis mulle

seal meeldib, on see, et sa ei ole limiteeritud ainult Eestiga. Ka kõrgkunst on meelelahutus ja meelelahutus on kunst. Kui sa teed midagi, mis on universaalne lugu, mis läheb inimestele üle maailma korda, siis on sul võimalik väga paljudeni jõuda. Digivahenditega on see ülilihtne ja väikeste kuludega.
On üks põhjus, miks Eesti filmid mujal maailmas pole suurt läbi löönud. Ja nimelt – vaataja esitab küsimuse „Why should I care?”. Aga kui see on puhtalt mingi väga depressiivne eestikeskne lugu? Siis ilmselgelt läheb see korda ainult meie publikule. Minu isiklik ambitsioon on arendada selliseid lugusid, mis kõnetaksid ka väljaspool Eestit.
M.R: Iga euro, mis

sa teenid meediast või meelelahutusest, on magusam sellest, mis tuleb mingist tehasest masina vahelt. See sama kohvik siin näiteks. (Viipab laia kaarega üle Kukekese saali ja ajab äärepealt oma klaasi ümber)
Priit R: (Väga rõõmsalt) Jah, Kukekest me siin Anniga (Anni Arro – toim.) koos peame. Kui sa teed seda

hingega, tulevad asjad välja! Anni teeb seda kohvikut siin nii, nagu talle meeldib. Et tal endal hea oleks ja siis on ju teistel ka hea.
Peeter R: Käisin mõni aeg tagasi USA-s ülikooli vilistlaste kokkutulekul ja nägin, et sõbrad on kümmekond aastat vedanud investeerimispankasid ja mitmed olid natuke nagu rusutud olemisega. Ja siis räägivad seal, kuidas töötavad 70 tundi nädalas, aga et „varsti, üsna varsti hakkan ma tegema seda oma asja, mis mulle meeldib”. Tead, siis ma mõtlesin, et olen ikka väga õnnelik, et kogu selle aja, peale ülikooli lõpetamisest, olen püüdnud teha seda, mis meeldib, mitte seda, mida peab.
J-K.R: (Lõikab pedagoogiliselt vahele) No kui sa vaatad ameteid, mille najal ühiskond püsib, siis ma väga ei kujuta ette trollijuhti, kes läheb igal hommikul kell viis kütma sama ringi, endal nirvaanalik naeratus näol. Mul on pigem lihtsam ette kujutada kontserdikorraldajat, kes teeb seda särasilmil.
Peeter R: (Veidike laveerides) Tuleks leida lihtsalt see amet, mis paneb silma särama, eks igaühel ole see kutsumus erinev. Kuidas ühte või teise ametisse ka suhtuda… Ole või kassiir, aga kui sa seda juba teed, tee hea tujuga ja kõigil on parem.
Priit R: (Tõstab veiniklaasi) Lihtsalt vahemärkusena, me olime kogu oktoobrikuu Nepalis – ja need, kes kogu aeg virisevad, need peaks kohustuslikus korras kuuks ajaks sinna minema. Et saada aru, mis tähendab, et inimesed on vaesuses. Pered elavad muldpõrandaga onnides, lõkke peal tehakse

süüa. Õues on miinuskraadid, lastetoal aknaid ei ole. Ma ei taha sellega öelda midagi nende kohta, kellel tõesti halvasti läheb, on inimesi, kes tõesti Eestis elavad ka halvasti. (Mõtlikult) Aga nemad üldiselt ei virise. Nemad üritavad kuidagi

hakkama saada.
J-K.R: (Suure uudishimuga) On teil olnud

üritust või ettevõtmisi, kus teie kõhutunne on totaalselt alt vedanud?
Priit R: (Kindlal toonil) Kindlasti on! Minevikus ehk rohkem. Siis ei teinud kõhutunde pealt otsuseid, vaid püüdsid leida objektiivset infot ja selle pealt otsustada. Informatsioon ei ole tegelikult kunagi objektiivne. Aga mis ikkagi täitsa mööda sai pandud… (Meenutab korraks) Maksime mitu aastat Pühajärve Beach Party võlgasid. Olime selle just ostnud ja tundus, et seal on kõik hästi. (Naerab) Et beach on, party on… Aga tuli välja, et ei midagi.
M.R: (Ergastudes) Nüüd oleks põnev ka teada, mis filme te vaatate ja mis raamatuid loete?
Priit R: Mina loen praegu ühte raamatut Mustangist. Mustang on see koht, kus me Nepalis käisime, Tiibeti platool. Loen ühte reisikirja ühest mehest, kes käis seal 50 aastat tagasi esimese valge inimesena. Väga huvitav on lugeda ja kujutada ette neid samu kohti ja stseene, millest teine kirjutab ja kus sina oled just käinud.
Peeter R: Üleeile õhtul käisin Solarises vaatamas „Näljamängude“ II osa. Rääkisin just ühele sõbrale, kes küsis, millest see räägib ja siis seletasin, et kahest teismelisest jne. Siis ta vaatas küll mind pika pilguga, et mida sina vaatamas käid. Aga samas, kui sa hakkad vaatama, ta kuidagi haarab sind kaasa ja sa unustad ära,

et lugu on absurdne. Kuidagi töötab.
M.R: (Resümeerivalt) Põhimõtteliselt olete te siin Eestis teinud kõike…
Peeter R: (Hüüatab vahele) Kokaiini ei ole teinud.
(Kõik naeravad):
M.R: (Jätkab pisut läkastades) …aga mis on tegemata ikkagi? Meedia?
Peeter R: (Samuti veel veidike naerust luksudes) Me tegelikult oleme teinud põhimõttelise otsuse, et me sinna ei tiku. Sest niipea kui hakkad meediat tegema, siis kõik teised meediaettevõtted muutuvad su konkurendiks ja meil meelelahutusettevõtjana on vaja saada kõikide meediakanalitega võrdselt hästi läbi.
J-K.R: (Kriitiliselt) Võib-olla, Peeter, et sind ei kuulata poliitikas sellepärast, et sa oled Keskerakonna liige. Olgem ausad, see ei ole mõistlike inimeste hulgas väga populaarne erakond.
Peeter R: (Pareerides) Aga ma ei ole üldse poliitiliselt aktiivne. Ma olen elus üksjagu ebapopulaarseid otsuseid teinud ja ma teen neid isiklikult, mitte ei lähtu sellest, mis on populaarne ja mis mitte. Olen nõus, et kuvand ei ole positiivne. Samas – kus on erakond, kelle kuvand oleks positiivne? Mis teeb iseenesest murelikuks. Poliitikas on midagi viltu, loodan, et peagi tuleb uus põlvkond poliitikuid peale.
Priit R: Mul on selles suhtes idee, et parlamenti ei tohiks üldse kandideerida, kui sul puudub eelnev töökogemus. Et sa pead olema reaalselt elus midagi teinud. Et kui tahad ikka ministriks kandideerida, peab sul olema ka mingi juhtimiskogemus. Kas avalikust sektorist, kolmandast või erasektorist. Ükskõik millisest, aga sa oled teinud enne piisavalt suurt asja.
Peeter R: (Mõtlikult) Seda auhinda vastu võttes me kutsusime üles poliitikuid, kes olid saalis, ka rohkemale dialoogile ettevõtjatega. Mille peale saalist tuli tormiline aplaus ja siis üks minister lava pealt ütles läbi hammaste, et noh, said jälle ära panna või. Siis mõtlesin küll, et mida? Mis mõttes? (Teeb väikese pausi) Ma nimesid ei hakka nimetama, ei taha kellelegi halba.
J-K.R: (Huviga) Kui palju teil tänasel päeval Keskerakonnast oma tegevuses kasu on olnud?
Peeter R: (Vaikib hetke) Kasu olnud… (Jätkates) No mingite ettevõtmiste puhul ei ole just jalga taha pandud. (Naerab) Kasu, kui rääkida rahalisest kasust, ei ole olnud. Ma ei poolda väga pikkasid valitsusaegasid, ei

linnas ega Toompeal. Aga ma olen kategooriliselt selle müüdi vastu, et on ainult hea ja halb. See on absurd. Et Keskerakond on pahapaha ja Reformierakond on ingel. Sellest on viimasel ajal ka üldsus hakanud aru saama, et pigem on vaja meie poliitikat üldse ümber korraldada, mitte see ei ole ühe erakonna probleem.