KÕRVITSAPÜHA KINOLINAL: Imelike Filmide Festivali (IFF) esikänd Harly Kirspuu vaatas läbi kõik Halloweeni filmid ja kuigi nende kvaliteet kõigub seinast seina, leiab tervik siiski kusagil mingi keskpõranda.
Niisiis, Halloween. Filme terve meretäis, aga ehk alustuseks natuke konteksti. Seitsmekümnendatel on Haysi koodeks – millest ma olen siin lehenurgakeses juba rääkinud – just lõplikult aknast välja lennanud nagu külajoodik kõrtsiuksest ja seega kõigile Ameerikamaa filmitegijatele on ametnike poolt öeldud, et hulla, peremees, ja anna aga takka. Kuna käsk on vanem kui meie, siis eelnimetet Ameerikamaa filmitegijad on sellest käsust hoogsasti kinni võtnud – Haysist polnud lõpupoole suurt midagi alles, aga ikka pesitses kõigis mingi pinge, et seda ei tohi ja toda ei tohi ja kolmandat ei tohi. Nüüd on ülevaltpoolt antud karm nõue, et tehke, mis teie silmis parasjagu hea on, sest eurooplased ja asiaadid, kurjavaimud, hakkavad ülemaailmset filmiturgu üle võtma. Kodanikud režissöörid võtsidki kaamerad kätte ja hakkasid õudukaid vorpima.
1970 ja 1971 olid filmiklassika koha pealt veel vaiksed aastad – osa õudukaid filmiti isegi Inglismaal, sest võtete alguseks ei olnud Hays veel päriselt ajalugu –, aga siis läks rajuks ja konkreetseks andmiseks.
“The Last House on the Left”, mis oli Wes Craveni filmidebüüt, tuli 1972, “The Exorcist” 1973, “The Texas Chain Saw Massacre” 1974, “Jaws” 1975, “Carrie” ja “The Omen” mõlemad 1976, “Eraserhead” 1977, “Alien” ja “The Amityville Horror” mõlemad 1979.
Aga 1978 ilmus esimene “Halloweeni” seeriast pärinev teos. Justnimelt seeriast, sest seal sarjas on kokku 13 filmi. Nagu selle nurga vanemad lugejad on tähele pannud, kipub sellise eepose puhul ühel hetkel kõik täiesti segi minema, seega on mõistlikum neid tutvustada väljalaskeaasta järjekorras.
Esiteks: 200-kordne tulu
Seega, esimene, nagu öeldud, aastast 1978.
1963 Halloweeni ööl pussitab kuuene Michael Myers oma vanema õe noaga surnuks. Selle eest pannakse ta mõistagi hullumajja. 15 aastat hiljem saab ta sealt jooksu ja tuleb tagasi kodulinna, kus hakkab jälitama lapsehoidja Lauriet, keda kehastab oma elu esimeses filmirollis 19-aastane Jamie Lee Curtis. Michaelit üritab kätte saada lisaks õiguskaitseorganitele ka tema psühhiaater Loomis, kes saab peatselt pihta, kus tema patsient viibida võiks. Järgneb tõsisem verevalamine ja Loomis tulistab lõpuks Michaelit, kes seepeale kukub rõdult alla.
See teos mõjus plahvatuslikult. Eelarve oli olnud olematu, umbes 300 000 dollari kandis. Aga kassatulu? 70 miljonit dollarit. Minu küljekese järjepidevamad lugejad saavad juba vanast kogemusest aru, et kui tehakse film, mis oma väljaminekud teenib tagasi rohkem kui kahesajakordselt, siis ei ole Hollywoodi subkultuuris sellist varianti lihtsalt olemas, et järg jääks tulemata.
Teine katse: väheke kummivenitamist
Aasta on 1981 ja välja tuleb “Halloween II”, mis jätkab täpselt sealt, kus eelmine film ära lõppes, nagu oleks kinodes olnud snäkiostmisvaheaeg, mitte kolm aastat võimlemist, et enam-vähem viisakas järg ilmarahva ette saata.
Õnneks oli kogu seltskond nii kaamera ees kui ka taga täpselt sama, seega teadsid nad ikkagi väga hästi, mida tegema peaks ja kuidas võiks lugu edasi arendada. Lihtsalt, pisike probleem tõusis tõigast, et mõeldi, kuidas lugu huvitavamaks teha ja noh, päris veatult see mõte siiski ei realiseerunud. Seega läks natuke kummivenitamiseks, toodi sisse uued tegelased uute motivatsioonidega.
Kõik said sellest aru ja 2,5-miljonilisest eelarvest saadi tagasi 25. Kümnekordne summa küll, aga esimese osaga võrreldes siiski häving.
Kolmas katse: täielik saast
Aasta hiljem kargas välja grupp seltsimehi, kes ütlesid, et nad tahavad “Halloweeni” seeriast antoloogiat teha, kus iga osa on erinev, ning põrutasid avalikult välja, et neil pole külma ega sooja, mis varasemas kahes osas juhtus ning nende teos isegi ei ürita eelnevaga mingit seost omada.
Tähelepanelikumad filmisõbrad saavad aru, et see on tavaliselt allakäigutrepi esimene aste. Kahe esimese filmi osalejatest ei jäetud peaaegu mitte kedagi alles ning 1982 peeretati välja “Halloween III: Season of the Witch”.
See on ainukene osa kogu pikas seerias, kus puudub peategelane Michael Myers. Järsku hakatakse jaurama midagi hoopis nõiakunstist, paranormaalsetest nähtustest, androididest ja tont teab millest. Neile, kes filmindusest üldse midagi ei tea – kui sa üritad teha filmiseeriat, aga võtad välja kandva tegelase, ei tule sealt midagi normaalset. Nagu meie oma “Sügise” film oleks olnud kahetunnine võte Endel Ani hauakivist ja teistest tegelastest poleks juttugi, no kesse sellist asja ikka vaatama läheb!?
“Halloween III” puhul väga keegi ei läinudki, 4,6 miljonist saadi tagasi 14,4. Ühesõnaga, nelja aastaga suudeti kahesajakordsest kasumist teha kolmekordne.
Proovime uuesti
Sellise hävingu peale saadeti seeria mõneks ajaks jalga puhkama, aga põhimõtteliselt suudeti ikka avalikkuse poolt laekunud vihjetest natuke aru ka saada. 1988 prooviti seega ettevaatlikult ja vaikselt uuesti, Michael Myers toodi tagasi ja et kinopublik ikka teaks, et ta tagasi on, pandi kinotükile nimeks “Halloween 4: The Return of Michael Myers”. Selgub, et Michael on teise osa lõpetanud plahvatuse üle elanud, pikemalt koomas olnud, ärkab üles ja põgeneb. Kuskilt laekub õetütar, keda mitte kunagi kuskil enne mainitud ei ole ja kelle Myers lõpus maha üritab lüüa.
5 miljonist tehti 17,8 miljonit. Sellest loeti välja, et tegelikult on inimestel asja vastu huvi alles.
Nii sündiski, et “Halloween 5: The Revenge of Michael Myers” lasti inimlaste ette juba aasta hiljem ja lugu läheb sealt edasi, kus ta enne pooleli jäi. Michael üritab uuesti oma õetütart tappa, kes viimase filmi sündmuste tõttu on ise hullumajas maandunud. Kuna viienda osa käsikiri tehti jube suure kiiruga, oli see veel pooleli, kui filmima hakati. Tulemuseks on üks paras segapuder ja filmi enda toonide ning tegevusliinide suvaline muutumine täiesti suvalistel hetkedel. Tulemus? 5,5 miljoni pealt saadi tagasi 11,6 ja seeria ise pandi jälle mõneks ajaks pausile.
Siiski, 1995 katsetati uuesti ja maailm nägi filmi “Halloween: The Curse of Michael Myers”. Tähelepanuväärselt on seal esimeses filmirollis Paul Rudd, tollal 26-aastaselt. Teost levitas paraku Dimension Films, mis pikkade õudukaseeriate puhul pole kunagi hea märk. Kuskilt on kohale ilmunud mingi druiidihõnguline sekt, kes on eelmise filmi peategelased röövinud, mingisugune Mees Mustas, kes käsib lastel nägemustes inimesi tappa ja mida kõike veel. Vägisi üritatakse esimese kahe filmi stoorit jätkata, aga no ei tule eriti välja. Kriitikud lasid selle põhja, kuigi 5 miljoni välja andmisel said filmitegijad tagasi 15,1.
Ctrl+Alt+Del
Seejärel otsustati teha klõps, täielik muutus ja lasta aastal 1998 välja “Halloween H20: 20 years later”, kuhu kutsuti Jamie Lee Curtis ja mille lugu eirab absoluutselt kõiki osasid peale kahe esimese. Näitlejapark on nii 1998, kui üldse olla saab alates Joseph Gordon-Levittist, lõpetades LL Cool J’ga. Michael Myers ise on tegelikult üldse teadmata kadunud olnud teise osa lõpus toimunud plahvatuse tõttu, kuid enesestmõistetavalt välja ta ilmub ja hakkab rappima kõiki, kes vastu tulevad ja kellel selle tagajärjel lõpuks pea maha raiutakse.
Eelarve oli seeria kohta ennekuulmatu 17 miljonit, tagasi saadi 75.
Produtsendid vaatasid, et ta liigub siiski ning 2002 loodi “Halloween: Resurrection”. Selgub, et Michael, kellel pea maha raiuti, ei olnudki Michael, vaid mingi suvaline parameedik, kellega ta riided ära vahetas ja putku pääses. Üldiselt on ilmselgelt tegu asjaga, mis tehti puhtalt finantsilistel kaalutlustel, kõik said sellest aru ning 15-miljonine investeering tõi kassasse natuke üle 37. “Resurrectionile” oli järg töös, aga sellise sissetuleku peale jäeti see seisma.
Lavale ilmub Zombie
Kui üks pikk filmiseeria hakkab ära väsima, mis me siis teeme? Uustöötluse mõistagi! “Halloweeni” puhul pandi tanki ei rohkem ega vähem kui Rob Zombie, kes 2007 tuli välja enda nägemusega esimesest osast. Tehniliselt arenenum on ta küll ja päris üks-ühele koopia mingist otsast ei ole, aga iseenesest muu seal ei kanna kui see, et see oli Rob Zombie aastal 2007. Siiski anti talle traditsioonilised 15 miljonit ja tagasi tõi ta natuke üle 80. Loomulikult kästi tal järge tegema hakata.
Mida ta tegigi ning kaks aastat hiljem sai valmis teise osa uustöötlusega. Paraku oli kinopublik aru saanud, et seda pole mõtet vaatama minna ning tolle piletitulu oli poole väiksem. Noh ja jälle pandi terve seeria pausile.
Viimane katse
Kuni kellelgi tuli huvitav mõte: unustame üldse terve seeria ära – kõik peale esimese filmi – ja teeme teise osa hoopis kolmandat moodi uuesti. Kaevati taaskord välja Jamie Lee Curtis ning 2018 saadeti ilmarahvas vaatama asjandust nimega “Halloween”.
Michael Myers on olnud kõik see 40 aastat hullumajas ja noh, mõistagi põgeneb. Tegevus toimub 40 aastat hiljem, mis kajastub ka selles, et esimese filmi tegelaste lapsed on kogu aeg kuskil siblimas.
Peale 40 aastat sellise asja katsetamine võib tunduda hullumeelsusena, nii et stuudio andis filmi tegijatele tavalise 15 asemel 10 miljonit. Filmimehed tegid oma värgi valmis ja laekusid stuudiosse tagasi 259,9 miljoniga. Vaadati, et asjal on jumet ning 2021 valmistati järg “Halloween Kills”. Kuigi avalikkuse ette tulnud risti keset koroonat, kus inimesi kinno ei lastud, on lugu kompetentne, läheb hoopis mujalt edasi kui eelmised katsetused mingit triloogiat teha ja 20 miljonist tehti ikkagi 133,4.
Eelmisel aastal oli ka “Halloween Ends”, kus üritati seda lugu – ja vahest ka seeriat – kokku pakkida, aga see juba üldse ei töötanud ning 33-miljonine eelarve andis tagasi 104,1.
Kuidas siis Halloweeni filmitegu kokku võtta? Kui ootused on liiga kõrged, tundub täiesti viisakas tulemus kohutavana. Samas on sellel seerial omad fännid olemas – mida ei saa öelda kõigi siin lehes käsitletud seeriate kohta.
