INSPIRATSIOON IDAPOLIITIKAST: Tartu Kunstimuuseumis on väljas Art Allmäe isikunäitus „Paint It Black II“. Näituse kuraator Joanna Hoffmann süveneb Allmäe poliitikaflirti, mis on tõuke saanud Venemaalt.
Tartu Kunstimuuseumis saab kuni järgmise aasta jaanuari keskpaigani vaadata Art Allmäe isikunäitust „Paint It Black II“. Väljapanek, mis kulgeb läbi Viltuse maja esimese korruse, on sarnaselt Allmäe teiste hiljutiste projektidega saanud inspiratsiooni Venemaa poliitikast.
Pooljuhuslik poliitikavalik
Allmägi on varem teinud pigem satiirilis-humoorikaid näitusi (näiteks „Kiri kolmele kunstnikule“ 2009–2012, „Nägin täna öösel unes…“ 2011–2012, „Peeglike, peeglike seina peal“ 2014), kus fookuses oli naermine enese, kolleegide ning kunstimaailma üle. Allmägi ise ütleb, et kui keegi oleks talle aastatel 2013–2014 öelnud, et ta teeb õige pea poliitilise alatooniga näituse, siis oleks ta seda pidanud väga heaks naljaks – teda otse tsiteerides: „krampides maha langenud ja irvitanud veel mitu päeva“.
Ilma otseste ambitsioonide või missioonitundeta tegeleda poliitilise kunstiga, võib Allmäe uut suunda teemavalikutes pidada pooljuhuslikuks. Alateadvus ja aju võime luua ootamatuid seoseid on kunstiloomes kahtlemata põnev ja alati uurimismaterjali pakkuv teema. Elades ühiskonnas, kus inimeste heaolu ja rahu sõltub paljuski suurriikide suurte juhtide eelistustest ning otsustest, tundub üpris loogiline, et kunstniku projekti „Cold War“ visuaali idee on sündinud just nimelt unenäost inspiratsiooni saades.
Kunstnik ise kommenteerib näituse idee teket järgmiselt: „Ärkasin üles ja see visuaal väga meeldis mulle. Olin pisut jahmunud ja unesegaduses võttis veel aega, enne kui aru sain, et Venemaa saatkond on teisel pool Draakoni galeriid, nii et see unenägemus sobiks sinna eriti hästi. Ukrainas oli ka just Krimmi kriis alanud.“
Poliitika ja sõjavägi
„Cold Wari“ seeria oli üles ehitatud valgele värvile – justkui lumekihiga kaetud jälitustehnika ja -seadeldised vormusid valgesse ruumi. Allmägi peab oma kunstis muu hulgas väga oluliseks esteetilist kvaliteeti ja nii võib pidada „Paint It Blacki“ musta skulptuuriansamblit allmäelikult mänguliseks visuaalseks võtteks, kus heledale seeriale järgneb kontrastina tume.
Kuigi autor väidab, et ta tegelebki peamiselt visuaaliga, olemata kriitiline või protesteeriv, ammutab ta „Paint It Blacki“ puhul siiski päris otseselt ainest Venemaa poliitikast. Nimelt jõustus 2015. aastal Venemaal seadus, millega salastati kõik sõjaväelaste surma põhjused. Avalikult kättesaadavates dokumentides jäid need edaspidi mustaks maalitud lahtrite alla ja püüd sellist informatsiooni välja uurida, veel enam avalikustada, on karistatav. Ometi jääb Allmägi siinkohal tagasihoidlikuks – ta ei taha poliitiliste teemade kohta võtta kunstnikuna seisukohta, ei ütle, kuidas asjad on või peaksid olema. Ta leiab, et poliitika analüüsimine ja arusaamade kujundamine on rohkem professionaalsete ajakirjanike pärusmaa, sest neil on selleks lihtsalt rohkem kompetentsi.
Sellegipoolest on selge, et mingit pidi Allmägi siiski suunab publiku pilgu ja mõtted just nendele aktuaalsetele teemadele.
Tekst ja vorm
Allmäe Venemaa-teemalised projektid on olnud küllaltki tekstivaesed. Kui teksti näitusel või seda tutvustavas materjalis leidub, on see lakooniline. Märkimisväärne on see sellepärast, et pea kogu Allmäe „Cold Warile“ eelnev looming oli üles ehitatud suuresti tekstile. Tõsi küll – endiselt lühikesele ja lihtsale. Pikad filosoofilised arutelud on Allmäe loomingu kõrvalt alati puudunud, sest kunstnik leiab, et hea tekst ei päästaks halba teost; pigem vastupidi: ta eelistab, kui teos räägib ise enda eest.
Ka võib motiive teksti kaotamisele otsida lihtsalt kunstniku püstitatud vormilistest eesmärkidest – Allmägi tegi kolm projekti, kus rõhk oli tekstil, seejärel otsustas teha kolm sellist, kus see puudub. Teadlikku tekstivältimist põhjendab viimaste projektide juures kahtlemata aga ka Allmäe soov vältida kritiseerimist, poolte valimist ja seisukohavõttu – end verbaalselt piirates on lihtsam oma tegelikke mõtteid varjata.
Aktuaalsus kunstis
Just mittesihilik, mitte otsesest missioonitundest tõukuv poliitilise alatooniga kunst on see, mis sisulises mõttes Allmäge paljudest teistest taoliste teemadega tegelevatest nüüdiskunstnikest eristab.
Näiteks, võttes luubi alla kasvõi Tanja Muravskaja rahvuslusteemalise kunsti või Michal Cole’i ja Ekin Onati patriarhaalsed ühiskonda ja Türgi poliitikat kritiseeriva näituse „The Pavilion of Huminaty: Objection“ tänavusel Veneetsia biennaalil, tunnetame selgesti, et kunstnike eesmärk on eelkõige käsitleda aktuaalseid teemasid, suunata tähelepanu valupunktidele ühiskonnas ning võidelda millegi eest või vastu.
Mis aga muudab väljapaneku publiku jaoks võrreldes kunstniku enda positsiooniga aga paradoksaalseks, on Allmäe niivõrd selgesti loetav kontseptsioon, et on keeruline pidada nii „Cold Wari“ kui ka „Paint It Blacki“ poliitiliselt neutraalseteks teosteks. Samas on raske vastu vaielda ka sellele, et Allmägi on visuaaliga töötav kunstnik – tehniliselt hästi teostatud efektsed skulptuurid, üksikobjektide läbimõeldud kokkukõlamine installatsiooniks ja tõhus ruumidünaamika on tema äratuntav käekiri.
Publikupreemia
Art Allmäe edu taga kunstnikuna ongi ilmselt just nimelt see, et tema looming töötab mitmel tasandil. Publikul on seeläbi, et kunstnik ise oma teoste kohta hinnangulist informatsiooni väljapanekuga kaasa ei anna, õigus ja vabadus tema loomingut tõlgendada erinevate nurkade alt.
Tõenäoliselt on just Allmäe projektidele iseloomulik mitmetasandilisus põhjus, miks ta võitis 2016. aastal Köler Prize’i publikupreemia – kõnetades erinevaid sihtgruppe, on võimalik mõjuda sümpaatselt päris laiale publikule. Kontseptuaalse kunsti hindajatele pakub ta aktuaalseid kõnetavaid teemasid, iluarmastajatele peent esteetikat ja neid, keda kunsti juures huvitab tehnika, köidab ta meisterliku oskuspagasiga.
Lisaväärtusena on Allmäge õnnistatud töökusega, mistõttu ta suudab ja jaksab teostada igas mõttes päris mahukad projektid. Art Allmägi pole kunstnik, kes tuleb galeriisse mütsiga lööma.
said
„Paint It Black II“ on Venemaa-teemalises näitusesarjas neljas: „Cold War I / Xолодная война I“ oli 2014. aastal Draakoni galeriis; „Cold War II / Xолодная война II“ 2016. aastal EKKM-s Köler Prize’il, pälvides publikupreemia, ja „Paint It Black I“ 2017. aasta kevadel Draakoni galeriis.
