ÄRAMINEKUTE KORDUS: Ooperiklassikuid-klassikat armastav Tiina Ilsen läks veidi ebalevalt Estoniasse vaatama 26-aastase Rasmus Puuri Eesti ühiskonda käsitlevat ooperit „Pilvede värvid“ ja sai teistmoodi üllatava elamuse.
Draamateatris 1983. aastal esietendunud „Pilvede värvide“ (mille mõtteliseks jätkuks Rasmus Puuri samanimelist uut ooperit peetakse) meenutamine toob tagasi emotsiooni, kui esimest korda kostis teatrilavalt (või siis ka televiisorist, kus lavastust samuti mõni aasta hiljem näidati) see teema, mida muidu vaid kodus köögilaua taga lähimas pereringis räägiti. Julgeti välja öelda. Sosinal. Oli imelikult ülev, justkui võidukas tunne, vaatamata raskele teemale. Eriline ühtsuse tunne. Muidugi see, kuidas ajalugu meid oma kodust võõrvõimuga minema ajab.
Lähiminevik ooperina
Meie lähiajaloo (rasketest) aegadest ooperi tegemine on kahtlemata julge pealehakkamine. Võib isegi öelda, et uljas. Samas toob meie silme ees lahtihargnev lugu – lugu, mis on meist endist – reaalse tagasivaate meie iseseisvuse algusest ning tõstab esile tõsiasja, et miskipärast käivad mõned mured meiega kogu aeg kaasas. Eestist lahkumise teema oli hingematvalt valus 1944, 1949, 1989 ja 2004 – ja on seda endiselt.
Eelkõige ongi Eestist äramineku teema see, mis veel sügaval nõukaajal Mikk Mikiveri lavastatud Jaan Kruusvalli näidendit ja Rasmus Puuri kirjutatud ning Roman Baskini lavastatud ooperit omavahel seob. Samuti nende teoste kaudu meie ette kerkivad ebamugavad küsimused. Kas meil puudub peremehetunne, lojaalsus? Kas mugav äraelamine on tähtsam kodumaast? Eriti tunnetatav on mõttekoht, et kui 1944. aastal meil justkui polnud valikuid, siis nüüd ju ometigi on. Ning fakt, et too konformism, mis laiutas nii siis kui ka taasiseseisvumise ajal, pole kuhugi kadunud ka nüüd.
Ometi on midagi täiesti erilist selles, kui su oma reaalne lähiminevik on äkitselt ooperina sinu ees. Nõukogude Liidu juhtide surmadest, Tartu levimuusikapäevadest, punkaritest, öölaulupidudest, iseseisvuse taastamise, maade tagastamise, pettuste-pettumuste ja metalliärimeesteni. Kõige selle sees oleme elanud. Alles see kõik oli, alles me kõik olime seal. Hirvepargis, Lauluväljakul, Balti ketis, Teletorni juures, välismaale minemas.
Rock on, Rasmus!
Ooperis „Pilvede värvid“ tuleb erilisus just muusikast. Muusika võimendab tundeid. Siira noore inimese (kes on sama vana kui taasiseseisvunud Eesti) läbi muusika nii tuntav südamevalu Eesti tuleviku pärast mõjub ka kõige küünilisematele tüüpidele meie seast.
Olles algul suhteliselt kahtlev, kas ooper ikka on selle loo avamise jaoks parim žanr, on nüüd tagantjärele veidergi aru saada, et just tänu muusikale ei teki selle loo juures klišeede üleküllust või üle võlli naiivsuse tunnet. Muusika lubab ka endas tunnetada seda vaoshoitud patriotismi, mida muidu justkui välja näidata ei passi. Eelkõige on võimas ja mitte-läilalt ülev just kooride esitatu. Nauditavad on nii spetsiaalselt sellele teosele komponeeritud ettekanded kui ka äratundmised rokklauludest kuni laulupidude klassikani kuuluvatest seadetest, mis mõjuvad kummardusena meie rahvuslikule olemusele.
See ooper, see muusika annab meile meie tuleviku-põlvkonna pilgu läbi teada, miks see kõik on nii paganama oluline. See mõistmine. Jäämine. Üksteise hoidmine. Armastus oma maa vastu. Ilma iroonia ja sarkasmita. Päriselt.
Seda põlvkonda oleme oodanud. Rock on, Rasmus!
Pilvede värvid
Rasmus Puuri ooper Jaan Kruusvalli samanimelise näidendi ainetel
Laur Lomperi libreto, dramaturgid Kristiina Jalasto ja Mehis Pihla
Maailmaesietendus Rahvusooperis Estonia 22. septembril 2017
Dirigent: Lauri Sirp
Lavastaja: Roman Baskin
Kunstnik: Ervin Õunapuu
