METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK lugudesari meie metsadest ja nende majandamisest. KesKus käis RMK metsakasvatustalituse päeval Aegviidus, kus Toomas Väät RMK-st näitas toimetusele metsa eluringi tähtsamaid etappe – uue metsapõlve rajamisest kuni viimase valgustusraieni.
Metsakasvatustalitus on RMK suurim üksus, sest siin läheb kõige enam konkreetselt inimkäsi vaja. Igapäevaselt töötab talituses 175 inimest, aga kevadisel metsaistutushooajal palgatakse lisaks 1700 ning aastaringseteks võsasaetöödeks 250 inimest.
Taim mulda
Metsa raiumine paistab looduses liikudes silma. Palju vähem paistab silma noore metsa kasvatamine.
RMK metsakasvatustalituse vastutada on 150 000 hektaril sirguv noor mets, mis moodustab ligi 25% majandatavast metsamaast – sealjuures raiutakse riigimetsamaal 1% igal aastal küpseks saanud metsast ning kõik raiesmikud uuendatakse.
Istutamispaigal räägib RMK metsakasvatustalituse juhataja Toomas Väät, kes meid tegevuskohal ringi veab: „Siin on mets eelmisel talvel maha raiutud. Ühe aasta peaks lank seisma. Kui lank on liiga värske, siis tulevad igasugused kahjurid, kes tahavad kohe seda taime sööma hakata. Seejärel toome, tavaliselt sügisel, kohale traktori, millega ajame vaod sisse. Nimetame seda maapinna ettevalmistamiseks: masin keerab kamara teistpidi, et inimesel oleks lihtsam istutada, ja teine pool on see, et siis ei tule kohe rohi peale, mis hakkaks väikest puutaime lämmatama. Maapinna ettevalmistamine vähendab teaduslike uuringute järgi ka kärsaka ohtu. Puu kasvab seega paremini. Põhiline istutamine toimub kevadeti, ehkki kümnendiku teeme ka sügisel. Siin istutame kaheaastast kuuske – potitaime. Seda istutame istutustoruga.“
Igal kevadel pannakse iga päev riigimetsa kasvama keskmiselt 350 000 taime, see on umbes 180 jalgpalliväljakut päevas.
Põdra restoran
Kui noor mets on istutatud, tuleb hoolitseda selle eest, et see saaks suureks kasvada. Pisikesed taimed on ohus, sest metsas liigub ringi igasuguseid tegelasi, kellele meeldiks neid süüa.
„Et näiteks maiast põtra puust eemal hoida, kasutame erinevaid preparaate. Üks neist on tehtud lambarasva kasutades ja see põdrale, kitsele ja hirvele ei meeldi. Teise aluseks on veri ja kolmandal midagi silikooni laadset. Põhimõte on selles, et kui seda pritsitakse noore metsa võrsetele, siis metsloom seda süüa ei taha ja pisike puu jääb suure tõenäosusega alles.“
Järgmine vaenlane on kärsakas. Kärsakas sööb ära juurekaelalt koore, mistõttu taim hukkub. Selle vastu töödeldakse taimi vaha ja liimiga.
Toomas pärib: „Miks me kasutame selliseid vahendeid nagu lambarasv, vaha ja liim? Tegelikult on olemas igasuguseid mürke, aga metsas paljusid kemikaale kasutada ei tohi. Meil on säästva metsanduse sertifikaadid ja kasutada tohime ainult looduslikke vahendeid. Kui need taimed taimlast tulevad, pakendatakse ja võõbataksegi need vaha või liimiga üle. Ja siis see kärsakas võibolla natuke näksab seda taime, aga talle ei maitse ja ta loobub.“
Mitu aastat niimoodi tehakse? Kas ainult esimesel?
„Mõistlik on ikka kahel-kolmel aastal teha ja seal, kus on n-ö ohtlikud kohad. Põder on aga üsnagi nutikas ja leiab noored taimed üles – kõige ohtlikum on aeg, kui potitaim on põlvekõrgune või veidi üle. Ja kõike ei jõua üle pritsida ka, pritsitakse ladvakasv ja külgvõrsed – suuremalt jaolt. Oleme teinud katseid, kus on pritsitud ainult ala serv üle või siis diagonaalis ala sees või üle ridade. See lõhn juba peletab teda.“
Kui palju loomad puid nahka panevad? Toomas kalkuleerib: „Siin peaks olema poolemeetriseid mände 3500 tükki hektari kohta. Kui põder sööb neist ära 2000, siis see on meie jaoks veel talutav. Kui meil on 1500 puud viie aasta pärast alles, siis on see metsakasvatuslikult veel rahuldav. Kui sealt alla poole, siis tuleb juba mure majja.“
Vabadus võsast
Järgmine etapp on väikeste taimede hooldamine – pealekasvava rohu, heina ning võsa eemaldamine. Kui väikesest puust palju kiiremini kasvav hein või võsa võimust võtab, suretab ta puu lihtsalt välja. Ning siit algab metsamehe jaoks puhas käsitöö, noor mets tuleb lihtsalt võsasae abil läbi käia. Kümnekilone saag on päev läbi ringi jalutamiseks päris hea tükk, nii et kerge see etapp ei ole. Toomas Väät ütleb kõhklematult, et need mehed, kes selles etapis tegutsevad, on kõige tähtsam kaader üldse: „Ilma nende meeste tööta ei saa metsa kasvatada!”
Noort metsa tuleb hooldada mitmeid aastaid. Meile näidatakse ette: „Kui niidetakse rohust lahti, siis kasutame sellist ketast. Siin on taim natuke suurem, see juba noorendiku-ealine. Siin võiks teha võsahooldust.“
Kõrge heina ja tärkava võsa seest puu eristamiseks peab profisilm olema. Puud on istutatud küll vakku, ent välja nad ei paista. See asi nõuab kõvasti harjutamist.
Hakkame näppude peal arvutama: „Kuule, kui üks jalgpalliväljak on umbes 0,7 hektarit, siis kas päevas keskmiselt hektari teed uuendust ära?“
„Tükid on väga erinevad. Sellest oleneb väga palju, kas on kultuurihooldus ja niidan heina või on käsil noorendikuhooldus. Aga poolest hektarist hektarini teeb päevas ikka ära.“
Toomas kordab veel: „Tegemist on igati raske füüsilise tööga ja see on kõige tähtsam töö, mida metsas tehakse. Need mehed, kes seda tööd teevad, tegelikult kujundavadki metsa, mida me hiljem näeme.” Professionaalne raietööline Andres Üprus räägib: „Kui suvel hirmus palav on, siis lähed hommikul neljast metsa, sest ega päeval kannata, kui on 20 ja pluss kraadi. Ega see ei ole hea. Selline turvavarustus kogu aeg seljas, sa oled ju pealaest jalatallani kinni, kiiver peas. Kiivrialune ikka higist tilgub. Ega see lihtne ole. Hommikul enne päikesetõusu ja ennelõunani saab lõigata. Või ka õhtupoole, kui päike hakkab loojuma.“
Looduslik uuenemine ja istutamine
„Sellist tööd teeme me neli korda suuremal pindalal aastas kui on uuendusraiepindala,“ selgitab Toomas. „Kui me raiume 10 000 hektarit lageraiet, hakkab kohe silma. Aga 45 000 hektaril teeme sellist noore metsa hooldamist, mis ei paista tegelikult tavainimesele kuidagi välja. Kes asjast ei tea, on vihane: et ah, istutate midagi ja see jäigi sinna viieks aastaks, mis võsa! Vabandust! Tegelikult see nii ei ole. Näeme väga palju vaeva selle noore metsa kasvatamisega!
Ala peab olema uuenenud viie aasta pärast, enne ei tohi sa kõrvale uut lagelanki teha. Raiesmikul peab olema kokku 1500 mändi, mis on pool meetrit kõrged või 1500 lehtpuud, ühemeetriseid. Või tuhat kuuske. Et siis saab öelda, et see lank on uuenenud. Sa oled seal vaeva näinud, istutanud ja siis võid edasi liikuda teise etappi. Riigimetsas on keskmine raiesmike uuenenuks arvestamise aeg 4,4 aastat, kui võime öelda, et uus noor mets on olemas.“
Mille järgi valitakse, kuhu istutatakse ja kuhu jäetakse seemnepuud ja toimub looduslik uuenemine? Vastus lihtne: seemnepuid peab jätma igale langile, 10 tükki hektaril. Ja tark oleks muidugi neid jätta niimoodi, et kui tahetakse sinna mände, siis jätta ka võimalusel männipuud, et ta annaks ka looduslikult seemet.
„15% lankidest jääb meil looduslikule uuenemisele,“ ütleb Toomas. „Sellised kohad, kus lehtpuu uueneb hästi. Sinna ei olegi mõtet istutada, sest kui sa kahe aasta pärast sinna lähed, siis on sul kase- ja haavamüür juba olemas. Meil on metsa uuendamiseks strateegia ja reeglistik. Kui me raiume männiku, siis samas proportsioonis peame ka männikuid uuendama. Kuusikutega samamoodi. Okaspuule sobivates kasvukohtades peab ikka okaspuu kasvama. Ja mingi osa jääbki lehtpuuks. Kaske istutame suhteliselt vähe, sest me saame selle lihtsalt looduslikult. Haava ka. Ehkki – haavaga on natuke raske, sest haab pakub huvi suurtele sõralistele.“
Droonid
Aasta-aastalt kasutatakse metsamajandamisel järjest enam igasuguseid tehnilisi abivahendeid. „Tahame või mitte, aga tulevikus hakkame suures osas infot metsa kohta koguma ülevalt. Juba täna on see võimalus olemas, saad teada, kui kõrge see puistu on ja mis on selle tagavara. Unistama peab ka vahel: tulevikus võiks ju olla nii, et saadad tellimuse ja natukese aja pärast saad andmed, sest keegi käis ja lennutas ala üle ning tead, mitu puud seal kasvab, mis on nende omavaheline kaugus, kõrgus ja mis puuliigid.“
Mets on eluring
Aegviidus saime kõik räägitud, mis noores metsas tehakse ja kuidas metsauuendamine käib.
Miks käib ühiskonnas ringi mingisugune kergem hüsteeria teemal, nagu võetaks süstemaatiliselt kõiki riigimetsasid lageraie käigus maha?
Toomas Väät arvab: „Võib-olla me peaks paremini kommunikeeruma oma tegevusi. Kui me ise ei räägi ega ole avatud ja kaasavad, siis paljud ei teagi meie tegevusest. Aga mingi paanika on ühiskonnas küll, et metsa raiutakse liiga palju ja mets saab otsa. Ja kuidagi selline negatiivne foon on jäänud meie tööle külge, mis muidugi meid häirib. Kogu sektorile on jäänud negatiivne foon. Tegelikult, uskuge spetsialiste, metsa tuleb lõigata, kasvatada. Ja on ka kohti, kus ei tohi mitte midagi teha ja seal ongi muud väärtused. Vast on arusaamatuste osaliseks põhjuseks ka see, et inimene kogu aeg kaugeneb loodusest ja metsast, tal kaob kontakt ära, kuidas tegelikult asjad käivad. Et sooja saada, tuleb puid raiuda. Selleks, et palkmaja ehitada, tuleb puid raiuda.
Tõsi on see, et me oleme rohkem raiunud. Kui võtta viimased 10 aastat, siis meie raiemaht on kasvanud, see on õige. Metsade vanuseline struktuur on selline. 10 aasta pärast raiume natuke vähem kui täna. See lihtsalt on nii. See, kas me raiume natuke rohkem või vähem, ei olegi küsimus, sest kui me raiume, siis me ka uuendame. 10 aasta pärast on nendel lagedatel aladel juba noor mets peal ja kõik on jälle hästi.“
