Koeral on närviline periood, sest sügisel kipuvad inimesed tiba ogaraks minema. Selle asemel, et koduloomadega jalutada või niisama tasakesi nurgas püsida, oleks kogu aeg nagu mingi täiskuu ja jooksuaeg korraga.
Minu liigikaaslaste kohta on seda igal aastal korduvat eluetappi väga edukalt kirjeldanud Ülo Tuulik, kuulsin, kuidas ükskord Juku-Kalle seda tukkuvale toimetusele ette luges. Seal jutus on kolleeg Nässu Abrukalt, kes ka paar korda jooksuaja tõttu veidi segaseks läheb, ent see ei kesta kaua. Korraks kakleb naabri peniga ja ulub väheke, aga siis olukord jälle normaliseerub.
Inimesed on suuremad ja lollimad, seetõttu on neil jooksuaeg harvem, aga põhjalikum ning sealjuures üldse mitte tavalistel ajenditel, nagu normaalsel koeral. Normaalne koer tahab rohkem koeri, mida tahab aga inimene, pole üldse võimalik aru saada.
Ma olen tähele pannud, et märkimisväärne osa inimestest proovib iga mõne aasta tagant paarituda terve ühiskonnaga korraga, sätib oma nime ja pildid tänavale üles ning katsub meeleheitlikult teisi inimesi ligi tõmbama hakata.
Näiteks meelitab neid erksaid logoga rõivaid kandes mööda slõuganitega telke ringi nagu pidalitõbine. Ainult iniseb ja kutsub halinal suvalisi võõraid enda juurde justkui kiimane kõuts. Valimised on kogu ürituse nimi, ahned ja napakad tahavad endale valida korraga kümneid tuhandeid partnereid, saamata aru, et kõiki neid ei ole võimalik läbi karata, pinguta ennast või lõhki. Väga oluliseks muutub ka enda positsioneerimine ning õige värvi valik, samuti iga teise täkku täis liigikaaslase väljanägemise mahategemine.
Alles see oli, kui toimetusse jooksis Kairi, kes teatavasti on Saaremaalt, aga talle silkas järele see triikraua näoga rätsepast moekolumnist ja rahvateatrites naljamehena tuntud Hannes Võrno, kelle silmavalged olid kollased ning kelle pikkade küünte vahel tolknes tükike Kairi vatjovkat. „Saatan, raisk!“ lõugas Võrno, „vaata, kuidas sa pealinnas ringi käid, kuradi Orissaare seeneline!“
Kairi oli ehmunud. „Mis Orissaarel ja seenelisel viga on,“ küsis ta, jope alla peidetud ämbrist pilvikuid, riisikaid ning maitsvaid kärbseseeni pannile valades.
Marek Reinaas haigutas: „Ära tee väljagi. See on rätsepa enesetutvustamise neljas ja kõige idiootsem aste. Mõne nädala pärast peaks hakkama paremaks minema, algul kaob lõugade küljest ära ila, siis kukuvad maha karvad ja saba ja poiss võib uuesti hakata ülikondi õmblema ning nalja viskama. Kuu aja pärast ta enam neegri viinerit ei karda, võin mürki võtta!“
„Valimised, mis muud,“ lisas Juku-Kalle ja tõmbas toimetusel aknaluugid igaks juhuks kinni. „Hannes otsib partnerit, käib ringi nagu poolloll, muudkui valib ning valib, aga sellist on praegu väga raske leida, sest mitte keegi ei seisa paigal, vaid kõik otsivad, seeasemel, et rahulikult oodata!“
Tiina filosofeeris: „Mida vaiksem keegi on oma eraelus olnud, seda hullemini kipub teatud hetkedel ära keerama. Hannese kohta see küll ei kehti, ta on kogu aeg selline pehmelt öeldes rahutu, aga vaadake peapiiskop Viilmad! Mingil hubasel õhtutunnil vaatas telekast Vaino saadet, kus keegi kirikuõpetaja – ja veel naine, mis on muidugi topeltülbe – söandas pedede kaitseks paar head sõna poetada. Viilmal oli järgmisel hommikul tunne, et talle on mees püksi roninud ning ta kukkus järgmisel hommikul amokki jooksma justkui kurjast vaimust seestunu, ise karjudes, et abieluvälised homosuhted käivad jumalale põiele ja on patt.“
Marek haukas pool kilo šokolaadi, tüüpiline komme, mis tuleb külge kõigile inimestele, kes liiga äkki õllejoomise maha jätavad, ning jäi tukkuma.
Selles mõttes on kinnises kontoris istumine hea, väljas sajab uduvihma, sees aga praksuvad kaminas hubaselt kontorimööbel, käsikirjad ja autorite üleriided ning kõik lebavad rahulikult vaibal, justkui poleks vaja kunagi enam mingeid otsuseid teha.
See, muuseas, ongi kõige targem.
Võtame näiteks karu, ega loom loll ei ole ja ilmaasjata kevadeni ei maga.
Saba
Toimetuse kultuurikoer
