ERIPÄRANE ASUM: Kopli ja Paljassaare poolsaarel laiuv Põhja-Tallinna linnaosa koosneb üheksast põneva ajalooga asumist. Jaak Juske annab sellele lahedale matkale kaasa orienteerumiskaardi.
Veel 19. sajandi viimastel aastatel laiusid tänase Põhja-Tallinna kohal suures osas metsad, heina- ja karjamaad, üksikud talud, rannakülad ja suvemõisad. Mere ääres seisis uhkes üksinduses Patarei kindlus. Tolmused teed viisid Kopli ja Kalamaja surnuaiale. Tõsi, üheaegselt Peterburi–Tallinna raudtee valmimisega 1870. aastal oli Kalamaja ja Pelgulinna piirile ehitatud suur tehas, mis pidi remontima Balti raudtee vedureid ja valmistama ning parandama vaguneid. Tallinna Raudtee Peatehased oli varustatud tolle aja moodsaima sisseseadega. 1880. aastal töötas tehases juba 500 inimest, mis oli selle aja kohta suur arv. Piirkonna tulevikuarengutest andsid märku ka 1899. aastal tööd alustanud kolm suurt tööstusettevõtet. Keset Kopli poolsaart Sitsi mäe kanti rajati suur Balti puuvillamanufaktuur, pisut linna poole aga Volta elektriseadmete tehas ja Franz Krulli masinatehas. Võimsad ettevõtted panid aluse ka piirkonna töölisasumite tekkele.
Sõjas otsustatud saatus
Põhja-Tallinna saatus otsustati aga lõplikult hoopis ühel 1905. aasta kuumal maikuupäeval Jaapanit ja Koread eraldavas Tsushima lahes, kus Jaapani keiserlik laevastik purustas suures merelahingus täielikult Vene keiserliku laevastiku.
See häbiväärne kaotus oli Vene impeeriumile väga suur šokk, mis sundis mõtlema, kuidas kiiremas korras taastada oma mereväe hiilgus. Selle jaoks töötati välja mahukas sõjalaevade ehitamise programm, mis nägi ette uute tehaste ja sõjasadamate rajamise. Uus võimas sõjatööstuskompleks taheti rajada Jaapanist võimalikult kaugele. Liisk langes Tallinnale, tollasele Revelile. Mastaapsed ehitustööd algasid täpselt sada aastat tagasi.
Vahetult Esimese ilmasõja eel ehitati välismaise kapitali abiga Põhja-Tallinna kolm suurt laevaehitustehast – Vene-Balti, Bekkeri ja Noblessneri, kus valmistati hulk allveelaevu ja miiniristlejaid. Endisest mõnusast tallinlaste puhke- ja suvituspiirkonnast sai impeeriumi kõige moodsam tööstuspiirkond.
Kalamaja, Tallinna vanemaid eeslinnu
Kalamaja on Tallinna üks vanemaid ja suuremaid eeslinnu. Kirjalikes allikates mainitakse Kalamaja esimest korda 14. sajandil, kuid selles ei kahtle keegi, et asustus oli seal juba tunduvalt varem. Vanadele eeslinnadele iseloomulikult on Kalamaja Tallinna piiramiste ajal korduvalt maha põletatud (1570, 1710 ja 1854), kuid alati taastatud.
Arvatakse, et Suur-Patarei tänava kandis olid juba muinasajal ümberkaudsete külade kalameeste ajutiselt kasutatavad hooned. Sõna ,,maja“ tähendas algselt ajutist peatuspaika. Selle piirkonna peamised asukad olid eestlased, rootslased ja soomlased. Ameti poolest oli nende seas mündrikke – suuremate paatide juhte – käsitöölisi, kalureid ja veovoorimehi.
Linnaosas oli juba 15. sajandi keskpaigast oma kirik. 1527. aasta nimestiku järgi oli Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist. Vaatamata sellele, et majad olid väikesed, pidasid paljud peremehed allüürnikke. Kalamajas oli soodne elada, mistõttu kasvas sealne elanikkond jõudsalt ja see valmistas linnavõimudele suurt muret. Nad püüdsid Kalamaja kasvu isegi piirata, kuid see ei andnud soovitud tulemusi.
Arvatavasti oli Kalamajas keskajal kaks küla. Läänepoolne oli hõredama struktuuriga ning meenutas oma kruntidevaheliste käikudega eesti küla. Idapoolse küla üksteisega tihedalt liitunud krundid lõid põlise rootsi küla meeleolu. Mõlemal külal oli oma keskus.
Kalamajas kehtis omapärane vakukord, mille kohaselt lahendas haldusküsimusi kaks raehärrat, keda nimetati kalurihärradeks; elanike seast valitud vanem ehk oldermann; kaks kaasistujat ja arvepidaja. Kalurid koondusid paatkondadesse, mille vanemad ehk peremehed allusid oldermanni ja kaasistujate korraldustele.
18. sajandil sündisid Võrgu tänava kandis Tallinna vanimad kalatööstused, kus hakati 19. sajandi keskpaigas kalakonserve tootma. Sündis legendaarne Tallinna kilukarp.
Tänase Kalamaja valdavalt puitmajadest koosnev hoonestus on pärit 20. sajandi algusest. Kalamajas asub ka Tallinna vanim eestlaste kalmistu. Paraku muutis nõukogude võim Kalamaja kalmistu aga pargialaks. Asumisse jäävad ka mitmed endised tööstusalad, mis uut funktsiooni otsivad. Balti Raudtee Peatehaste alast on kujunenud populaarne Telliskivi loomelinnak. Kalamajas asuvad ka uut algust ootavad Patarei merekindlus ja linnahall.
Pelgulinna nimed
Pelgulinna vanim hoonestus tekkis Haapsalu ja Paldiski suunalise tolmuse maantee äärde. Tänase trollipargi kohal asus ülemöödunud sajandi keskpaigas Eestimaa kubermangu maamõõtjale Johann Heinrich Schmidtile kuulunud suvemõis. 90 aasta eest rajatud hipodroomi alal aga proua Denhile kuulunud maja koos suure aia ja heinamaaga. Piirkonnas asus lisaks väike küünlavabrik. Üksikuid hooneid oli juba ka Ristiku ja Telliskivi tänava ristmiku kandis. Halduslikult kuulus osa Pelgulinna Toompea eeslinna koosseisu, osa aga Tallinna linna sarasse.
Selline nägi Pelgulinna kant välja enne Tallinna–Peterburi raudtee avamist 1870. Aastal – igati sobiv koht, kuhu Tallinna piiramise või linnavõimudega pahuksisse sattumise korral pelgupaika otsida.
Möödunud sajandi alguseks oli Pelgulinna asumis juba üheksa tänavat. Piirkonna esimesi tänavanimesid on seostatud Albert Koobaga, kellele kuulusid piirkonnas suured maa-alad. Kooba olevat nimetanud tänavad oma perekonnaliikmete järgi. Alberti nimi tuli tema enda nimest. Nimesid jäi aga puudu ja nii olevat Tarabella tänav saanud nime Kooba koera järgi (seda nime on seostatud ka saarlaste muistse jumalaga). Oskari tänav olevat aga nimetatud Oskar Kochi järgi, kes hiljem sealkandis Koobalt maid ostis. Grigori tänav sai nime endise maaomaniku Oskar Gregory ja Telliskivi tänav Johann Grabby tellisetehase järgi; Härjapea tänav aga sealkandis kasvanud ristiku järgi. Vanarahvas on ristikut teiste toredate hüüdnimede kõrval ka nii kutsunud. Oluline on rõhutada, et Tallinnas asunud Härjapea jõega pole sel midagi pistmist. See voolas läbi kesklinna.
Küll võis aga Härjapea tänaval olla Heina tänava kõrval oluline roll selles, et pärast Esimest maailmasõda nimetati üha laieneva Pelgulinna uued tänavad valdavalt kõrreliste järgi.
1920. aastatel asuti hoonestama Kolde puiestee, Saue ja Nurme (1960. aastast Maisi) tänava piirkonda. 1930. aastal moodustati Aarde, Preesi, Pärja (hilisem Vaniku) ja Sõle tänav. Neist viimane oli esialgu väike umbtänav. Tänase ulatuse sai see alles 1950. aastatel. Nõukogude ajal kandis Sõle tänav Karl Marxi nime. 1931.–1932. aastal tekkisid aga linnakaardile Sõmera, Muru (hilisem Auna), Orase, Söödi, Kõrre, Taime ja Aru tänav.
1939. aasta kevadsuvel otsustas Tallinna linnavolikogu asendada vanad, isikunimelised tänavanimed uute taimenimelistega. Nii sai Oskari tänavast Ristiku, Albertist Roo, Tarabellast Timuti ja Olgast Sõnajala (hiljem Pebre) tänav. Grigori tänavast oli juba varem Õle tänav saanud.
1941. aastal asuti hoogsalt hoonestama Nisu ja Rukki tänava piirkonda, ehitustööd jätkusid pärast sõda. Tekkisid Luste ja Kaera tänav. Mitu tänavat said pärast sõda uue nime. Mainimata on vaid Sambla tänav, mis sai uueks nimeks Nabra.
Pelgulinnas on mitu Tallinna arhitektuuriloos olulist piirkonda (Oma Kolde majad, Aarde ja Pressi tänav jt). Pelgulinna uuem, nõukogudeaegsete kortermajade piirkond jääb Sõle tänavast Stroomi ranna poole.
Kelmiküla, Toompea eeslinn
Kelmiküla oli vanasti Toompea eeslinn. Kuna Tallinn oli toona kaks eraldi linna, olevat sealkandis leidnud peidupaiga Tallinna raega pahuksisse läinud inimesed.
Kelmiküla alades laius vanasti Piiskopi karjakoppel. Vanimad hooned kerkisid 19. sajandil Paldiski maantee äärde. Piirkonna arengut mõjutas oluliselt Balti raudtee avamine 1870. aastal. Vana paekivist vaksal on täna suures osas alles 1960. aastatel ehitatud uue jaamahoone sees. Tehnika tänava ääres asub ka vana raudteekool, nüüdne transpordikool. Asumi tänane hoonestus on pärit 20. sajandi algusest.
Pelguranna asum oli kaluriküla
Pelguranna asum oli vanasti karja- ja heinamaa, vaid mere ääres asus kaluriküla. Tõeline nõukogude ehitusbuum läks Pelgurannas lahti paar aastat pärast sõja lõppu, kui tuli kiiresti lahendada kroonilist eluruumide puudust linnas. Mõlemale poole laia tänast Sõle, tollast Karl Marxi tänavat pidid kerkima stalinistlikus stiilis elumajade kvartalid. 1955. aastate keskpaigaks jõuti ambitsioonikast ehitusplaanist realiseerida siiski vaid väike osa. Lõime tänav ja selle lähiümbrus annab suurepärase pildi tollasest ehituskunstist. Uusklassitsismist kantud ohtra dekooriga uhked kivimajad ääristavad laia mereni ulatuvat alleed. Kauni merevaate müüris hiljem kinni hruštšovka. Mere äärde kavandatud suur kultuuripalee ja Stalini kuju jäid õnneks välja ehitamata. Lisaks elumajadele ja ühiselamutele kerkisid ka lasteaiad ja koolid. Piirkonna elanikkond oli algselt pea täielikult venekeelne.
Paar aastat pärast Stalini surma tõmmati kriips peale ka tema toretsevale ehitusstiilile. Suurem osa Pelgurannast hoonestati hilisematel aastakümnetel ilmetute kortermajadega.
Merimetsa hõlmab keset linna säilinud suurt metsa- ja pargiala ning Stroomi rannaala. Asumile andis nime omaaegne Seewaldi suvemõis. Stroomi rand on aga oma nime saanud B. F. Strohmi poolt sinna 19. sajandil Paldiski maantee äärde rajatud kõrtsi järgi. Enne Teist maailmasõda rajati Pelgulinna rahva eestvedamisel kaunis puust rannahoone, mis aga hävis tulekahjus 1940. aastate lõpus.
Karjamaa ja Sitsi mägi
Karjamaa on kunagine karjakoppel, mis hoonestati nõukogude ajal suurte kortermajadega. Asumisse jääb ka Hundipea sadam. Seal asuva Hundipea nuki juures elasid 20. sajandi alguses merendusega seotud inimesed.
Sitsi asumi südameks on 20. sajandi alguses rajatud Balti puuvillamanufaktuuri suured tellistest tööstushooned ja tööliste barakid. Just see suur tööstusettevõte on andnud ka piirkonna tänavatele nimed. Vabrik ise on töö lõpetanud.
Sitsi asumisse kerkisid esimesed stalinistliku ehituskunsti näited Tallinnas. Nimelt soovis nõukogude võim näidata oma armastust töötava rahva vastu ja nii ehitati juba 1940.–1941. aastal rahvakorteritena tuntud puust elumajad Lõime ja Puuvilla tänava äärde (samuti Pelgulinna Nisu ja Rukki tänava äärde ning Sikupilli asumisse). Need Alar Kotli projekteeritud majad on siiski pigem Tallinna tüüpi elumajade erilahendus.
Keskajal asus aga Sitsi mäel Kopli poolsaart läbiv vall, mis kaitses huntide eest poolsaare tippu jäävat suurt karjakopli ala.
Paljassaare, Telliskopli, Neeme ja teised
Paljassaare poolsaare tipp koosnes omal ajal kahest eraldi saarest – Suur- ja Väike-Karli –, mis maapinna tõusu ja inimkäte abil mandriga liideti. Saared olid paljad ja lagedad, nii hakati neid Paljassaarteks kutsuma. Kuna suurem osa poolsaarest oli nõukogude ajal sõjaväe kasutuses, jäi see hoonestamata ning 1990. aastatel rajati sinna linnukaitseala. Paljassaares asub Tallinna veepuhastusjaam. Katariina kai juurde on aga rajatud populaarne rannaala.
Kopli asum hõlmab samanimelise poolsaare tippu. Nime on piirkond saanud seal laiunud karjakopli järgi. Kopli rannamets oli 20. sajandi alguseni tallinlaste seas armastatud piknikupaik. Kopli asum jaguneb neljaks allasumiks: Bekkeri, Neeme, Telliskopli ja Vene-Balti.
Neeme allasum on omaaegne kaptenivillade piirkond. Telliskopli sai oma nime seal asunud tellisetehase järgi. Sinna jääb ka nõukogude ajal pargialaks muudetud Kopli kalmistu.
Vene-Balti ja Bekkeri allasumite lugu on seotud Esimese maailmasõja eel rajatud laevaehitustehastega. Kopli poolsaare tipus jätkab seda traditsiooni praegu Balti Laevaremonditehas. Vanades töökodades tegutseb nüüd mitmeid ettevõtteid. Vene-Balti laevatehase töölisasula ehk Kopli liinid ootab investorit, kes ala korrastaks ja taashoonestaks. Tehase juhtkonna ja inseneride tarvis ehitatud uhked tsaariaegsed puitmajad moodustavad aga rahvasuus Professorite külaks kutsutava piirkonna. Nimelt asus Vene-Balti laevatehase uhkesse paekivist peahoonesse 1930. aastatel tänase tehnikaülikooli eelkäija.
Kalamajas oli keskajal kaks küla. Läänepoolne oli hõredama struktuuriga ning meenutas eesti küla. Idapoolsel oli aga põlise rootsi küla meeleolu.
Põhja-Tallinna saatus otsustati aga lõplikult hoopis ühel 1905. aasta kuumal maikuupäeval Jaapanit ja Koread eraldavas Tsushima lahes.
