INFOMÜRA JA KVALITEEDIKONTROLL: Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere analüüsib teaduse osakaalu Eesti ühiskonnas. Jahmatav on puhas lollus, mille kohaselt teadust enam riigi arengumootoriks ei peeta.
Septembri neljas nädal oli täis mullistusi ja põnevust igal tasemel. Algas see põrutava uudisega opositsioonipoliitikute ja nende toetajate kohta, jätkus mõttetalgutega riigikogu konverentsisaalis, kulmineerus paljude jaoks Teadlaste Öö festivaliga ja lõppes kauaigatsetud uudisega Eston Kohveri naasmisest.
Jürgen Ligi uus lause
Teadlastele ja teadushuvilistele oli see nädal selginemiste aeg. Tähtsamad sõnumid kuulutati välja riigikogu konverentsisaalis 23. septembril. Mitte küll riigikogu kõnepuldist, aga haridus- ja teadusministri ning parlamendisaadikute poole; ja millisele seltskonnale: Rektorite Nõukogu, Eesti Teadusagentuur, Teaduste Akadeemia pluss saalitäis meie tippteadlasi ja teadusorganisaatoreid. Kõik nad olid kogunenud konverentsile „Teadus kui Eesti arengumootor“.
Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi tabas avaettekandes otse kümnesse, öeldes lõikavalt, ausalt ja mingis mõttes vägagi sümpaatselt, et tegelikult ei ole Eesti arengumootoriks üldse teadus. Et meie ühiskonnas ei tehta otsuseid teaduslikul alusel. Et meie ühiskond tugineb hoopis teistsugustele väärtustele; sellistele nagu huvid, arvamised, maitsed, müüdid või usk. Aga teadmispõhist mõtlemist selles ei ole. Kuigi teadmised on juba iseendast oluline hüve ja teadusega loome tulevikueeliseid, ei tähenda see, et päevapoliitikas oleks teadusel tähtsust. Kahjuks ei ole.
Asendustegevus, ei muud
Selles, et teadusrahaga on kehvasti ja järgmise aasta eelarves paremaks ei lähe, ei ole midagi uut. Taoliste sõnumitega on teadlaskond harjunud. Võinuks ju hullemini minna ja kui deflatsioon jätkub, siis olemasoleva raha ostujõud võib isegi kasvada. Ometi oleks vaja riigi rolli teaduses tugevdada (mis mõned vanema põlvkonna kuulajad kindlasti üles äratas) ja teadust on kindlasti rohkem vaja (mis paitas kuulajate kõrvu), kasvõi praktiliste murede nagu jõukuse kasv või tauditõrje lahendamiseks.
Selles, kuidas täpselt siis riigi rolli teaduses tugevdada, ei pruugi teadlased ministriga nõustuda. Ministril on sügavalt õigus, et võimekust sisulistesse küsimustesse süveneda (nagu on arendatud näiteks Soomes) valitsuse ja riigikogu tasandil meil ei ole. Aga raske on nõus olla seisukohaga, nagu saaksime seda asendada tugevusega struktuurimuutuste tegemisel ja suurema vastutuse panemisega ülikoolidele ja teadusasutustele, eriti kui ka selleks raha sama hästi kui ei ole. Kui tohin utreerida, siis pigem tundub see asendustegevusena, mida on mõeldud käivitama teadlaskonna ülekeevast energiast toituv perpetuum mobile.
Keerukate konksudega paragrahvid
Paneeldiskussiooni sissejuhatuseks sõnastas professor Aadu Must mõtlemapaneva nägemuse võimu ja vaimu suhete arengust. Ta tõdes kurvalt, et Eesti ühiskonnas ei ole teadust ja kõrgharidust kunagi nii madalalt hinnatud kui täna. Võimalik, et ta veidi utreeris, sest paljud riigi juhid ja seaduseandjad kultiveerivad teadmiste- ja tõenduspõhist mõtlemisviisi. Aga kujundliku võrdlusena on talle raske arvestatavaid vastuargumente esitada. Eks sellestki võib leida midagi positiivset. Ju siis läheb Eestil väga hästi ka ilma teaduseta. Teadlased ja nendetaolised, kes maailma asju mõistavad, originaalseid lahendusi leida oskavad ja on valmis vajadusel ka ambrasuurile viskuma (nagu seda hiljuti lahkunud akadeemik Endel Lippmaa mitu korda meie riigi jaoks tegi) on küll kuldaväärt kapital halbadel aegadel, ent headel aegadel ju ainult segavad tarku otsuseid tegemast ja neid täide viimast. Istugu parem oma liistude juures ja jätku nii riigi elu kui ka kõrgharidus ja teadus nende korraldada, kes seda kas rahas või vähemalt tööviljakuses mõõta suudavad.
Edasi läksid asjad veel huvitavamaks. Professor Musta sõnul sai Eesti riik võimalikuks vaid selle tõttu, et meie inimestel oli ebanormaalselt tugev usk haridusse. Seda usku on raske rahasse või seadustesse konverteerida. Eks me kõik teame, et paragrahvid on keerukate konksudega ning mõned seadusepügalad natuke tähtsamad kui teised. Samuti ei pruugi strateegiatesse ja arengukavadesse kirjutatud arvud hoolimata kõigist pingutustest alati realiseeruda. Küll oli aga kainestav teada saada, et eelmise riigikogu poolt 2014. aasta jaanuaris vastu võetud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia aastateks 2014–2020 „Teadmistepõhine Eesti“ on kohustuslik vaid ühele osapoolele – teadlastele nimelt.
Teadmiste kommunikeerimine
Selle keskne eesmärk on õilis: „[juba] loodud [teadus]potentsiaali kasutamise Eesti arengu ja majanduskasvu heaks.“ Kõnesoleva konverentsi mõte oli küsida, kuidas saaksime seda teha. Sama küsimuse esitasime poliitikutele Teaduste Akadeemia saalis hilistalvel enne riigikogu valimisi. Tookord kuulsime poliitkorrektseid arvamusi, aga seekord oli sõnum saalile ühemõtteline: poliitiline kokkulepe on praegu selline, et kõnesoleva strateegia riigipoolseid lubadusi ei ole kavaski täita. Kui tohin utreerida, siis teadlased vaadaku ise, kuidas oma kohustuste ja vastutusega hakkama saavad. Konverentsi teises ettekandes Kersti Kaljulaid ju ütles, et raha oli, aga kasutasite rehepapi moel; ja akadeemik Mart Ustav tegi kolmandas ettekandes ju selgeks, et andekale teadlasele, kes midagi oma kätega teha viitsib, ei ole raha üldse probleem.
Tõepoolest, probleem on hoopis mujal. Teadus ei tohi piirduda ainult uute ja oluliste teadmiste saamises. Vähemalt sama oluline on nende teadmiste kommunikeerimine. Teiste teadlaste jaoks kirjutatakse artikleid ning tudengite ja praktikute jaoks monograafiaid. Nende jaoks, kes muidu huvitatud, alles eluteed valimas või tahavad lihtsalt teada, kuidas nende kui maksumaksja raha tarvitatakse, püütakse asju populaarsel moel seletada. Teaduse populariseerimise kõrgaeg on meie maal juba kümnendat aastat Teadlaste Öö festivali nädal. Tavaliselt suletud laborid on avatud. Rahvast voorib seal hilisõhtuni, teaduskeskustes käib paralleelselt hulk põnevaid üritusi ja paljud soovijad ei mahu sisse.
Põnev teadus
Teadlaste ja populariseerijate pingutused on ennekõike suunatud sellele, et noored leiaksid teadlase elukutses piisavalt põnevust. Et inimestele sünnipäraselt omane teadmishuvi kaaluks üles teadusmaastikku praegu varjutava ebakindluse. Veel olulisem on teaduse populariseerimise kaudu viia igasse kodusse juba maast-madalast arusaam, et teadmised on olulised ja et uskumustele, eelarvamustele või alusetutele veendumustele oma elu rajamine on lühinägelik; isegi kui see riigi tasemel peaks mõnda aega toimima. Et kloordioksiidi, hellitusnimega MMS-i kasutamine näiteks silmade raviks toob mitte särava pilgu ja helge tuleviku, vaid on suur samm pimedaksjäämise suunas.
Selle töö laiem eesmärk on aidata kõiki põlvkondi toime tulla kasvava infomüra ja kvaliteedikontrollita ning struktureerimata, sageli vastuoluliste, alusetute või lausa eksitavate infokildude laviiniga. Kiiresti muutuvas maailmas on eluliselt oluline seda teha järjekindlalt, kõigi kanalite kaudu ja Eestis loomulikult meie emakeeles. Kuigi oleme harjunud välismaiseid spetsialiste kodumaistest tõsisemalt võtma ja neile mitu korda rohkem maksma, on meie oma eksperdid enamasti paremini kursis, mida ja kuidas peaksime siin ette võtma. Nõnda on see töö käinud aastakümneid nii klassikaliste vahenditega nagu loengud, raamatud, ajakirjad, raadio või televisioon kui ka uute võimalustega nagu internetiportaalid, Facebook või Twitter.
Horisondi sulgemisest
Kahetsusväärsel kombel tuli just Teadlaste Öö festivali nädala südames, kohe järgmisel päeval pärast kõnesolevat konverentsi, teade keskkonnaministrilt, et riik ei kavatse enam toetada meie populaarteadusliku meedia lipulaeva, ajakirja Horisont. On ju mõistetav, et vahel tuleb vanadest asjadest lahti saada, et uus saaks meie ellu tulla; ja et rahapuuduses tuleb millestki loobuda. Aga loobumine sellest sisuliselt ainsast kanalist, mis vahendab Eesti teaduse tippsaavutusi ja meie oma ekspertide kommentaare sisutihedate tekstide kaudu kasvavale põlvkonnale, ei tohiks olla kergekäeline.
Kõne all on märksa pikema perspektiivi ja ajaskaalaga protsessid kui üks riigieelarve või valitsus. Kõne all on meie noore põlvkonna väärtuste kujundamine. Üks asi on, kui nad on hetkel haaratud mõnest atraktiivsemast või põnevamast vidinast ja nooruse tuhinas ei pea (populaar)teadust või teadmispõhisust oluliseks, aga hoopis teine asi on jätta nad ilma olulisest toest erialavalikul või teel kõrghariduse või tippteaduse poole. Kui tohin õige veidi utreerida, siis löök spetsialistide ja teadlaste järelkasvu allika pihta on kui lapsepilastamine. See võib korraks leevendada kogunenud pingeid, ent traumeerib ohvri kogu eluks ja häirib tervete kogukondade normaalset funktsioneerimist.
Teaduskeelest
Horisondi tekstid on pikemad ja rohkem süvenemist nõudvad kui uue meedia lühisõnumid või isegi kolme minuti loengud. Need nõuavad tähelepanu kontsentreerimist – võimekust, mille puudumist tuleb kõrghariduse andmise käigus eraldi treenida (ja mis sellel astmel üsna kulukaks kujuneb). Rääkimata sellest, et Horisont on olnud võtmepanustaja eesti teaduskeele kujunemisse. Oleme vist kokku leppinud, et tahame oma riiki ise pidada ja oma keele säilimise eest hoolitseda. See ei ole odav lõbu. Eriti rumal on ühe (haridus- ja teadusministri) käega panustada rahvusteadustesse ja eesti keele tehnoloogilise toe loomisesse ja teise (keskkonnaministri) käega likvideerida keele kõige kiiremini muutuva osa tugisammas.
Veel enne, kui ta valiti akadeemikuks, ütles kolleeg Jaak Aaviksoo kuldsed sõnad: „Kodumaiseid ajakirju on vaja toetada sõltumata sellest, kas neid tsiteeritakse või mitte. Emakeelse teaduskirjanduse puudumisel pole mõtet ka sõnaraamatutel*.“ Me ei vaja ladina keele stiilis keelekonservi. Keel jääb püsima siis, kui ta normaalsel moel kõigis suundades areneb ja – nagu strateegia „Teadmistepõhine Eesti“ ütleb – aitab „riigi konkurentsivõimet ja elanike heaolu kasvatada“. Seda üldse mitte jutumärkides.
*Tsiteeritud H. Martinsoni raamatust „Isolatsioonist akadeemilisse kapitalismi“, Tallinn 2015, lk 394
Horisondiga või Horisondita?
Keskkonnaminister Marko Pomerants räägib, mis juhtub meie teadusajakirja lipulaeva „Horisondiga“.
Selle küsimuse vastus on ennekõike OÜ Horisont juhatuse kätes (sellele äriühingule kuulub kaubamärk Horisont), samuti MTÜ Loodusajakiri kätes, kes on viimasel ajal olnud Horisondi väljaandja. MTÜ Loodusajakiri on asutatud aastal 2001. Ühingu liikmed on Eesti Looduskaitse Selts, Eesti Looduseuurijate Selts, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Teaduste Akadeemia, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering, Eesti Geenikeskus, OÜ Horisont ja OÜ Looduskiri.
Loomulikult sõltub Horisondi tulevik ka sellest, kas on organisatsioone, kes on valmis Horisondi jätkuvasse väljaandmisesse panustama. Seda mitte pahameelt avaldades ja kirju kirjutades, vaid reaalselt panustades.
MTÜ Loodusajakiri saab ka järgmiseks aastaks KIK-st rahastatud 260 000 euro ulatuses, taotleti 588 200 eurot. MTÜ omaosalus loodusajakirjade väljaandmise projektis on vähenenud algusaastatega võrreldes ligi 50%-lt projekti kogusummast 10–11%-le.
Piiratud eelarve tingimustes peab keskkonnaministeerium järjepidevuse tagamiseks kõige olulisemaks toetada jätkuvalt Eesti Looduse (ilmub alates 1933) ja Eesti Metsa (ilmub alates 1929) väljaandmist. Järjepidevuse tagamise huvides on Keskkonnaministeerium omandanud ka nende ajakirjade kaubamärgid. Peame oluliseks eestikeelse eestimaiste loodusväärtuste tutvustamise jätkumist. Seda tehakse endist viisi ka teiste võimaluste kaudu. ETV-st tuntud „Osoon“ võiks olla siin üheks heaks näiteks, aga ka saated erinevates raadiojaamades. Inimesed vajavad lihtsat lähenemist ja baasteadmiste edastamist. Et loodusteaduste vallas teadmised oleks usust üle.
KIK-i keskkonnateadlikkuse programmi poole pealt ehk niipalju juurde, et keskkonnaministeeriumi prioriteet on eelkõige toetada KIK-st otsese mõjuga keskkonnateadlikkust suurendavaid ettevõtmisi. Oleme arendanud meetmeid, mille toel õpilased ja lasteaialapsed saavad taotleda toetust looduskoolides ja keskkonnahariduskeskustes aktiivõppeprogrammides osalemiseks. Kaetakse transpordikulu ja õppeprogrammi maksumus. Vahepealsetel aastatel on Eestisse kerkinud esinduslik keskkonnahariduse keskuste võrk. Suunakem lapsed päris loodusesse, mitte raamatukokku loodusajakirju lugema. Seda võib muidugi ka teha.
Oluliselt on muutunud ka loodus- ja teadusajakirjade hulk turul. Nagu ka inimeste infotarbimine tervikuna.
Kui Horisont 50 aastat tagasi ilmuma hakkas, oli ta ainulaadne sõnumitooja selles valdkonnas, tänaseks on sarnase sisuga ajakirjade hulk tunduvalt suurem alates National Geographicust kuni Imelise Teaduseni. Ajakirju jätkub, kui ainult lugejaid oleks. Edasi saaks liikuda, kui horisondil mõni kestlik plaan paistaks.
Minuni neist aga ühtegi reaalset pole jõudnud.
