AJA TIHEDUS: Paljupildistatud kultuurikoer Sabine Savannah (sõpradele Saba) otsustas kohtuda Eesti ühe kuulsama fotograafiga, et aru saada, mis tüübid need kaamera tagant vaatavad inimesed on. Tiina Ilsen, Juku-Kalle Raid, Marek Reinaas ja Kairi Keso läksid igaks juhuks kaasa. Mark Raidpere tuli pildistajast pilti tegema.
Saba tervitab Toomas Volkmanni sügiseses Hirvepargi kohvikus Kalambuur elegantse nuuskimisega.
Toomas Volkmann (T.V): Ei ole vist kohtumise algul sobilik Sabale üles tunnistada, et mulle tegelikult meeldivad pigem kassid. (Saba vaatab teda üksisilmi) Aga kui mul on seltskonnas valida Saba ja kass, siis ma ilmselt eelistan Saba, sest ma ei saa temalt allergiat. Ja ma üritaksin end üleval pidada nii, et ta ei saaks aru minu sellisest teatavast silmakirjalikkusest. (Saba ei tõsta Toomaselt pilku)
Tiina Ilsen (T.I): Loomade ja loodusega oled kokku puutunud n-ö lapsest saati?
T.V: See oli nii, et ma õppisin bioloogiat keskkoolis, eriklassis. Kogu see bioloogiaasi mulle meeldis, mu vanemad on veterinaarid ja meil oli suur põld ja hobune, haned ja kalkunid. Kui ma siin praegu palju lobisen, siis tegelikult ma ei ole väga lobiseja tüüp. Mul on vaja sellist suurt tühja endaga olemise ruumi. See on vist nendest aiatagustest heinamaadest seal. Ema tegeles pigem väiksemate loomadega ja isa suurematega ning seal oli ka selline kirurgiaosakond, kus lehmi pidi ikka lõhki lõikama, nad ju hammustasid sageli okastraati ja sõid naelu jne. Mina olin juures ja vaatasin, ega laps saa ju verest aru. Vaatasin, kuidas lõigati lahti ja see kõik tundus suhteliselt ilus. Vere suhtes ei ole mul mingit hirmu, see on minu jaoks poeetiline mõiste.
Kümnendas-üheteistkümnendas klassis meeldis mulle väga kirjandeid kirjutada ja sellega läks pikka aega. Ja siis läks vererõhk üles ning mäletan, et mul hakkas alati ninast verd tilkuma. Oli valge paber ja see oli ainuke tore vahepala, et ninast tilkus verd ja ma siis lasksin seda valgele paberile.
T.I: Kas kavatsesid ka arstiks hakata?
T.V: Meil oli matemaatikaõpetaja, kes kuulnud, et ma tahan arstiks edasi minna, ütles: „Volkmann, üks tohter võib teist saada, aga arsti mitte kunagi.“ See oli küll nii mööda minnes öeldud, aga ilmselt oli tal õigus. Läksin ikkagi arstiteaduskonda. Õppida arstiks tähendab, et sul ei ole mitte mingit aega. Neli-viis kontrolltööd iga nädal ja sa pead põhimõtteliselt pähe õppima kümnete lehekülgede kaupa asju, millest sõltub teiste inimeste elu. Mina aga, kohe, kui Tartusse jõudsin, sain kokku tolleaegse kohaliku dekadentsiga. Mati Miilius ja kunstikabinet ja kes seal kõik olid. Veetsin nendega palju aega ja lugesin ilmselt ka teisi asju peale anatoomiaatlase, ostsin kunstiraamatuid. Raha teenimiseks töötasin reanimatsiooniosakonnas.
T.I: Oota, aga kas sa näitlejaks saama ei pidanud?
T.V: Arstiks õppides läksin loomingulist vaheldust otsides teisel kursusel Evald Hermaküla stuudiosse. Kuigi seal etenduseni ei jõutud, tekkis minus see valmisolek, tegin küll arstiõpingute kolmanda kursuse lõpuni, aga sain aru, et sinna ma ei jää. Siis oli lavakasse sisseastumine, läksin katsetele ja mind võeti rõõmsalt vastu. Kõik oli tore, aga lavastajad olid vahel tüütud ja tekstid olid tüütud, aga lavastajal on see võimalus, et ta valib teksti ja sina elad seda elu. See oli lavaka kolmandal kursusel, kui hakkasime tegema diplomietendusi… ja kevad on väljas, lõhnab tolmu järele, istume mustas ruumis… Mõtlesin, et elu on kõikjal mujal, et ma lihtsalt ei saa istuda seal ruumis. Siis oli kriitikameel vist ka tugevam, sest praegu ma saaks hakkama nende tolmuste ruumidega, ja nagu me teame, kevadeid on ka nii palju…
T.I: Mis sind fotograafia juures köidab – kas see on lapsepõlvehobi?
T.V: Jah, täiesti lapsepõlvehobi, kui ma mõtlen, kust see alguse sai. Fotograafia oli sel ajal palju mütologiseeritum kui praegu. Kui pildistasid, siis sa ei teadnud, mis sealt tuli. Sa pidid filmikese välja võtma, ei olnud ilmutustöökodasid. Oli pakk kemikaale, mida pidid segama. Sa ei tea, mis temperatuuril, ema ei teadnud, isa ei teadnud, mis sa seal vannitoas teed. Mul oli pisike Smena 8 ja ma avastasin, et täiesti banaalne asi võib pildistades muutuda huvitavaks, kauniks, mõtestatuks.
Mind huvitab foto juures lugu ja mulle meeldib foto juures see, et sinu vastutus on ajas. Selles liikuvas ajas. Teatris meeldib mulle selline teatav ohutunne, et tegevust ei saa katkestada ega n-ö uuesti üles võtta, kogu asi jookseb siit ja lõpuni. Fotot tehes on vastutus, et pead suutma koondada terve loo ühte valitud pilti, kaadrisse. Sul ei ole teist võimalust.
Mulle meeldib raam, mulle meeldib pilt, mis on seinal ja raamitud. Mulle meeldib raami pinge. Mulle ei meeldi fotod, mis pannakse seinale ilma raamita. Mulle meeldib, et raamitud foto on väljalõige kõiges ümbritsevast. Selline peatunud hetk. Näiteks vanade fotode puhul, lapsi oli palju, aga lapsi ka suri palju. Et see, kes oli ühe pildi peal, teda ei pruukinud järgmise pildi peal olla. Sa ei pruukinud ise järgmise pildi peal olla.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Selles ei ole mitte midagi muutunud.
Marek Reinaas (M.R): Mina võin rääkida loo teistpoolt kaamerat. See võis olla paarkümmend aastat tagasi või nõks vähem. Millegipärast oli minust vaja ilusat pilti ja siis ma tulin sinu juurde ja ütlesin, et tee minust ilus pilt. Mulle tundus see kõik väga naljakas, Kassisabas, seal oli sul see elamine, panid mind kraanikausi kõrvale seisma, klõks, klõks. Ja mina mõtlesin, et sealt tuleb täielik jama. Et tehtud ja mine nüüd ära… Mina, et täitsa p..s ja suurima tõenäosusega siit ühtegi normaalset pilti ei tule, aga võta näpust. Saatsid mulle pildid ja mõtlesin, et täitsa lõpp. See jättis mulle sügava mulje.
T.V: No mõned inimesed on kohe… Näiteks meie modell Helen Sürje. Ükskõik, mis nurga alt sa võtad, kurat, ta jääb ilus. Ma ei tea, mis on halb või hea. Öeldakse, et alati peab olema teatav häire sees, siis on jäädvustatav emotsioon tugev. See ei pruugi kõigile meeldida. Ma eales ei hakkaks pildistama vaevatud inimest, kes tänaval almust palub. See on teine teema.
T.I: Moefotod on ju sinu erioskus…
T.V: Tead, kõige ägedam aeg moefotode kohapealt olid ikka 1990-ndad. Muide, praegu tulebki peatselt Tartus üks näitus, mis räägib 90-ndate moest, fotograafiast ja sellest, mis oli ajakirjades. Ja algul oli mõte, et saaks teha eraldi seinale suure installatsiooni ning skännida siis tehtud fotosid. Ja ma avastasin oma üllatuseks, et need samad fotod, mis ajakirjas olid väga kõnekad, lihtsalt ei räägi skännina. Et nad räägivad ainult ajakirjas. Ja tolleaegsed ajakirja kujundused, paigutused, pealkirjad, summad, mida kulutati… Siis oli võimalik see, mis tänapäeval enam ei ole. Keegi ei teadnud, mida tähendab keskmine maitse. Mul on tore sõber, kes on öelnud, et keskmine maitse tähendab seda, et võib alla neelata nii väga head kui ka väga halba samasuguse lõnksuga. Kas sul jätkub samasugust uudishimu või vastutustunnet, et haarata midagi rohkemat sinna juurde.
M.R: 1990-ndad oli ka reklaamis suurepärane aeg, siis võis teha, mida tahad.
T.V: Just nimelt. Ka kunsti oli võimalik reklaami kaudu teha. Reklaamid võisid olla väga minimalistlikud ja isegi väljaspool visuaali. Tekkis teksti, koha ja aja inimlik kõnetus, ka kõige lihtsamate toodete (nagu õlu) puhul.
J-K.R: Seal oli küllaltki palju ebakorrektsust, mis oligi lahe.
M.R: Tundub, et sellist boheemlust on tänapäeval vähevõitu, 1990-ndatel oli teistmoodi…
T.V: Aja tihedus on erinev. Siis olid suured konstruktsioonid. Olid suured lood, kas suur poolehoid või suur vastuhakk. Ka moes oli: kui ma võtan 90-ndad ja Briti ajakirja Elle, siis seal käsitleti näiteks moe ja popkultuuri, moe ja identiteedi suhteid. Kuidas see seondub, kuidas see vastu mängib. Tänapäeval ei eruta see kedagi. Need teemad on küll sees, aga marginaliseerunud. Sel ajal oli see nagu mainstream, peavool, mis käis moeajakirjandusega kaasas. Ja kes ei olnud seal n-ö stream’is sees, need ujusid ka ilma igasugu pretensioonideta seal vahel. Tänapäeval ei ole see võimalik. Klubid lähevad väikeseks, üritused lähevad marginaalseteks pisikese seltskonna kogunemisteks. On best online casino kaks varianti: kas sa oled tõesti sellise pisikese seltskonna kummardaja või ühel õhtul mõtled, et tahaks midagi suurt saada ja võtad rahakoti selga ning käid seitse üritust läbi ja püüad seda teha suuremaks. Raha saab aga otsa ja ise saad ka läbi.
T.I: Mis moefotograafias muutunud on?
T.V: Üks asi on see, et kui enne pildistasid meesterahvad moeajakirjades, siis nüüd pildistavad naised. Paras meile. Nüüd see kirves kukkus. Kui nüüd tuleb meesterahvas moeajakirja, siis teda vaadatakse natuke nagu perverti. Et mida sa siin naisteasjadega püüad nagu hakkama saada…
Tegelikult meeste ja naisterahva vaade naisterahvale on täiesti erinev. Ja paratamatult me elame ühiskonnas, kus on nii mehi kui ka naisi ja kus mees vaatab ka naist. Ja naisterahvas vaatab ka naist. Kummaline on see, et naine, kes pildistab naist, vaatab teda kui aseksuaalset objekti.
Aga seksuaalsus on mingi selline liin, mis hakkab defineerima, tekitab erinevaid fookusi. Sul peab olema midagi, et hakkaks tekkima lugu. Kui seda lugu ei teki, siis oled lihtsalt anonüümne modell stiilses riietuses, aga lugu ei ole.
T.I: Kuidas mood meid mõjutab?
T.V: Rääkisime enne 1990-ndatest, üldse on huvitav mõtiskleda, kuidas suhestuvad kümnendid. Kuidas see avaldub mingisuguses sotsiaalses struktuuris. Tänapäeval ei ole mood üldse sotsiaalse diskussiooni osa. Meil on Fashion TV, aga see koosneb ainult mingisugustest juppidest, see ei ole enam isegi mitte moes. Meil ei ole enam superstaare. 1990-ndatel oli moes kindel struktuur. Olid moe käsulauad – neid ei olnud palju, umbes kuus. Põhimõtteliselt kõik tegid ühte ja sama, ja ma alati mõtlesin, et kas see on mingisugune konspiratsiooniteooria, et midagi millelegi allutada. Tänapäeval ei ole sellist asja. Siis öeldi näiteks, et seelik peab olema põlvest alla veerandi peale sääreosas. Ja kui see sulle meeldis, võisid seda kanda ja olid siis moes, eks. Kui see sulle ei meeldinud, siis oli väga konkreetne asi, mida sa pidid eirama. Tänapäeval seda ei ole.
Me oleme jõudnud aega, mis toetab arusaama, et ma ise olen moes. See oli moemarginaali definitsioon, mis korjati üles. Mis ühildus selliste marginaalsete gruppidega, võimalusega, et ma saan eirata kõike. Aga tänapäeval on kõik moes, isegi eirata pole moodi võimalik. Ja mingisugused suured lood saavadki otsa. Kogu nn moendus tundub olevat üles ehitatud sotsiaalsel Alzheimeril. Sa ei saa müüa mitte midagi, isegi mitte harilikku ajakirjandust, kui sa tahad, et see kestaks rohkem kui kaks nädalat. Sa ei saa sellest rääkida üle kahe nädala, sest see muutub ebaoluliseks. Ja mood muutub veelgi ebaolulisemaks, sa ei saa üles ehitada sellist suurt lugu. Sa ei jõua enam järele.
Mulle meeldib struktuur – kui on struktuur, siis sul on võimalik ka selle vastu võidelda. Kui struktuuri ei ole, siis sa ei oska ennast defineerida. Võib-olla see ongi meie tulevik. Praegu on ekstsentrilisused sellised pisikesed, millel ei ole võimu. Kui kõik on võimalik, siis ilmselt ei ole midagi võimalik. Nagu Tolstoi ütles, et kui sa kõiki armastad, siis sa ilmselgelt ei armasta kedagi.
T.I: Kui mõtleme Eesti moekultuuri peale, kas on midagi, mille puhul sa sooviksid, et oleks teistmoodi?
T.V: Ega ma ei sooviks. Ma vaatan ka vähem. Kui vanasti ostsin moeajakirju ja vaatasin, et mis seal saab, siis nüüd on nad nii korrektsed. Mitte Eesti mõistes, vaid maailma mõistes. Maailmas on suured tegelased ja nad ju kopeerivad selle liigutuse malli või kaare sealt sisse. Nad teevad professionaalselt ilusti, aga see põhivool ei saa mõjutavaks. Ja meid on siin ju nii vähe, meil ei ole mingit high street’i,peatänavat, kus ennast näidata ja teisi vaadata. Kui sa ostad mingisuguse kalli kleidi, siis kuhu sa lähed sellega? Mujal on seda ka võimalik näidata, aga meil on see audience nii pisike.
T.I: Mingil hetkel mingid inimesed hakkavad kandma koledaid asju, arvavad, et need on moes, sest kõik kannavad neid. Kuigi need ei ole kunagi moes olnud.
T.V: Odava koledaga on see asi, et maksad ehk veidi rohkem, sest sa pead ära kandma selle alanduse, mis on sinna sisse pandud. Et nüüd sa said.
Ma ei vali oma lähedasi selle järgi, mida keegi kannab, aga loomulikult on lahe vaadata, kui keegi tuleb mingisuguse ekstsentrilise asjaga välja. See ei pruugi olla flash näkku. Nii nagu ütles Arne Niit kolm aastat tagasi: „Mood ei ole enam moes“; ja naeratas oma suurt laia naeratust.
T.I: Miks siis ikkagi moodi vaja on?
T.V: See on möödapääsmatu asi. See on ihu kate. Sa võid mõelda kohe paralleelselt, et sul on nahk peal ja kui sul oma nahka ei ole… läheb juba õudusfilmiks. Kui ma 1980-ndatel Tallinna tulin, siis tänaval liikudes ja inimestele otsa vaadates said kohe nende identiteedist aru, tänapäeval nii enam pole. Sõbrannade lapsed on ühel päeval HM-id, teisel päeval Reet Ausid. Mood kui selline on üha rohkem läinud müügistrateegiaks.
