KAS CANNES ON ÜLDSE ENAM FILMIFESTIVAL? Nagu pagulaste teema iseenesest juba keeruline poleks, keerab prantsuse trillerilavastaja Jacques Audiard senilahendamata küsimustele veel ühe vindi peale. Emilie Toomela arvustab filmi „Dheepan“.
Jacques Audiardi värskeima filmi „Dheepan“ nimitegelane on elu hammasrataste vahele jäänud sõjapõgenik, kes immigratsioonibüroos tõlgi soovitusel väidab, et kohalikud sõjaväelased teda taga kiusasid ja piinasid, mistõttu ta pidi Sri Lankalt lahkuma. Tegelikult on Dheepani näol tegemist aga veel keerulisema saatusega inimesega. Mees kuulus pagulusele eelnenud elus lapssõdurina Tamili Tiigrite ehk Sri Lanka relvajõudude kõige armutuma, vägivaldsema ja monoetnilist riiki ülistava rühmituse hulka.
Mis tunne on olla teisel pool?
Ent mõni aeg hiljem taipame, et vaatajal on vaip alt tõmmatud: Dheepan, nagu tuhanded teised, ei liitunud Tamili Tiigrite liikumisega sugugi vabatahtlikult ning on triivinud poolustel ohver-vägivallatseja hoopis õudsemasse dimensiooni – teda on sunnitud olema vägivaldne eesmärgi nimel, mille tõelisi tagamaid ta noorukina teada ei võinudki. Siinkohal võib pähe turgatada, et siiski-siiski, kas ei oleks saanud sõjategevusest kõrvale hoida? Usutavasti ongi see üks režissööri motiive sõjapõgenikest filmi loomisel. Cannes’is pressikonverentsil kirjeldas linateose autor, kuidas ta on aastaid juurelnud selle üle, mis tunne on olla „teisel pool“ – mida mõtlevad need tundmatud inimesed, kes Pariisi tänavatel lilli ja Eiffeli torni kujulisi võtmehoidjaid müüvad?
Prantsusmaal, nagu ka mujal Euroopas, ei ole kohalikud filmid kõige populaarsemad, vägevaimad hordid toovad kinno ikkagi Põhja-Ameerika menukid. End küüniliseks romantikuks nimetav Jacques Audiard on aga nüüdisaegne prantsuse lavastaja, keda armastab nii tujukas prantsuse publik kui ka musta kohvi abil metatasandite vahel hõljuv üüberelitaarne prantsuse filmikriitikute ühing. Audiard’i varasemaid kinotükke seni tabanud rahvusvaheline auhinnasadu seab ootused kõrgeks ka tema viimase täispika filmi „Dheepan“ suhtes. Kuigi teos pärjati festivaliringkonna kõrgeima auhinna ehk Cannes’i Kuldse Palmioksa, tuleb selles kinokunsti osas pettuda – pärast pagulaste laagri lahkumist, mis filmitegemiseks püsti pandi, ei jää linateosesse palju alles. Ei näe me filmis eripärast lavastaja käekirja, fantaasiarikast silmailu ega ka briljantset käsikirja – teos on lihtsakoelise ülesehitusega ja tegelased üsna pinnapealselt väljaarendatud.
Pagulusteema haruldane käsitlus
Linateos autorifilmina ei hiilga, ent on väärtuslik paguluse teema haruldase käsitluse poolest ning soovitatav neil vaadata, keda huvitab pigem uuritud sotsiaalne probleem ning kelle jaoks kunstiline nauding samavõrra relevantne ei olegi. Ennekõike on sellest filmist rääkides märkimisväärne nimiosalist kehastama valitud Jesuthasan Antonythasani enda elusaatus.
Tegemist on mitteprofessionaalse näitlejaga, kes on varem üles astunud ühe korra, samuti poliitiliselt vastuolulises „Sengadalis“ (2011), mis toodeti Indias ja seal pärast valmimist ka kohe ära keelati. Antonythasani on päriselt Tamili Tiigrite armees võidelnud – seda juba alates 15. eluaastast, seejärel põgenenud, jõhkralt karistatud ning veel enne oma 25. sünnipäeva vangistatud. Suurem osa tema sugulastest tapeti tema sõnul relvajõudude poolt Sri Lanka kodusõjas. Viimaks jõudis ta 1990-ndate lõpul asüülitaotlejana Prantsusmaale, kus ta alustas oma kirjanikukarjääri ning avaldas lühijutte, näidendeid, poliitilisi esseesid ja romaane Sri Lanka relvakonfliktist ning lapssõdurite saatusest kriisikolletes.
Radikaalne teos
„Dheepan“ on peategelase osaliselt autobiograafiline film, tänu millele sündis ka tema roll nõnda ehedana, hoolimata näitlejakogemuste kergevõitu pagasist. Filmis imiteerib kunst tegelikkust ja endise Tamili Tiigri elulugu on kujutatud väga loomupärase dekoori taustal, nii et lõpuni ei võigi teada, millised sündmused stsenaariumis põhinevad kunagi päriselt aset leidnul ja milline osa on fiktsioon. Pagulasromantikast Pariisi äärelinnas areneb välja märulifilm, kus uinunud tiiger asub taas märatsema ja lõhkuma. Filmi südamikus ei ole läbinisti häid ega halbu tegelasi, kõik võitlevad nii hea kui ka kurja eest. Pagulasi ei ole näidatud mitte ainult empaatiliselt, vaid demonstreeritakse, mis tunne on aru saada inimesest, kes on kuradile sõrme andnud ja siis avastanud, et teda on petetud. Tamilid moodustavad sealjuures ühe maailma vanima ja arvukaima rahvusrühma – koguhulgaks loetakse 77 miljonit inimest – kellel ei ole iseseisvat riiki. 1980-ndate algusest peale kestnud Sri Lanka kodusõda lõppes 2009. aastal valitsusvägede võiduga. Senini ei julge suurem osa tamilitest aga kodumaale naasta, teadmata, kuidas neid seal kohaliku armee poolt vastu võetakse. Samamoodi on nurka surutud ka „Dheepani” tegelased.
Filmi on nimetatud sõjapõgenike loo jutustamise tõttu üheks radikaalsemaks, kui mitte kõige radikaalsemaks, mis Kuldse Palmioksa hoidjate rivis seisab. Huvitav on aga see, et kui lesbidraama „Adele’i elu“ pälvis 2013. aastal sama kuldse preemia, siis järgnes kiidukoor nii filmimeeste poolt kui ka geide õiguste eest võitlejatelt. Sel aastal pärast auhindade väljakuulutamist oli aga õhus tunda küllalt intensiivset rusikate viibutamist Cannes’i komisjoni esimeeste vendade Coenite ja nende väljavalitu „Dheepani“poole. Võimalik, et žürii kaalukausi kallutas peaauhinnani just ekraanil eksponeeritud pagulaste hulk, mitte kinoajalugu rikastavad omadused. Siinkohal on oluline täpsustada, et tumedanahaliste peategelastega filmi võit nii mainekal festivalil on sotsiaalses plaanis kahtlemata äärmiselt positiivne nähtus. Selliseid filme ei osata Euroopas senini eelarvamusteta vaadata ja võib kahtlustada, et seda ei juhtu niipea – isegi mitte festivalil nagu Cannes. Paraku tundub, et suures ühiskondliku sallivuse ülesnäitamise ihaluses on hakatud andestama keskpärast filmiloomet. Kas Cannes on siis kinokunsti või sotsiaalse avatuse mõõdupuu? Praegusel ajal kindlasti mõlemat ning loodetavasti järgmiste aastaringide möödudes raputatakse maha nii iganenud võõristus teiste rasside suhtes kui ka ebasiiralt püüdlik soov tõestada end poliitiliselt korrektse festivalina.
Sõjaviha ja loodus
Seevastu Ameerika filmiakadeemia autasude puhul on küllalt kerge ette ennustada, et film, mis läheb võidukalt koju Cannes’i peapreemiaga, jääb Oscarite galal varupingile kõõluma, ilma ühegi võimaluseta üldse võidu peale võisteldagi. Jääme huviga ootama, kuidas läheb sel aastal „Dheepanil“. Võib oletada, et suure tõenäosusega ei mäleta Oscarite jagamisel Sri Lankat ja pagulasteemat analüüsinud filmi mitte ükski valge mees žüriis. Ilma Cannes’i sallivusest motiveeritud loorberiteta oleks kõne all olev film juba varemgi arhiividesse kadunud. Edasist edu aga ei pidurda ainult näitlejate rassiline staatus, vaid ka teose tagasihoidlik esteetika, mis asetab kogu raskuse probleemikäsitluse õlule. Linaloo tervik võiks lisaks põnevale ainesele pakkuda ka teisi filmimeediumi väärtusi. Audiard on lavastajana hoidnud end aga tagaplaanil, mis ei olnud täiesti õige valik filmi kunstipärasuse plaanis.
„Dheepanis“ leiduvad mõned harvad momendid, mil sõjaviha vaheldub kaadritega loodusest, kus laiub kõrb üksikute palmidega ja kõrgub päikeseloojangukarva taevas, mille värvib veel punasemaks matuseriida hiiglaslik tuli. Üks mees on jätmas veritööst niisutatud kodumaa ja saab endale uue nime – Dheepan – ja koos valepassidega tulevad kaasa ka võõras naine ning võõras laps. Nad sõidavad ära, Prantsusmaale, arutledes isekeskis, et ei tea, kus kohas see asub. Filmi huumorigamma on just nii tume, nagu nalja teeks kiirabiarst, kes patsienti päästa ei suutnud ja üritab olukorraga toime tulla. „Dheepani“ olulisus peitub paguluse küsimusele humanistliku vaatevinkli andmises ja on kahju, et heast loost ei saanud suurepärast filmi.
