MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Hardo Aasmäe alustatud tänuväärset tööd jätkab geograaf ja ajakirjanik Toomas Kümmel, tutvustades maakera kentsakaid riike. Panama on riik, kus ei leidu peale liblikate, kala ja lollide panama paberite suurt midagi.
Kui oleks vaja ette kujutada Ladina-Ameerika ideaalset banaaniriiki, siis Panama sobiks oma täieliku mõttetusega selleks suurepäraselt. Kui poleks Panama kanalit, mida teab geograafiatunnist iga viimane kui koolilaps maailmas, poleks Panamast kui riigist üldse mitte midagi rääkida. Muidugi, nutikamad teavad ehk sedagi, et Panama asub Kesk-Ameerika troopilise metsase ja mägise „soolika“ kõige kitsamal kohal põhjast Costa Rica ja lõunast Kolumbia vahel. Panama rannikut uhub kirdest Atlandi ookeani Kariibi meri ja edelast Vaikne ookean. Ning see „soolikas“ kahe ookeani vahel on kitsamast kohast ainult 65 km lai – umbes sama kaugus nagu Tallinnast Aegviitu või Kehtnasse.
Palju kala ja liblikaid
Selle aasta 3. aprillini oli kõik rahulik ja nii, nagu kirjeldatud, aga siis läks korraga saginaks. Maailm sai nimelt teada Panamal tegutsevast kompaniist Mossack Fonseca ja kinnistus mõiste „Panama paberid“. See näitab kujukalt, kui sügavale võib taoline riiklik mõttetus kukkuda. Panama puhul nii sügavale, et alt juba koputatakse.
Paljudele üllatusena ei tulegi Panama nimi sõnast banaan. Hoopis keerulisem on see nimelugu, eriti esimene Ladina-Ameerika rahvaste sulatusahjus, kus keegi täpselt ei mäleta, mis oli enne kolonisatsiooni.
Ühed usuvad, et nimi tuli ühe puuliigi järgi – Panama puu (Sterculia apetala). Teised jälle arvavad, et kui esimesed kolonistid maabusid, oli augustikuu, mil sealkandis on rohkesti liblikaid ja see nimi tähendabki kohalike indiaanlaste keeles „palju liblikaid“. Kolmandad on veendunud, et nimi Panama on tulnud enne eurooplaste kolonisatsiooni neid alasid asustanud kuna indiaanlaste sõnast „bannaba,“ mis tähendas „kauge, kaugel“. Levinum on siiski versioon, et Panama tähendas kuna indiaanlaste keeles „palju kala“.
Kui kapten Antonio Tello de Guzmáni ekspeditsioon uuris 1515. aastal selle piirkonna alasid Vaikse ookeani rannikul, lõpetas ta uurimisretke väikeses indiaanlaste külas ookeani rannikul, mis olevat kandnud nime Panama. Panama haridusministeerium on lahendanud selle küsimuse ladinaameerikalikult igati teaduslikult ning ametlikes ajalooõpikutes räägitakse Panamast, mis tähendab puud, liblikaid ja kalarohkust ühekorraga.
Kanalihaudujad
Panama poleks Panama, kui poleks Panama kanalit. Ehkki ameeriklasi peetakse väga jumalakartlikeks inimesteks, on see möga. Oleks neil seda kartust tõsiselt arvestataval määral, oleks Panama kanal ehitamata jäänud. Sest juba 16. sajandil tekkis mõte rajada kahte ookeani ühendav kanal, kuid Hispaania kuningas Felipe II Habsburgide dünastiast pani sellistele projektidele veto põhjendusega: mille Jumal on lahku loonud, pole inimesel õigust ühendada.
Maailmakaubanduse elavnemisega tuli kanali rajamine taas päevakorda 19. sajandi esimesel poolel. Seda mõtet haudusid nii Hispaania, USA, Suurbritannia kui ka Prantsusmaa. USA mõtted kanali rajamiseks olid aga seotud hoopis Nicaraguaga. Esimese praktilise sammu tegid 1879. aastal prantslased, kes haarasid kinni just Panama variandist. Pariisis asutas Suessi kanali ehituse juhtkond rahvusvahelise ettevõtte, mille aktsiaid märkisid üle 800 000 inimese. Kanalist jõuti rajada ainult kolmandik, kui raha otsa sai. Selle põhjuseks olid valed tehnilised arvestused projekteerimisel, tööde madal organisatsiooniline tase jne. Samuti ei suudetud midagi ette võtta töölisi tabanud troopiliste nakkushaigustega. 1889 läks kogu ettevõtmine pankrotti ning seda saatsid suured korruptsiooniskandaalid.
Seejärel võttis juhtohjad üle USA. 1901. aastaks sõlmis USA Suurbritanniaga lepingu, millega viimane loobus kõigist pretensioonidest ja õigustest kanali ehitamiseks. USA kavaldas üle ka Prantsusmaa ja ostis kanali rajamise õiguse Panamasse. USA jätkas sihikindlalt ja sõlmis lepingu Kolumbiaga, millega sai 100 aastaks rendile 10 miili laiuse territooriumi läbi Panama. Edasised sündmused viisid aga selleni, et Kolumbia koosseisust tekkis üleüldse iseseisev riik – Panama.
Kanal, mässud ja kaabu
Ootamatult keeldus Kolumbia parlament ratifitseerimast lepingut USA-le kanalitsooni rendile andmiseks. Kolumbia tõi ettekäändeks selle, et kontsessioonileping Prantsusmaaga lõppes alles 1904. aastal. Leping Prantsusmaaga nägi ette, et kui 1904. aastaks ei ole hakatud kanalit rajama, lähevad õigused selle maa-alale ja juba ehitatud rajatised üle Kolumbiale. USA ja Prantsusmaa nägid nüüd ainsa võimalusena luua Kolumbia provintsist Panama iseseisev riik. Mõeldud-tehtud.
Kanali ehituse suur eestvedaja, prantslane Philippe-Jean Bunau-Varilla organiseeris kibekähku Panama separatistliku vabadusliikumise Kolumbia vastu. Liikumise toetuseks tuli appi ka USA laevastik ning 4. novembril 1903 kuulutatigi välja Panama iseseisvus. Kaks nädalat hiljem sõlmisid juba Panama ja USA lepingu, millega kanali tsoon anti 99-aastaks USA-le rendile. Töid alustati kohe 1904. aastal ja esimene laev läbis kanali 1914. aastal. Kanalitsooni kaitseks ostis USA samal aastal Panamalt veel mitu meresaart. Regulaarne liiklus kanalis avati 1920. aastal.
USA kontrollis kanalitsooni kuni 31. detsembrini 1999, mil see anti 1977. aastal sõlmitud lepingu kohaselt üle Panama valitsuse kontrolli alla. Enne seda toimusid Panamal suured meeleavaldused ja rahutused USA kontrolli üle kanalitsoonis 1927, 1947, 1959 ja 1964.
Siinkohal on vaja ära õiendada veel üks suur eksitus, mis puudutab „Panama kaabu“ või lihtsalt „Panama“ nimetuse all tuntud peakatet. Panama kanali ehituse ajal tuli kogu maailmast kohale värvatud ehitajate ajusid kaitsta kõrvetava päikese eest. Selleks ostis kanalit ehitanud kompanii kokku Ecuadori indiaanlaste käsitööna populaarseid peakatteid. Kui kanali ehitust külastas 1906. aastal USA president Theodore Roosevelt, poseeris ta ühe sellise kaabuga ajakirjanike ja fotograafide ees. Nii jõudis see pilt üle maailma ajalehtede esikaantele ning peakatte nimi kinnistus „Panama kaabuna“. Teiste Ladina-Ameerika rahvaste silmis oli see aga puhas ameeriklaste organiseeritud pettus.
Igasugused kolonelid
Alates Teisest maailmasõjast, kus Panama oli muuseas USA liitlasena Saksamaa vastasleeris, raputasid riiki riigipöörded ja sõjaväelised huntad. 1969. aastal toimus võimul olnud sõjaväelises huntas lõhenemine ja võimule tõusis kolonel Omar Torrijos, kes hukkus 1981. aastal segastel asjaoludel autoõnnetuses. Teda asendas võitluskaaslane kolonel Manuel Noriega. Riigi sisuline valitseja, rahvuskaardi juht kolonel Noriega tegi, mis tahtis, õiendas arveid igasuguse opositsiooniga ja tagatipuks kuulutas 1989. aastal end presidendiks ja USA-le sõja. Samal ajal organiseeris USA grupi Panama armee ohvitseride juhtimisel Noriega-vastase riigipöörde, kuid edutult. Vastuhakkajad hukati. USA, kes süüdistas Noriegat ulatuslikus narkokaubanduses, alustas demokraatia taastamist Panamas sõjalise operatsiooniga 1989. aasta lõpul. Demokraatia sai muidugi edukalt taastatud, end Vatikani saatkonnas varjanud Noriega saadi kätte ja viidi kohtumõistmiseks USA-sse. Samas näitas Panama ärieliit üles paindlikkust ja suutlikkust endale kasulikult USA-ga kokku leppida. Arvatakse, et just sealt algaski Panama kiire tõus juhtivaks maksuparadiisiks – maksudest kõrvalehiilimise, rahapesu ja musta raha legaliseerimise kuldrannakeseks.
Panama majandusest kaks kolmandikku annavad tulud kanali ekspluateerimisest, pangandusest, kindlustamisest, laevade registreerimisest Panama odavuslipu alla ja turismist. Ekspordis on esikohal banaanid, krevetid, suhkur, kohv ja rõivad. Tänu Panama paberitele teame nüüd, mis sorti suurt tulu toova finantsmajandusega seal tegu on.
„Panama paberite“ ülemaailmsele skandaalile nime andnud õigusbüroo Mossack Fonseca & Co kuulub seitsme kompanii hulka, mis annavad üle poole Panamas registreeritud firmade tulust. Samuti peetakse seda mahult maailmas neljandaks firmaks offshore-kaubanduse alal. Ettevõttest lekkinud 11 miljonit dokumenti paljastavad maailma riigipeade, kõrgete poliitikute, tippsportlaste ja kurikaelte maksude varjamise ja rahapesu.
Mossack Fonseca asutasid 1977. aastal saksa päritolu Jürgen Mossack ja kohalik Ramon Fonseca. Mossacki isa teenis sõja ajal Waffen-SS-is, põgenes pärast sõda Ladina-Ameerikasse ning lunastas oma patud ameeriklaste huvides Kuuba järele luurates. Fonseca on ka tuntud kirjanik ja jõudis olla isegi Panama presidendi nõunik. Need kaks ettevõtlikku tegelast on kirjutanud uue peatüki Panama mõttetusse eksistentsi.
„Panama paberite“ juhtum näitab kujukalt, kui sügavale võib taoline riiklik mõttetus kukkuda. Panama puhul nii sügavale, et alt juba koputatakse.
Paljudele üllatusena ei tulegi Panama nimi sõnast banaan. Hoopis keerulisem on see nimelugu, kuna keegi ei mäleta, mis oli enne kolonisatsiooni.
Tavaline verine seebiooper
Kohalike kuna indiaanihõimude esimene kokkupuude valge eurooplasega toimus 1501. aastal.
Selleks kahvanäoks, keda indiaanlased Panamas esmalt nägid, oli hispaanlane Rodrigo de Bastidas. Edasi oli Panama ajalugu tüüpiline Ladina-Ameerika kolonisatsiooni järgne verine seebiooper – kohalike indiaanihõimude hävitamine ja kullast paljaksvarastamine, mereröövlite paradiisi loomine, kodusõjad rööbiti sellega, kuidas emamaade impeeriumisära tuhmus. Lõpeb aga kõik nagu tavaliselt: USA tuli, lõi korra majja ja võttis kõik allesjäänu.
Panama riikluse ajaloolise rännaku lõpp-punkti ilmekaks illustratsiooniks on rahasüsteem. Ehkki Panamal kehtestati juba 1903. aastal pärast eraldumist Kolumbiast ja iseseisvumist rahvuslik valuuta balboa, kasutatakse seda reaalses asjaajamises minimaalselt. Tegelik toimiv raha on USA dollar. 1934. aastal teostati rahareform Eestilegi tuttaval viisil ja balboa kurss seoti dollariga vahekorras 1 : 1. Panama oli esimene kolmest Ladina-Ameerika riigist, mis täielikult dollariseeriti – enne Ecuadori ja Salvadori.
1535. aastal kuulutati Panama alad Hispaania krooni valduseks – audiencia’ks. Vaheldumisi kuulus provints nimega Panama Guatemala kindralkapitanaadi, Peruu ja Uus-Granada asekuningriigi koosseisu. 16.–18. sajandil rüüstasid Panamat inglise mereröövlid. Hispaania impeeriumi loojangu järel sai Panamast 1821. aastal Suur-Kolumbia osa. 19. sajandi 50 aasta vältel vahetus provintsis 40 administratsiooni ja toimus 50 mässu. Sealt edasi on kõik seotud Panama kanali rajamise projektiga, mille üheks osaks sai ka Panama riiklik iseseisvus.