VÕTI ON LIHTSUSES: Andrus Villem arvab, et parteidemokraatia on saba, mis liputab koera, ja soovib, et erakond tagaks oma liikmeile osalemise otsuste loomise protsessis. Ideest lahenduseni. Seda süsteemi võiks nimetada nii otsedemokraatiaks kui ka valgustatud demokraatiaks.
Alustaksin triviaalsusega. Elame teatavasti infoajastus. Järjest suureneb teabe hulk, mida me töötlema peame. Et vahendaja suudaks pealetungivas infotulvas oma sõnumiga läbi lüüa, peab see olema muudetud tarbijale suupäraseks. Käes on aeg, kui sõnumeid valitakse mitte neis sisalduva teabe järgi, vaid lähtudes „nuppude“ lühidusest ja löövusest – seda alates meelelahutusest ja lõpetades uudisteadetega. Süvenemine hakkab olema järjest enam out ja siinkohal tekib küsimus, kas selle vastu tasub üldse võidelda.
Passiivne vastuhakk
Seda pole vaja, kui me rahuldume olemasoleva süsteemiga. Teadliku suhtumismalliga, mis levib globaalselt ja on edukalt omandatud ka meie infokanalite poolt. See pole uus suunitlus. Seda on läbi aegade varemgi kasutatud, aga see on muutunud järjest riukalikumaks.
Samas on olemas tarvikud, et seda olukorda muuta. Infotehnoloogia on arenenud ja muutunud piisavalt kättesaadavaks kõigile. Ega asjata osa riike ürita endale mittesobivaid kanaleid sulgeda. Keeruline see on, sest igale keelule leitakse vastumeede. Olukorda saab muuta, andes kõigile huvitatuile vahendid suhtumise ja sealt edasi praeguse korrakindluse muutmiseks.
Alustada saab paljukirutud poliitika muutmisest. Avaliku arvamuse küsitlustest järeldub, et suur osa valijaist on praeguse poliitilise süsteemiga rahulolematu, aga see on passiivne vastuhakk.
Kodanikuühendused korraldavad küll teatavaid toiminguid, kuid mingi aja möödudes sumbuvad need erakondade suunatud sängidesse ja peavool jääb käänamata. Parimateks näideteks oleks ehk portaal TOM (täna otsustan mina) ja Jääkeldri kokkusaamised. Inimesed, kes püüdsid oma mõttetööga uusi suundi pakkuda, on kas loobunud toimekusest või ühinenud tegutsevate erakondadega.
Nokk ja saba
Parteid on paarikümne aasta jooksul omandanud suurepäraselt poliittehnoloogiad ja võivad end tunda suhteliselt kindlalt. Võimalikud parteialgatused püüavad konkurentsivõitlusse sekkuda juba kasutusel olevate meetoditega, sulandudes olemasolevasse tööjaotusse. Vanad olijad teavad, et see on peagu võimatu, kuna uutel tulijatel pole kasutada ligilähedaselgi määral inimressurssi ja rahalisi vahendeid. Nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti.
Parteid on kindlustanud teatud teemadel oma tõemonopoli. Kas tegelikkuses nii toimitakse, see on eri asi. Kui partei loob kuvandi teatud suunitlusest, selgub casino online tihti, et see on pigem näiline kui tegelikkus. Vastuolud tekivad elulistes toimingutes, kui isegi erakonna liikmed avastavad, et teevad otsuseid, millega nad mingil juhul nõus poleks. Siis tekib käärimine ja osa liikmeid kolib oma leivad teise partei kappi. Nii toimub see peamiselt riigikogu valimiste eel.
Avalikkusele serveeritakse partei otsuseid ühtse ja jagamatuna. Reaalelus langetab partei sees otsused „kamp“. Formaalselt vormistatakse see juhatuse, eestseisuse või üldkogu hääletusega, aga enamasti on liisk langenud ja eelnimetatud kogudel on võimalik kas poolt või vastu hääletada. Harilikult ikka poolt. Partei liikmed on omavastutuse ära andnud ja peavad rahulduma „ajutrusti“ pakutuga.
Rohkem arusaadavust
Vastuolude lahendamise võti ei ole lihtne. (Teoreetiliselt ehk isegi on.) Parteid on kodanikuühendused, mille liikmeil on õigus osaleda otsuste tegemisel. Ideaalis, aga mitte elus. Süsteemi muutus hakkaks toimima, lahenduste väljatöötamisel osaleks võimalikult suur hulk erakonna liikmeid. Kulgemises võimalikest lahenditest otsuse vastuvõtmiseni saaksid osaleda kõik liikmed. Olemaolevate parteide puhul on see võimatu, sest see eeldaks paradigma muutust. Milline establishment loobuks oma otsustusmonopolist? Lihtsam on valimistevahelisel ajal manipuleerida oma partei liikmetega ja valimiste eel kogu kodanikkonnaga.
Lahendus peitub lihtsuses. Eesti on piisavalt väike nii pindala kui ka rahvaarvu poolest. Need näitajad võimaldavad üle minna vaheastmeteta demokraatiale. Tõelisuses vajame me enam rahva häält. Osalust riigi asjade ajamisel. Arusaadavust otsuste langetamisel ja elluviimisel.
Kuna kogu Eesti riigikorraldus põhineb parteidemokraatial, siis saab süsteemimuutust alustada erakondadest. Tuleb murda poliitiline ladvik, mis seda loomulikult ei soovi.
Muutus saab tulla ainult täielikult teisenenud suhtumise kaudu. Uus erakond tagab oma liikmeile osalemise otsuste loomise protsessis – ideest lahenduseni. Ilma osakondade ja piirkondadeta erakond on kui üks pere, milles ollakse avatud uutele ideedele. Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad soovi korral osaleda nii erakonna jooksvas töös kui ka lõpphääletusel – küll teatud reeglite alusel, aga ikkagi täieliku avatuse õhkkonnas.
Uut süsteemi võib nimetada nii otsedemokraatiaks, kuna otsustusprotsessis saab osaleda personaalselt, aga ka valgustatud demokraatiaks, sest otsuste tegemine on läbipaistev ja osalejale õpetlik.
Sellise erakonna edu korral on teised erakonnad sunnitud samadele põhimõtetele – see tähendab avatusele – üle minema. Eelkõige seetõttu, et mitte kaotada oma usutavust ja liikmeid.
Projekti elluviimiseks on moodustatud MTÜ Initium Est – ühing uut tüüpi erakonna loomiseks, mis püüab tagada eelkirjeldatud eesmärkide elluviimist.
Sellise erakonna edu korral on teised erakonnad sunnitud samadele põhimõtetele – see tähendab avatusele – üle minema. Eelkõige seetõttu, et mitte kaotada oma usutavust ja liikmeid.
