MITMEOSALINE MEES: „Olen see, kelleks te mind peate,“ teatas pistodaga ketser uudishimulikule aadlipreilile filmis „Viimne reliikvia“. Kristel Kossar püüdis kiigata mõisniku, poliitiku ja helilooja Imre Sooääre isiklike kulisside taha.
Kiiskavvalge triiksärgi servad on sätitud laitmatult istuva tumehalli pintsaku revääriga kohakuti just täpselt nii õige nurga all, et ka moekeiser Karl Lagerfeldil enesel ei jääks üle muud kui tunnustavalt mõmiseda. Imre Sooäär (45) on ikkagi härrasmees ja perfektsionist; seda õhkub kogu ta olemusest.
Laia naeratusega istub ta Pädaste mõisa suures saalis klaveri taha. „Davai, poigrajem ljubov…“ Daamid tantsupõrandal liibuvad vastu partnerit, džentelmenid on muutunud senitundmatult sentimentaalseks. Kuskil kaugel lööb kell neljandat hommikutundi ning kui silmad sulgeda, võib ette kujutada kunagist Saaremaa maamarssalit, tsaari rebasejahtide juhti Alexander von Buxhoevedenit abikaasa Charlottega üle parketi libisemas.
Pilli- ja pullimees
Sellest on peaaegu kakskümmend aastat, kui Imre kodusaarele tagasi tuli. Algusest peale Muhumaa poiss, Eesti meeles, ent nõukogude võimu all üles kasvanud, kõigi nende pimedate kardinate taga tähistatud jõulude ja sosistatud juttudega täielisest Eesti Vabariigist. Tahtmisega mitte liituda leninliku noorsooühinguga ja tõdemusega, et kollektiivi survel tuli seda lõpuks ikkagi teha.
Demokraatiat harjutas ta aga ikkagi – kutsus näiteks kaasõpilasi üles hääletama kiusliku õpetaja vastu. „Sooritasime demokraatliku hääletuse ja viisime tulemuse kirjalikult direktorile, too hoidis pead kinni. Aga meid see inimene tõesti enam ei õpetanud,“ rõõmustab mees tänagi ja ta silmisse ilmub poisilikult ulakas helk.
Pole raske kujutada ette teda särava naeratuse ja blondi tukaga noormehena, kodusaare ühe popima bändi Kahekõne klahvpillimängija ja vedajana. „Ikkagi lausa atesteeritud A-kategooria bänd! Esinemisi oli üle kogu Eesti ja raha niipalju, et võisin endale Kuressaares lausa maja üürida,“ lagistab ta südamest naerda. Koos bändikaaslase ja sõbranna Kersti Kuusega võtsid nad lääne bändidest šnitti, aga juba siis kirjutas ta ka oma lugusid. „Ikka armastusest ja igatsusest, millest muust.“
Tagaotsitav
Toona unistas Imre Sooäär hoopis muusikafilmide režissööri kutsest. Oli 1989. aasta varakevad, sinimustvalge Toompeal veel ei lehvinud. Optimistide klassis küllalt edukalt merd sõitnud meest tabas sõjaväekutset saades jäine dušš: väljavaade veeta noorest elust kolm aastat okupatsiooniarmee mereväes tundus olevat piisavalt hull põhjus, et põgeneda. Popist muusikamehest ja kooliaktivistist sai viimaseid hingetõmbeid tegevas Nõukogude Liidus tagaotsitav.
Kindlasti väntaks mõni märulirežissöör edasistest kuudest meeliköitva põnevusfilmi, kust ei puudu näiteks närvesöövad tunnid Soome sõitva laeva WC-s teadmisega, et üks vajalik tempel jääb välispassist puudu. „Elu suurim emotsionaalne üleelamine oli lahkuva Georg Otsa reelingul, vaadates merelt Tallinna kilukarbisiluetti. Just nagu oleksin tohutu klaasist seina taga. See oli sõnuseletamatu vabanemise tunne, millest hiljem sain ilmselt inspiratsiooni ka Liisi Koiksonile laulu „Üle vee“ kirjutamiseks.“
Seiklusrikka reisi lõpul Kanadasse vanatädi juurde jõudnud noorukit ei võtnud vanem põgenikegeneratsioon alguses sugugi kergelt omaks: mis siis, kui on kommunist, salakuulaja? Nõukogude Liit omakorda püüdis kadunud poega oma rüppe tagasi meelitada, lubades koguni kümneid tuhandeid dollareid, kui mees vaid korraks nende saatkonnast Kanadas läbi astuks. „Aga ma teadsin, et see oli lõks.“
Sooäärest sai aktivist ka lombi taga – sealsete Eesti lehtede kaastööline, noorte väliseestlaste suvelaagri vedaja, laulupidude organisaator, koguni Toronto Eesti Raadio peatoimetaja. Eesti Vabariigi taastamine jõudis sealse kogukonnani raadio ja videokassettide vahendusel, telefonikõnede ja kohmakast faksiaparaadist väljunud pikkade paberipoognate näol. Mees lõpetas Toronto lennukooli ja ta esimene eraettevõte, reklaamfilme väntav Giant Productions õitses ja õilmitses. „Ühel hetkel tekkis nagu mingi nõiaring: teenisid raha, ostsid midagi, siis jälle ja jälle, aga… mis edasi saab? Tekkisid eksistentsiaalsed küsimused – et kes ma olen, mida elult tahan, mis on mu teekonna mõte. Mammonat oli küllalt, aga midagi jäi puudu, ma polnud päriselt õnnelik,“ meenutab mees. „Ei tahtnud enam asju. Tahtsin teha midagi sellist, mis annaks hingerahu. Midagi head. Midagi teistele, mis ehk puudutab ja tagasi peegeldub.“
Pädaste
„Pädaste pannakse erastamisoksjonile,“ teatas ema Imrele ühes nende paljudest pikkadest telefonikõnedest, mida noil internetieelsetel aegadel omavahel ikka peeti. Seda endisaegade hiilguse kaotanud ja kurvalt ahervarena kössitavat mõisa teadis mees hästi – lapsepõlves sai sealkandis üksjagu longitud.
Kiire kõne heale sõbrale Martin Breuerile, kes koos perega toona Hollandis elas: kas tuled kampa äripartneriks, kas võtame riski? „Martin vastas pikemata: võtame ära, pärast vaatame, mis saab,“ meenutab Imre Pädastega alustamise aega. Nii saabuski ta taas Eestisse, kaasas viisteist lehekülge sisukat äriplaani vastukaaluks konkurentidest soomlastele, kelle lakooniline A4 teatas ühe lausega: soovime asutada modellikooli ja semikonduktorite tootmist. Sooääre-Breueri meeskond kääris käised, ehitas üles ja lennutas Pädaste kümne aastaga maailma luksushotellide tippu.
Poliitika
Mis edasi? Tugitool ja mahe „Rhapsody in Blue“? „Olen rahutu iseloomuga, pean kogu aeg midagi tegema, ei püsi paigal ka puhkusel,“ arvab Imre ise. Muhu vallavolikogu tundus olevat loogiline paik kohaliku elu edendamiseks, kuni soov veelgi enam toime panna suurde poliitikasse viis. „Erilisi poliitilisi ambitsioone pole mul kunagi olnud, aga ma nägin, et see on ainus viis midagi ka päriselt muuta. Olen hingelt maailmaparandaja, õigluse, õiguste ja vabaduste eest võitleja,“ tõdeb ta.
Kümme aastat hiljem sisistas üks tavaline Eesti mees Toompea mäest üles rühkivale riigikogu liikmele Imre Sooäärele: löön su raisa mättasse! Põhjuseks kooseluseadus, mille üks algatajatest ta riigikogus oli. „Aga ma teen asju, millesse ma usun!“ Sooääre sinakashallides silmades läigatab kirg.
„Ma usun, et see seadus aitab Eestit teha paremaks, avatumaks ja kaasavamaks, saada üle mingitest möödaniku hirmudest.“ Kui seadus napi häälteenamusega läbi läks, heitis ta pilgu riigikogu rõdule. „Inimestel olid pisarad silmis! Need, kelle igapäevane elu sellest seadusest sõltus. Selliste hetkede pärast ma poliitikas olengi,“ räägib Imre ja meeleliigutust hääles on raske märkamata jätta.
Kas tal poliitikast kõrini pole? „Poliitikast mitte, teatud poliitikutest ja poliitikatest küll,“ jääb Sooäär diplomaatiliselt korrektseks. „Ma tahaks, et Eesti poliitika muutuks paremaks, siiramaks. Me elame muutuste ajas, liigume ühest poliitilisest paradigmast teise. Üles on kasvanud uus põlvkond, kes on suureks saanud hoopis teises riigis, ümbritseva maailma mõjutustega,“ tõdeb ta. „See generatsioon suudab Eestit kiiremini edasi viia, aga vanema põlvkonna kogemus ja elutarkus tuleb kindlasti kaasata.“
Ühel hetkel tuleb aeg maha võtta, iseenda jaoks, seda teab Sooäär hästi. Surub käed sügavale jopetaskusse ja jalutab Pädastes suure ning heasüdamliku labrador Brikiga mere äärde. „Mereta ma elada ei saaks,“ tõdeb mees.
Muusika
Viimase suurema kannapöörde sooritas mees nelja aasta eest. Muusika- ja teatriakadeemia õppejõud olid üllatunud, kui hobipoliitik Sooäär ei otsinud mitte rektori kabinetti, vaid asetas portfelli lauale ja teatas tagasihoidlikult: tulin tundi. Kompositsiooniõpingud põlvkonnakaaslase Tõnu Kõrvitsa juures on aidanud ennekõike omaenda loodud helimaailma mõtestada, tõdeb ta. „Minu jaoks oligi oluline aru saada, miks mõtlen muusikaliselt just nii, tuua selgust omaloodud kõladesse, värvidesse, vormidesse,“ räägib Imre. „Kõik see aitab muusikaga suhestuda hoopis teisiti, omaenda loodut analüüsida, vajadusel muuta.“
„Mulle meeldib hirmsasti see väljend – tulevikumuusika,“ räägib mees, keda oma sõnutsi on raamatutest enam mõjutanud heliloojad: Bach, Wagner, Puccini, Gershwin, Pärt jne. „Muusika annab piiramatud võimalused kujutlusil lennata lasta. Ei mingeid etteantud mõttemalle, helikeel võimaldab luua oma tõde,“ leiab ta. „Kui kirjutan muusikat, püüan olla üdini aus. Olen märganud, et ei tasu trikitada, teadlikult „komponeerida“, ideedega manipuleerida. Siis kõlab kuidagi võltsilt, pole hinge sees. Lasen vabalt oma ideel lennata ja usaldan kõrva, nii tuleb parem.“
Missugune helilooja, missugune inimene on Imre Sooäär aastal 2014? „Hingerahu otsiv,“ vastab ta pärast pausi. „Endiselt püsimatu, kohati liialt emotsionaalne, aga püüdlen hingerahu poole ja püüan end ümbritseda inimestega, kes annavad mulle inspiratsiooni ja positiivset energiat. Kui inimestega südant ja soojust jagada, sünnib sellest midagi suurt. Väike säde võib süüdata suure leegi, seepärast tuleb sellega hoolikalt ümber käia.“
Vasaku käe ümber on tal põimitud kaks paela. XI Noorte Laulu- ja Tantsupeo „Maa ja ilm“ ideekavandi autor otsustas, et ei võta käepaela ära ning tänavu suvel lisandus veel üks – „Aja puudutus.“
„Laulupidu on minu jaoks püha. Pole midagi suuremat kui hingestada oma muusikaga sadu tuhandeid inimesi. See on tohutu vastutus. Kui suudan neid kasvõi viieks minutiks oma loominguga puudutada, tahan sinna panna kogu oma hinge – et see oleks nende jaoks hästi kulutatud aeg.“
Kümme aastat hiljem sisistas üks tavaline Eesti mees Toompea mäest üles rühkivale riigikogu liikmele Imre Sooäärele: löön su raisa mättasse!
Laia naeratusega istub ta Pädaste mõisa suures saalis klaveri taha. „Davai, poigrajem ljubov…“