ARMASTUS VENE KIRJANDUSES: Jelena Skulskaja lugudesarja 20. osa. Aleksandr Ostrovski oli kirjanik, kes hakkas üleva armastuse asemel pajatama igapäevasest olmest ning inimestevahelistest tehingutest.
Aleksandr Ostrovski (1823–1886) pani aluse vene rahvuslikule psühholoogilisele näitekirjandusele, mis tõi lavale olme, eeskätt kaupmeeste olme kogu selle kauniduses. Just Ostrovski laval hakati jooma teed nagu päriselt: alustass tõsteti sõrmedele ja tuline vedelik tõmmati luristades sisse, pärast kolmandat klaasi hakati higistama ja pühkima nägu rätikuga, mis teeõhtule selleks tarbeks valmis pandud oligi.
Ehtsad potililled
Ostrovski olme aknalaudu ehtisid ehtsad potililled, mida näitlejad ehtsa veega kastsid; elu jäljendati äratuntavalt ja arusaadavalt. Igal osatäitjal oli oma eriline mahlakas kõnepruuk, milles nad kasutasid väljendeid ja võrdlusi, mis vastasid täpselt nende tegelase sotsiaalsele ja intellektuaalsele tasemele, kusjuures autor ei suhtunud tegelaskujusse irooniliselt, ei näidanud välja oma üleolekut, ei püüdnud teha end tähtsamaks ja targemaks, ei lisanud talle oma mõtteid. Oh ei, ta oskas igas inimeses, ka kõige tähtsusetumas või üllamas, kõrgest soost või päritoluta kehvikus, kavalas või lihtsameelses, leida sügavuse, luua mõõtme, kasvatada sõnadest üles elusolendi, kes hakkas elama oma iseseisvat ja isegi isevaldset elu.
Ostrovski avastas paljutki: ta tõi esile ausa kaupmehe, mis oli täiesti vastuvõetamatu mitte ainult vene, vaid ka maailma kirjanduses. Kaupmees oli ju olnud tusane ja röövellik tüüp, kes kohtles kõrgilt kõiki nõrgemaid ja vaesemaid, tõmbas nad viimseni haneks, rikastus vaeste viletsusest, sealjuures aga viis altkäemaksu ja kingitusi neile, kellest tema kaubandus, mahhinatsioonid ja rahakohvrid sõltusid.
Kaupmeheprouad olid rumalad, rasvunud, paksu persega ja armilise näoga eided, harimatud ja upsakad, nad unistasid iga hinna eest abiellumisest aadlikuga, kelle ostsid ära oma tohutu kaasavaraga.
Kaupmehe ausõna
Ostrovskil tuli aga esmakordselt ilmsiks „kaupmehe ausõna“, mida „Kaasavaratu“ tegelaskujud üksteisele andsid. Jah, kaks rikast kaupmeest olid võlutud ühest kaunitarist, mõlemad tahtsid võtta ta oma ülalpidamisele ja sõita tema seltskonnas Pariisi, kuid poisilikult võistelda ei olnud neile sobilik ning nad viskasid kulli ja kirja, kes saab endale Larissa, ning kui nad juba kokku leppisid, siis ei hakanud kaotaja võitjat segama. Muidugi oli tüdruku loosi panemine madal ja vastik, tülgastav oli ta ära osta ja pakkuda talle ülalpidamist, teades, et ta ei armasta kumbagi neist kaupmeestest ning võib tehinguga nõustuda paljalt meeleheitest…
See kõik on tõsi, kuid neil inimestel on Ostrovski kinnitusel omad au ja õigluse seadused, oma väärikus, omad kirjutamata seadused.
Ma arvan, et just Ostrovski hakkas vene kirjanduses kujundama veendumust, et iga sotsiaalset kihti, ükskõik kui kahtlased võisid olla selle moraalsed ettekirjutused, hoiavad koos mõned üllad reeglid, mis võimaldavad neid inimesi teatud viisil austada ja isegi imetleda. Nojah, kurjategijad ja mõrtsukad on alati lootnud mingile salapärasele ja saatuslikule ligitõmbavale oreoolile ning ülla röövli kuju on paelunud kirjanikke; tähelepanuta ei ole jäänud ka õilsad prostituudid, kuid premeerida erilise õilsusega kauplejat, spekulanti ja petturit vastupidiselt maailma arvamusele oli jõukohane ainult silmapaistvale kirjanikule.
Kõik on ostetav ja müüdav
Ükski kirjanik enne Ostrovskit ei näidanud raha võimu nii väikese väärtusega kupüürides, nii pisikestes detailides. Puškini ja Dostojevski mängurid igatsesid võimu kogu maailma üle, muinasjutulisi võite, Ostrovski kaupmehed aga loevad iga kopikat, laskuvad pisimaisse üksikasjadesse: neile on oluline iga asi, mis kannab rikkuse templit: armukesega tuleb sõita just nimelt Pariisi, mitte mingisse provintsi; osta tuleb laev Lastotška, sest see on Volgal sõitvatest reisilaevadest kõige soliidsem; vein ja lõunasöök peavad olema kõrgeimast klassist. Samal ajal saavad Ostrovski kaupmehed väga hästi aru, et nad on teise klassi inimesed ja elus on neile ette nähtud teise sordi asjad.
Nad võivad osta ära kaunitar Larissa, kuid peavad kõigepealt ootama, et ta põgeneks oma peigmehe juurest kehkenpüks Paratovi juurde, keda ta hullupööra armastab, aga kui Paratov ta ära võrgutab ja maha jätab, võib tüdrukule pakkuda oma teeneid. Nii et kõik elusolev, tukslev ja hingav peab kõigepealt saama asjaks, seejärel saab selle kalli hingetu asja juba ära osta.
Nad ei saa ise Lastotška laeva ehitada, sest neil ei ole piisavalt kujutlusvõimet ega maitset, aga nad saavad selle osta Paratovilt, kes on laevast juba piisavalt lõbu leidnud.
Veel teadmata, et Larissa põgeneb altari eest Paratovi juurde, annab kaupmees tema emale raha kaasavaraks, et Larissa saaks tühise Karandõševiga abiellumiseks end korralikult riidesse panna. Kaupmees ostab kaasavara, ootab kaunitari abiellumist, ootab, kuni tal mehest villand saab ja ta otsustab abikaasa juurest plehku panna. Siinkohal ilmubki lavale kaupmees oma teenuste ja pakkumistega. Tal ei ole uhkust, ta ei taha olla armastatud ja valitud, talle piisab täiesti teadmisest, et ta võib osta ja üle maksta.
„Kaasavaratus“ ostetakse ja müüakse kogu aeg midagi. Kuid Ostrovski jaoks on suur vahe ausa ja alatu kaubitsemise vahel, kus üks osapool ei tea, mis teda ees ootab. Larissa saab suurepäraselt aru, et ema tahab tema elu kuidagi ära korraldada, panna ta mehele kellelegi, kes on nõus ta võtma ilma kaasavarata, tahab ta maha müüa odavalt, kuid teist väljapääsu ei ole. Larissa aga ei tea, et ema valmistab talle samal ajal ette ka rikka kaupmehe ülalpeetava sohinaise rolli ja võtab mehelt käsiraha. Larissa teab, et Karandõšev armastab teda rohkem kui elu ning nõustub temaga abielluma, aga ta ei tea, et mees kavatseb teda kõrgilt kohelda ja türanniseerida, oma tahtele alistada ja lõppude lõpuks maha lasta, et keegi teine teda endale ei saaks. Larissa armastab Paratovit, näeb, et mees ihaldab teda, kuid ta ei tea, et Paratov jätab ta hommikul maha ja abiellub häbenemata rikka tüdrukuga, kuna teda huvitab ainult omakasu, mitte tunded.
Ning ainult rikkad kaupmehed ei peta Larissat. Nad ei varja tema eest, et ostavad ta kasutatud kaupade poest, makstes sealjuures täiesti uue asja hinda. Kui ta on valmis tundma end asjana, siis peab ta olema rahul ja mitte esitama ostjale pretensioone. See ongi kaupmehe ausõna.
Salapärased kired
Ostrovski arusaam armastusest oli väga kummaline: ükski tema meestegelane ei ole võimeline selleks suureks ja kuumaks tundeks, mis ei võimalda kasu teenida. Mees ei saa hakkama kasu saamata. Aga naine, kes januneb armastuse järele ja on võimeline armastama, peab vastastikuse tunde kas ostma, kui tal raha on, või olema valmis selleks, et ta jäetakse kasulikuma tehingu pärast maha. Naine võib mingis olukorras reeturist mehe üle kavaldada ja müüa end maha, vältimaks kuristikku kukkumist, kuid pigem lastakse ta maha või ta uputab end Volgasse, sest tema puhas hing ei suuda meeleheitega toime tulla.
Ostrovski kangelannadele on omane kohutav, piinav ja valus kõiki meeli haarav pinge: nad võivad oodata väljavalitut aastaid, jätta oma abikaasa tema pärast maha, riskida eluga, kuid alati ootab neid ees ükskõiksus ja reetmine, mida mõnikord varjavad viisakad sõnad, mõnikord aga ei tule isegi formaalset vabandust. „Ma ei tea, mis on „kahju“. Mulle pole miski püha, kui kasu saan, müün kõik maha.“ Nii ütleb enda kohta Paratov – võluv ja nägus mees, kelle nimel Larissa on valmis ohverdama oma elu. Mida teha armastusega, kui seda ei ole võimalik kuhugi suunata, kui selle objekt osutub kogu aeg mõttetuks ja vaeseks? Leppida sellega, et miski tähtsam pole tähtsam kui kasu või võtta endalt elu?
Aleksandr Ostrovski, nagu paljud teisedki vene kirjanikud, pidas oma õpetajaks Shakespeare’i. Julgen eeldada, et kõigist Shakespeare’i tragöödiatest oli talle lähedasim mitte „Veneetsia kaupmees“, see oleks olnud liiga lihtne, vaid „Kuningas Lear“. Arvan, et Ostrovski nägi geeniuse tragöödias samasugust armastuse ja raha vastandamist, millele ta pühendas kogu oma loomingu. Vana Lear, kes on pühendunud materiaalsete asjade jagamisele, ei märka tõelist armastust, ei taha seda vastu võtta ega usu sellesse. Ei, ta tahab osta armastust, ja vanemad tütred nõustuvad heameelega tehinguga, nad müüvad talle maa ja raha eest armastussõnu. Lear on aus kaupmees, ta ostab armastust, ei lase pettust ligi, kuid ostetud armastus on alati valmis reetma. Leari tütred ei tunne kaupmehe ausõna. „Kaasavaratu“ kaupmehed ei taha ka tasuta armastust. Üks neist on noor, tunneb Larissat alates lapsepõlvest, kuid ta ei püüa võita armastust, tekitada enda vastu sümpaatiat ja huvi, ei, ta kavatseb ta just ära osta, talle tundub, et siis on tehing kindlam ja vastupidavam. Teine, veelgi rikkam, aga ka palju vanem, räägib ainult kasust, mida tema raha Larissale toob, ta ei püüa olla galantne, võluv, teravmeelne, ei mingeid selliseid töid ja tegemisi hinges: on vaid kaup ja on raha, et osta kaupa ilma liigse tseremooniata. Nii nõuab ka kuningas Lear mõnes mõttes vaid tšeki õiget vormistamist – ülespuhutud, paatoslikke ja ebasiiraid armastussõnu, mille eest ta maksab kõliseva mündiga, uskudes, et kõigi reeglite kohane tehing ei saa olla pettus.
Julm romanss
Eldar Rjazanov, miljonite inimeste poolt armastatud režissöör, tegi näidendi „Kaasavaratu“ põhjal aastaid tagasi filmi „Julm romanss“. Seal oli väga ilus laev Lastotška, uskumatult võluv lurjus Paratov, keda mängis Nikita Mihhalkov, hingematvalt ilus ja õrn Larissa – Larissa Guzejeva, kuid mis peamine, seal laulsid ja tantsisid mustlased, helisesid kitarrid ja kõlasid silmapaistvate vene luuletajate romansid.
Rjazanov viskas Ostrovski teosest välja kõik maise, olmelise, kaupmeheliku, isuäratava, mahlaka, maise, jättes ekraanile vaid parimates tunnetes petetud ja näruse peigmehe poolt surnuks tulistatud unistava tütarlapse loo. Aga Ostrovski jõud ei olnud ikkagi mitte ainult armupettuste kirjeldustes, vaid harukordses tõepärasuses ja kõige toimuva elujõus. Tšehhov õppis just temalt seda reaalsust, mis voolitakse kokku lihtsatest, otsekui juhuslikest lausetest, kuid mis veab inimese paratamatult väljapääsmatusse tragöödiasse. Aga Tšehhovilt õppis Bulgakov, kelle näidendite tegelased armastavad samuti vahetada lihtsaid ja tagasihoidlikke lauseid, mis viivad olukorra järk-järgult ja märkamatult vaatajat vapustavasse haripunkti.
Kui kõik Ostrovski kirjutatu on tõsi, siis ei ole mingisugust armastust olemaski ning maailma valitsevad ausad tehingud, millele vastanduvad ebaausad tehingud, kasumlikud ja kahjumlikud tehingud, väljamüügid ja allahindlused. Naiivsed tüdrukud võivad uskuda romantilistesse imedesse, kuni keegi ei sunni neid avama silmi tegelikkusele. Sellele tegelikkusele, millesse Ostrovski suhtus kurbusega, Tšehhov vihaga, Bulgakov sarkasmiga. Bulgakov pilkas teise värskusastmega tuurakala, ta hüüdis, et tuur saab olla ainult ühe värskusastmega – esimene on ka viimane.
Kogu Ostrovski näidatud kaupmeheelu koosneb teise värskusastmega tuurast, kuid näitekirjanikku see ei ärrita, ta nuusutab seda isegi teatud naudinguga, proovib selle elu maitset ja jagab heldelt portsjonit meiega; ta tunnistab argpükslikke ja ahneid mehi, õnnetuid naisi, rikkaid ja võimukaid vanamehi, võtab nad kõik oma tegelaste seltskonda ja andestab kõigile. Andestab kõigile. Nagu kaunitar Larissa, kes ütleb enne surma teda tulistavale peigmehele: „Mu kallis, millise õnnistuse te minu heaks olete teinud! Püstol siia, laua peale! Ma ise… ise… Oh, milline õnnistus!“ Ta paneb püstoli lauale, kuuleb mustlaste laulu ja jätkab surmaeelset monoloogi: „Las lõbutsevad, kel lõbus on… Ma ei taha kedagi segada! Elage, elage kõik! Teie peate elama, aga mina pean… surema… Ma ei kurda kellegi üle, ei pahanda millegi pärast… te olete kõik head inimesed… Ma armastan teid kõiki.“
Aleksandr Ostrovski armastas oma tegelasi sellistena, nagu nad on. See on kirjaniku haruldane omadus – võime armastada. Aga võib-olla ka suuruse tingimus.
