LÕUGAB NAGU JAKSAB: Anna-Stina Treumund on alati isikliku elukogemusega oma kunstiloomingus kohal, esitamas küsimusi heteronormatiivse avalikkuse kohta. Näituse kuraator Rael Artel arvab, et see kõik on šikk-modern!
Eesti kunstis pole just palju halastamatult ausalt iseendast ja oma ebamugavustundest rääkijaid ning personaalsele poliitilise vindi pealekeerajaid. Ühtede jaoks pole isiklik ehk piisavalt atraktiivne, teisi köidavad muud teemad ja tegevused, kolmandad ei pea kunsti oma isikliku elu väljundiks. Kindlasti ei käi see kõik Anna-Stina Treumundi (s. 1982) kohta, kes on pigem alati isikliku elukogemusega oma kunstiloomingus kohal, esitamas küsimusi heteronormatiivse avalikkuse kohta. Tema kunstilooming võib olla ebamugav, kuid paraku vältimatult vajalik tänases post-Trumpi ja post-truth’i maailmas.
LadyFest ja Virginia Woolf
Lõpetanud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis fotograafiaõpingud, oli Anna-Stina diplomitöö teemaks tema perekond ja selles valitsevad suhted – või õigemini suhtlemise puudusest kängu jäänud ja kummaliseks kujunenud suhted. Kunstnik võttis just selle probleemi, mis teda tol hetkel kõige lähemalt puudutas, ning üritas sellest kunsti vahenditega rääkida. Ta alustas tööd oma perekonnaga ning selle protsessi käigus muutus iseenda ja oma lähedaste kasutamine nii temaatiliste lähtekohtade kui ka modellidena tema teostes keskseks, olles seal olulisel kohal tänaseni.
Järgmine etapp kunstniku loomingus oli oma seksuaalsuse defineerimine, selle teadvustamine ja väljaelamine. Ta näitlikustas, et identiteet on performatiivne – ainult oma olemust ja tõekspidamisi välja elades oleme iseendana aktiivselt olemas. Anna-Stina on üks esimesi Eesti queer– ja LGBT-kunstnikke, kes on enda näo ja keha kaudu toonud oma homoseksuaalsuse (kunsti)avalikkuse ette ning rääkinud (queer-)naiseks olemise spetsiifilistel teemadel.
Viimastel aastatel on Anna-Stina teoste teravdatud tähelepanu liikunud isiklikult eneseavastamise ja mõistmise otsimise kogemuselt võrdsete õiguste nõudmise vajadusele ning queer-maailma kasvatamisele. Ta ei oota ühiskondlikku aktsepteerimist, vaid kehtestab enda reeglid. Kunstniku tegevuses on paralleelselt fotole ja hiljuti ilmunud installatsioonile tähtsal kohal ka aktivistlik meetod, mille väljendused – algatused nagu LadyFest Tallinn ja diskussioonigrupp „Virginia Woolf sind ei karda“ – mobiliseerivad sarnaseid väärtusi hindavaid ja nende eest seisvaid huvigruppe. Kunstniku ja aktivistina on ta ka järjekindel ja vapper, sest pidevalt oma näo ja nime kaudu valitseva paremkonservatiivse mentaliteedi kohta küsimusi esitades muudab ta end erakordselt haavatavaks.
M-i märg unenägu
Naiste õigused on inimõigused – selle slogan’i vastu on sõnades ja üldises plaanis raske vaielda. Kui aga jõuame üksikjuhtumite juurde, leiab avalikkus ikka argumente, miks naistele ja meestele päris sama pole lubatud. Vastavatud näitusel „M-i märg unenägu“ võtab kunstnik endale vabaduse käituda sarnaselt meestega ning kritiseerida meid ümbritsevat üdini fallotsentristlikku mentaliteeti ja sellest välja kasvanud kultuuri. Ta ütleb fuck off! meestekesksele maailmapildile, mis näeb naisi vaid seksobjekti või emana. Seesama meeste poolt kehtestatud suhtumine seab silmakirjalikke piire naiste eneseteadvusele ja käitumisele avalikus ruumis. „Me pole ainult printsessid, emad või hoorad,“ hõikab kunstnik publikule.
Olles tüdinud erekteerunud peenistest ja ideest, et vaid suur riist võib naist rahuldada, soovib kunstnik selle näitusega anda visuaalse ülemvõimu kliitorile ja G-punktile. Tema väljapanek seab küsimuse alla ühiskondlikud, naise füsioloogilisele toimimisele ja seksuaalsusele kehtestatud normid ning visualiseerib nende võimalikke murdumisi. Miks bussipeatuses kusev mees on aktsepteeritav normaalsus, kuid viisakas naine peab kõik kehalise endale hoidma? Miks on avalikus kohas urineeriv naine tabu? Sama kehtib tänaval sülitamise kohta. Üha enam paremäärmusesse kalduv maailm soovib naist näha eelkõige ema ja sünnitajana, kuid imetama peaks ta seda last kusagil nurga taga, sest see tegevus riivab mehe silma.
Luuseri-kuju
Näitusega „M-i märg unenägu“ jätkab Anna-Stina samas Tartu Kunstimuuseumis 2011. aastal alustatud „Luuseri“ teemat. Luuseri tegelaskuju oli kõiki endast erinevaid vihkav, naisi alandav ja iseenda piiratust mitte-tajuv valge mees, kel polnud puudu enesekindlusest, küll aga enesekriitikast.
Sarnane maailmavaade pole Eestis ega maailmas kuhugi kadunud – vastupidi – maailmas koguvad jõudu homo-, juudi-, islami- ja immigrantidevaenulikud, misogüünsed meeleolud ning Eesti on jätkuvalt mitmete küsitluste põhjal EL-i kõige vähemtolerantne ja vähemempaatiline paik. Miks küll nii? Kas väiksem ühiskond ei peaks just rohkem pingutama, et oma vähemusi võimalikult hästi ühiskonda mahutada ja sellega liita? Need kõik on küsimused, mis hakkavad hargnema, kui mõelda kaasa teosega, mis ütleb „Don’t Be A Pussy! (Motherfucker)“.
Kunstnik paneb näitusel vaataja keerulisse olukorda: kuidas rääkida millestki, mis seisab väljaspool mainstream-mentaliteeti? Kuidas rääkida homoseksuaalsusest? BDSM (bondage-dominance-sado-maso) erootilistest praktikatest? Kuidas mõelda naisest kui mitte-emast või mitte-hoorast? Need on keerulised küsimused ja nõuavad vaatajalt avatud meelt ja julgust mõelda väljaspool turvalist tuttavat kasti. Kas ühtede eelarvamused ja vähene empaatiavõime on argument, mille hinnaks on teiste õigused, turvatunne ja eneseteostusvõimalused?
Ja veel: publikul võib tekkida küsimus, et kes siis ikkagi on see salapärane M, kelle märga unenägu kunstnik näitusesaalis ümber jutustab. See jäägu mõistatuseks, aga vihjeks nii palju, et M vastab ülaltoodud Luuseri tegelaskuju kirjeldusele ja on meile tuttav igapäevameediast…
HURRAA! Luuseri tegelaskuju oli kõiki endast erinevaid vihkav, naisi alandav ja iseenda piiratust mitte-tajuv valge mees.
Anna-Stina Treumundi isikunäitus on Tartu Kunstimuuseumis avatud 9. detsembrist 2016 kuni 26. veebruarini 2017.
Fototeoste etiketid:
M-i märg unenägu. 2015. Pigmentfoto, 80×70 cm. Kunstniku loal
V. 2015. Pigmentfoto, 90×60 cm. Kunstniku loal
Winnetou. 2013. Pigmentfoto, 101×84 cm. Kunstniku loal
Lugedes Jane Eyre’i. 2013. Pigmentfoto, 101×84 cm. Kunstniku loal
