PAREMSIRGEID: Soomlaste poksifilm „Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus“ võiks olla kohustuslik vaatamine igale noorsportlasele, kes jahivad igavest kuulsust. Otto Oliver Olgo naudib antispordifilmi.
Olen üks neist andunud spordifriikidest, kes vaatab ja otsib spordifilme hullunu pilguga. Spordifilme on lihtne mõista.
Rutiini murdmine!
Enamik spordifilmidest järgib kulunud, aga igitoimivat retsepti: „Kangelane tahab võita füüsilist annet nõudval spordialal, aga vastased on esialgu tugevamad või osavamad; vägeva muusika saatel tehakse trenni ja õpitakse elutõdesid, kuni lõpuks vastane alistatakse ja kangelane teenib välja tšempioni oreooli, sageli ka sireeniliku välimusega tüdruku (sest peakangelased on pigem mehed; nii on potentsiaalsel vaatajaskonnal lihtsam suhestuda).“ Olgu film tehtud indie-filmimaastikul, Euroopas või Hollywoodis, retsept jääb valdavalt paika.
Kuna investeerin tohutult aega ühte filminišši, väärtustan üha rohkem rutiini murdmist. Peakangelane on vahelduseks naine? Oli ka viimne aeg. Kaua võib kadestava füüsisega Adonise-mõõtu alfaisaseid jõllitada. Spordialaks male? Kurat, miks ka mitte, kui kangelased, sündmustiku areng ja kulminatsioon pakuvad piisavalt emotsioone.
Peategelase passis vahib vastu sünnidaatum 1940? Jah, palun! Pensionäride „mind ei huvita, mis sa must arvad – ma olen üle 70 ja võin riietada end paabulinnuks kui tahan!“ suhtumine ärgitab alati heatujuliselt kaasa elama.
16-millimeetrine mustvalge
Soome tõsielul põhinev poksifilm „Hymyilevä mies“ ehk „Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus“ meenutab esialgu seda esimest, kulunud, aga üldjuhul toimivat filminarratiivi: pooltundmatu poksija vahetab vastu tahtmist kaalukategooriat, kus ta on harjunud võistlema ja üritab kodupubliku ees Ameerikast tuleva USA kuulsa poksisangari nokauti lüüa. Poksimise kõrval peab kangelane mõistagi võitma ka nunnu tüdruku südame, kellel on spordist poogen, aga kes oskab kosilast tarkade sõnade ja naeratustega motiveerida.
Juba filmi algussekunditel mõistab vaataja, et soomlased keerasid kulunud narratiivile paar vinti peale. Tegu on filmiga, mis kasutab taotluslikult Kodaki 16 mm mustvalget filmi ja napsti! – kohe on eestlaste jaoks kogu filmil „Vallatute kurvide“ laadne nostalgialaks küljes. Kusjuures soomlased nägid ränka vaeva, et Mäki lugu 16 mm mustvalgele lindile jäädvustada. Üle Euroopa kraabiti kokku viimaseid riismeid, mis stuudiotes vedelesid.
Välismaal mõjus vägevalt
Teiseks, näitleja Jarkko Lahti etendatud Mäki iseloom vastab ehedalt armsa Soome või Eesti maapoisi imagole: ta ei kasuta suuri sõnu, hindab elus lihtsaid asju nagu tuulelohe lennutamine või lastega koos kärbse purki püüdmine. Peab lugu saunast, tüdruk Raijast ja vaikusest.
Võrreldes USA vägilastega mõjub Mäki värskelt: kangelasel säilib testosterooni-aura, aga vähemalt ei pea ta vajalikuks palju rääkida ega draamatseda. Piisab ju ka lihtsatest „eks näeme“ stiilis vastustest. Samas, naissoost kaaslane, kellega koos filmi vaatasin, ütles filmi keskel: „Tüüpiline soome mees – ei oska absoluutselt end väljendada.“ Mine võta kinni, kuidas kellelegi põhjamaine lakoonilisus mõjub.
Cannes’i festivali žüriile ja Zürichi publikule mõjus vägevalt. Prantsusmaal võitis režissöör Juho Kuosmaneni poksifilm Un Certain Regardi kategooria peaauhinna, Zürichis panid soomlased kogu festivali kinni. Edu välismaal viib Kuosmaneni filmi võõrkeelset Oscarit jahtima ja kui lugeda USA filmiblogisid või arvustajaid, oskavad ka ameeriklased hinnata Mäki lugu. Ka Eestis on esimesed arvustused kiitvad: Ekspressi kriitikutest jagasid tunnustust Maria Ulfsak ja vana filmiguru Jaan Ruus. Ulfsak nimetas filmi tabavalt antispordifilmiks, mis trehvab enam-vähem naelapea pihta.
Miks üldse kogu see trall?
Filmi teeb antispordiliseks maapoisi Olli-maatüdruk Raija armas dünaamika ning esimese kaine arusaam, et tegelikult pole tast vastast kogenumale maailmameistrile Davey Moore’ile. Seega – miks üldse kogu trall ja miks maalitakse temast rahvuskangelast enne võitlust? „Dokfilmimeeskond, fotograafid, kohtumised sponsoritega – no milleks?“ küsib Mäki vaatajalt ja mänedžer Eliselt. Absurdsus väljendub eriti teravalt fotosessioonil, kus lühikest kasvu Mäki peab modellidega poseerides seisma tooli peal – pikk naine ja lühike mees ei mõju sponsori plakatil ahvatlevalt.
Aga Mäki mänedžeri Elise jaoks on Moore’i-Mäki võitlus šanss leida elule uus tähendus. Endise profipoksijana otsib ta võimalust põgeneda igavast argielust, kus stressis abikaasa loobib teda taldrikutega ja lapsed nõuavad tähelepanu. Seepärast ei mõju Elise vaimne piitsutamine Mäkile kurjana: Elis on tüüpiline keskeakriisis ekskuulsus, kes tahab uuesti olla relevantne. Kas seda saab tingimata pahaks panna? Vaataja otsustab ise, aga siinkirjutaja jaoks polnud filmis ühtegi „pahalast“, mis oli järjekordne värske sõõm õhku spordifilmides.
Kirkonummi linnake
Mõned sõnad ka filmi keskse trio kolmandast liikmest Raijast, kelle rolli etendab Oona Airola. Olli Mäki ja Elise kõrval jääb Raija selgelt üheplaaniliseks, isegi igavaks. Teda ei huvita poks, ta töötab väikelinnas õpetajana, ta räägib kogu filmi vältel vist kaheksa lauset. Raija roll näibki sümboolne – kehastada lihtsustatud elu ideaali, millest Mäki juhindub. Kuni eelviimase kaadrini ei pruugi vaatajal Raijaga sidet tekkida, aga filmi lõpus avastasin end mõtlemast: „Pagan, kuidas Ollil on vedanud.“
Poksitreeneri ametit pidav Olli elab tänini Raijaga Kirkkonummi linnas õnnelikult koos. Pole seega üllatus, et Olli eelistas 60-ndatel sponsorite seltskonnale ja kaameratele Raijat: hingesugulasega saab tunda end õnnelikult mitukümmend aastat, glamuurne poksielu kestab kuni paar kümnendit. Mõneti irooniliselt oli just Elise manduv eraelu Mäki jaoks hoiatav eeskuju.
Jalutada õues kallimaga
Filmile lisab vaatepunkti teadmine, et kuulus Davey Moore sureb kõigest kolm matši hiljem vigastuste tõttu, aga Mäki valdavalt edukas karjäär kestab veel seitse aastat. Mäki valik armuda ja loobuda halastamatust tiitlijahist tähendas talle pikka rõõmsat eluiga, Moore’ist jäi alles nimi, vitriinis seisvad karikad ja Bob Dylani pühendatud laul. Keeruline uskuda, et Moore valiks karikad pikema elu asemel, kui talle esitada valik enne saatuslikku võitlust kuubalase Sugar Ramosega. Aga võib-olla valiks. Olen Eestiski kohanud sportlasi, keda huvitab, et neist jääks nimi alles – õnnelik eraelu on sekundaarne või isegi tertsiaarne.
„Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus“ paneb neid vahest ümber mõtlema. Mina valisin igatahes neljapäeva õhtul artikli kirjutamise asemel võimaluse jalutada õues kallimaga. Ja naersin rohkem kui kirjutades.
