Näitus „Agu Pilt 65. Homohetero“ Tallinnas Kastellaanimaja galeriis, 3.11– 3.12. Kuraator Harry Liivrand
PILTLIKULT VÄLJENDUDES ON SEE PILT: Eesti uuema kunstiajaloo foonil mõjub Agu Pildi retrospektiivi nägemine nii, nagu leiaksid ühel päeval mööda vana tuttavat maja ringi käies toa, mille olemasolu sa õieti ei mäletanudki, ja mille sisu tuleb sulle üllatusena. Mari Laaniste otsis toa üles.
Varalahkunud Agu Pilt võib nimena küll tuttav olla, aga mälestus tema loomingust on jõudnud omajagu tuhmuda. Teatritele, varieteedele jne tehtav kostüümikunst on olemuslikult kiiresti kaduva loomuga, kuitahes nägusad raamatukujundused mattuvad turu ülekülluses juba mõne kuuga uuemate ja nägusamate alla, ka muuseumite kogudes leidub vaid üksikuid Pildi akvarelle. Retrospektiivnäituse otsustav koostamine puhtalt erakogude materjali põhjal pole ülearu tavaline, ent praegusel juhul selgelt vajalik, tegelikult möödapääsmatu.
Unustuse piirimailt ära
Unustuse piirimaile libisenud kunstniku näitus meelitab avalikkuse tähelepanu eeskätt kohaliku geikunstipärandi kapist väljatoomise lubadusega: orgaanilise osa väljapanekust moodustavad 1990-ndatest pärit, avalikkusele seni pea tundmatud, varjamatult erotiseeritud meesaktid.
Tom of Finlandi mainimine näituse saatetekstis on eelduspärane, võib-olla koguni möödapääsmatu, kuigi andelaadilt pole tegemist kuigi lähedalseisvate autoritega ning kõrvutamine ei anna Pildi pärandi analüüsimise seisukohast eriti midagi sisulist juurde. Ent Tom of Finland on afektiivse laenguga nimi – meenutagem kohaliku kõmumeedia hiljutist jaburavõitu katset fabritseerida moraalipaanikat, kui Kaubamaja müüs Soome kodutekstiilitootja Finlaysoni Tom of Finlandi mustrilist voodipesu.
Ajal, mil tema vintage-nahkmeestest oluliselt räigemad kujutised on keskmisest nutitelefoniga põhikooliealisest sekundite kaugusel, pole obstsöönsus paraku enam see mis vanasti. Uudisväärtust pole ka kaupmeeste ihaluses maksejõuliste mitteheterote „roosa euro“ järele ega tõsiasjas, et Tom of Finlandi pärandi siivsam ots ei eristu praeguseks ikoonilisuselt ega nostalgiaväärtuselt suurt Muumitrollist, Marimekko moonidest ega Aalto vaasidest: selle ligitõmme ulatub ka mitteroosasid eurosid sisaldavate rahakottideni.
Buduaarlikult diskreetsed
Vaatamata kuulsama kolleegi nime mängutoomisele pole Pildi näituse küllaltki ulatuslikus meediakajastuses moralistlikku käteringutamist seni õnneks märgata. Võib-olla käsitlevad siivsuserüütlid kunstisaale juba n-ö kaotatud territooriumina. Või ehk paistab juba nii kaugele ära, kui kohatu oleks tõlgendada Pildi hüperestetiseeritud, siledaid, buduaarlikult diskreetseid, passiivselt maskide taha peituvaid meesakte mingist väljakutsuvuse või šokeerimise taotlusest lähtuvatena.
Sama eredalt paistab ära ka potentsiaalse meelepaha topeltstandard: näitusel on ju vähemalt teist samapalju erotiseeritud naisakte, mille peale traditsiooniliselt silm ka ei pilgu. Ning raske oleks mitte märgata nukrakstegevat nüanssi, et vanemates töödes esineb vaid „sanktsioneeritud“ naisekuju, ning esimene erootiline meesakt, pisike ja tagasihoidlik, ilmub pildile siis, kui homoseksuaalsus on ametlikult dekriminaliseeritud. Ja ka hiljem loodud suuremate ja uljamate kujutiste atmosfäär püsib sellega sarnaselt suletud, salaliku, intensiivselt privaatsena.
Šikk retro
Retrospektiiv ei jäta mingeid kahtlusi Pildi tehnilise võimekuse osas. Tema akvarellid on hillitsetud, pedantse täpsusega komponeeritud ja tasakaalustatud, programmiliselt dekoratiivsed. Lihvitud detailidest kumab lausa kinnisideeline täiusetaotlus. Abstraktsetes kompositsioonides ühineb kirg värvide järele joonte matemaatilise rangusega. Kujutavad teosed on raugelt dekadentlikud, abstraktsetega võrreldavalt staatilised ning kõnelevad perfektsionismi kõrval ilu- ja eksootikajanust (dramaatilised kostüümid, luksuslikud karnevalimaskid, fetišistlikud pikad kindad ja kõrged saapad, aktsentideks hinnalised detailid nagu aasiapärased kalakesed või aplad, külluslikud lilleõied). Maailm nendel on ebamaine ja kättesaamatu, nii kerkib kokkuvõttes näituse domineerivaks emotsionaalseks noodiks piltidesse kätketud seletamatu sõnatu igatsus.
Teiseks näitust iseloomustama jäävaks emotsiooniks on aga kerge ebamugavus. Üheksakümnendad, mis on küll ajateljel juba ehmatavalt kaugeks jäänud, ei ole samas esteetilisest perspektiivist vähemalt siinkirjutaja jaoks ikka veel päris nii ammuses minevikus, et oleks toimunud toonase stiili tunnetuslik üleminek piinlikuvõitu vanamoodsusest šikiks retroks. Agu Pilt aga oli omas ajas, 1980-ndate lõpus ja 1990-ndatel, akuutselt moodne, ajastu maitset otsekui õhust haarav kunstnik (teisiti poleks lennukas karjäär Moskva show business’i kostüümikunstnikuna ju mõeldav olnud), ja järelevaatenäitus mõjub erakordselt ajastuspetsiifilisena.
Ainuüksi koloriidist!
Ainuüksi koloriidist, kus domineerivad must ja kuld, lillad, jahedad rohelised ja elektrisinised toonid, piisab, et tekitada kerge ajarännu-efekt, ja pole kerge öelda, kas see on rohkem naljakas või hirmus.
Pole põhjust, miks Pildi retrospektiiv ei peaks saavutama oma programmilist eesmärki Eesti lähikunstiajaloo täiendamisel. Ent samas pole veel põhjust juhatada kuraator Harry Liivrand loorberitele puhkama.
Näitusel on rohkem aktsendina väljas ka kaks Agu Pildi kujundatud kostüümi, mis annavad lootust, et teda võiks pärandi teistele osadele keskendudes tutvustada ka kui idabloki unustatud Jean-Paul Gaultier’d. Oodakem ja lootkem.
