EESTI LUULE XXI SAJANDI ALGUSES: Peeter Helme Eesti Ekspressist arutleb, millised märksõnad iseloomustavad meie uuemat luulet.
Alustuseks – olen alati arvanud, et luulest on raskem rääkida kui proosast. Ilmselt on see seisukoht sügavalt isiklik ja kahtlemata leidub inimesi, kellele tundub olukord vastupidine. Ometi on mul siiski ka paar argumenti oma seisukoha selgitamiseks.
Esiteks tundub mulle, et proosa on pea alati – jättes kõrvale väga eksperimentaalsed tekstid või tekstid, mille mõte on tegelikult kirjandusväline nagu näiteks mingite tüpograafiliste mängude puhul – suhteliselt ühetaoline. Pean silmas seda, et proosa mõte on pea alati mingi loo jutustamine ning lugu koosneb väga sageli kahest, vahel paremini, vahel harvemini eristuvast komponendist – sisust ehk loost ja stiilist ehk keelest. Jah, loomulikult – võttes näiteks kätte mõne Tõnu Õnnepalu teksti või Malcolm Lowry „Vulkaani jalamil“ või veel mõne kõrgmodernistliku kirjandusteose, kohtame tekste, kus sisu ja stiil on läbi põimunud, kuid üldiselt, vähemasti uuema Eesti kirjanduse puhul, on selline sisu ja stiili eristamine siiski võimalik. Tekste saab vaadelda, mõõta, tajuda ja uurida kas ühest või teisest või nende ühistoimest lähtuvalt pea alati.
Luulega lood keerulised
Luulega on seevastu asjalood palju keerulisemad. Luule võib olla loo jutustamine, aga ta ei pruugi seda olla. Luule puhul võib proosaga võrreldes palju sagedamini keel rääkida üht lugu, narratiiv aga hoopis teist. Luule puhul on sisu ja stiil palju rohkem läbi põimunud, tihti ongi neid raske eristada. Ning see teeb ka luule palju tunnetuslikumaks, subjektiivsemaks ja, mis siin salata – vähemasti igale seda analüüsida ja seetõttu tahes-tahtmata ka hinnata soovijale salalikumaks, kättesaamatumaks, põiklevamaks.
Ja nii ongi, et jälgides küll kindlasti keskmisest inimesest tähelepanelikumalt uuemat Eesti luulet, ei kipu ma sel teemal meelsasti sõna võtma, tundes alati, et väga raske on teha üldistusi, näha mõjujooni ja sugulussuhteid või tunda ära mingeid üldisemaid tendentse. Liiati, mis siin salata – Eestis on ka olnud aastaid, mil luulet on ilmunud puhtfüüsiliselt väga palju.
Ometi ei taha ma sellega öelda, et mingite järelduste ja järelduste kaudu ehk ka üldistuste tegemine oleks võimatu. Jälgides seda, mida autorid kirjutavad, on ikka võimalik mingeid sarnasusi ja erinevusi näha ning kahtlemata ei jää päriselt märkamata ka mingid suunad, kuhu liigutakse.
Juba käesoleva ettekande pealkiri kätkeb endas ühte sellist järeldust ja üldistust. Väidet, et meil on viimasel ajal – eriti nooremas luules, aga selle juurde, mis on noorem luule ja kas seda mõistet üldse vaja läheb, jõuan ma hetke pärast – tegu luulega, kus tooni annavad ühelt poolt ropud tüdrukud ja teisalt paid poisid, ent mingi teise nurga alt vaadates on olukord hoopis vastupidine – et poisid on ropud ja tüdrukud paid.
Kahtlemata on tegu poleemilise seisukohavõtuga. Kuid teisalt on tegu ka lihtsalt tähelepanekuga viimase paari aasta Eesti luulele. Viimasel ajal on ilmunud raamatuid natuke vähem, kui majanduskriisile eelnenud aastatel 2005– 2009. Olen kuskilt kuulnud arvu, et möödunud aastal ilmus nelja tuhande raamatu ringis, tänavu jäävat see arv aga ilmselt alla nelja tuhande ning vastavalt ilmub ka vähem luuleteoseid.
Kus on kirjanduse kese
Kirjutades seitsme aasta tagust, 2005. aasta luuleülevaadet, võtab kadunud Kalev Kesküla Loomingus vaatluse alla 22 „tänast tähte“, nagu ta neid nimetab, asetades nende kõrvale kolm võrukeelset luulekogu – tõsi, neist üks on viie autori „Viie pääle“ – ning veel ühe eraldi valiku „uute luuletajate“, nagu ta neid nimetab, valikust. Viimases valikus räägib ta 11 kogust, neist üks mitme autori kahasse kirjutatud raamat. Ja sellega tema ülevaade ei piirdu – nimetatud 36 raamatu kõrval vaatleb ta veel 29 „rahvaluuletaja“ iseenesest väga kõikuva kvaliteediga, kuid ometi vaieldamatult Eesti luuleaastasse 2005 kuuluvat raamatut. Seega räägib Kesküla kokku 65 raamatust. Lisaks veel kõikvõimalikud valikkogud ja antoloogiad. Muljetavaldav.
Tänapäeval me selliste arvudeni enam ei jõuaks. Kuid seda kergem on teisest küljest mingeid üldistusi teha – valik on väiksem, pilt selgem. Kuid käesoleva ettekande eesmärk ei ole anda ülevaadet möödunud aasta luulest või kõigist viimastel aastatel ilmunud teostest. Pigem püüan jõuda selleni, kas saame rääkida roppudest tüdrukutest ja paidest poistest või vastupidi – roppudest poistest ja paidest tüdrukutest. Nagu öeldud, püstitasin küsimuse nii, sest mingid sedasorti jooned on mulle uuemas Eesti luules silma torganud. Kitsamalt – nooremas luules.
Ent, nagu lubatud, peaks vist üritama defineerida, mis on noorem Eesti luule. Kas möödunud nädalal oma 41. sünnipäeva tähistanud Asko Künnap või praegu 38-aastane Maarja Kangro mahuvad veel noorema luule hulka, kui siinsamas avaldas äsja oma debüütluulekogu 22-aastane Eda Ahi või kui 23-aastase Andra Teede sulest pärineb juba praegu kolm oma luulekogu, rääkimata tekstidest, mida ta on avaldanud mitme autoriga kogumikes?
Problemaatiline. Eriti veel olukorras, kus üha raskem on defineerida seda, kus on Eesti kirjanduse, kitsamalt luule kese. Ma tean, kui professor Rein Veidemann oleks siin, hõikaks ta vahele, et tal on vastus olemas. Nimelt on ta defineerinud Eesti kirjanduse keskme nii – vabandage nüüd, kui ma natuke valesti tsiteerin, aga teen seda mälu järgi –, et see asub 1960ndatel Eesti kirjandusse tulnud kirjanike loomingus, sest nemad on jätkuvalt Eesti kirjandust mõjutanud (luule-)uuenduse autorid, kelle mõju kestab siiani, keda loetakse koolis, kelle tekstid on viisistamise kaudu tuntud ja populaarsed, kellest otsivad nooremad autorid tuge oma loomingulistes püüdlustes.
Kahtlemata pole see vale lähenemine, ent ometi oma nõrkustega, nagu igasugune keskme defineerimine automaatselt on. Liiati tekib minul noorema inimesena kuri kahtlus, et tegu lihtsalt ongi ühe rohkem põlvkondlikult, vähem kirjandusteaduslikult või -filosoofiliselt põhjendatud definitsiooniga, pigem lojaalsus- või tunnustusavaldusena oma eakaaslastele…
Lüüa maasse tokk
Nii et ma ei söanda Veidemanni definitsiooni kasutama hakata. Üleüldse tundub mulle praegu, mil paljud nooremad inimesed loevad palju eesti keelde tõlkimata, peamiselt ingliskeelset kirjandust, elavad rohkem filmidest ja arvutimängudest mõjutatud popkultuuriilmas ning neist igaühe maailma võivad mõjutada tekstid, mida laiemalt ei tunta ja mille nad leiavad interneti vahendusel näiteks tänu mõttekaaslastele, kes asuvad teisel pool seda planeeti, on üha raskem rääkida täpsemalt defineeritavast tsentrist.
Otsisin seda ettekannet kirjutades välja ühe oma artikli, mille olen avaldanud 2007. aasta 31. augusti ajalehes Sirp. Artikkel kannab pealkirja „Uuemad suunad Eesti kirjanduses 2005–2007“ ning peatun selles ka luulel. Mäletatavasti ilmus 2006. aastal Indrek Ryytle „Inglid rokijaamas”, mis sai ka samal aastal kulka luuleauhinna. Mulle tundus see teos oma parimas mõttes tartulikkuses kõnekas ja märkis üht tugevat suunda Eesti luules. Samal aastal ilmus ka Mathura kogumik „Kohalolu“, alapealkirjaga „Luuletusi ja rännakuid“, mis oli omamoodi äärmus Ryytle mattimogučilikkusele. Mathura kirjutas meditatiivselt, õhuliselt, aeglaselt, vastandudes Ryytle rõõmsale lärmakusele ja punkrokilikkusele. Ja neid kahte luulekogu kõrvutades kirjutasin toona, et kuigi need kaks raamatut ei kujuta endast kahte ainuvõimalikku suunda uuemas Eesti luules, võib neid käsitleda kui kahte „võimalikku, aga mitte an sich kohustuslikku äärmust või väravaposti, mille vahelt noor eesti luule end tulevikku pigistab…“
Ja selle lähenemise juurde jääksin praegugi. Mitte et nimetatud viie aasta tagused Ryytle ja Mathura kehtiksid jätkuvalt mingite väravapostidena, mille vahele kogu eesti poeesia mahtuma peaks, kuid selles mõttes jääksin oma toonase mõtte juurde, et kirjanduse keset oleks mõttekam defineerida mingi diapasooni, vahemiku, ala kaudu, kui lüüa maasse tokk ja öelda, et siin ta nüüd tõesti on.
Jumalikud ilmutused
See vahemik, mille olen endale võtnud, koosnebki justkui neljast punktist ühe ringi ümber. Just ringi ja mitte ruudu, sest ma ei taha mitte kindlalt piiritleda ühte ala, vaid lasta tal vajuda ja hajuda üle servade. Need neli punkti on siis ropud poisid, paid poisid, ropud tüdrukud ja paid tüdrukud. Ja nüüd olemegi konkreetsete teemade ja autorite juures. Kes on need ropud ja paid tüdrukud ja poisid, mida nad tahavad ja mis üldisemaid ühis- või erijooni nende loomingus leidub.
Ma ei hakkaks ajas siiski nii kaugele nagu nullindatesse tagasi minema, vaid peatuks viimase paari aasta luuleloomingul, aastatel 2010 kuni 2012. On ju sellegi kitsa perioodi sees ilmunud palju raamatuid ning toimunud mõned märgatavad ja olulised muutused. Juba 2005. aastal alustanud Kivisildniku kirjastus Jumalikud Ilmutused on just neil aastail muutunud üheks oluliseks luulekirjastuseks, andes välja tervet hulka autoreid, keda vahel on naljatamisi ka Kivisildniku lasteks nimetanud. Nende laste hulgas on tugevalt debüteerinud autoreid, nagu Priit Salumaa ja Siim Pauklin,rääkimata Kaur Riismaa tõeliselt võimsast möödunudaastasest debüüdist „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“. Samuti on tugeva ja nõudliku toimetaja ning hea silmaga raamatukoostajana tuntud Kivisildnik suutnud meelitada enda kirjastusse ka autoreid, kes on ka muidu tuntud Eesti kirjanduses tugevate autoritena. Olgu neist nimetatud Peeter Sauter, kes oma koguga „Damoklese mõõk ja leivanuga“ tegi tänavu Jumalikes Ilmutustes luuledebüüdi, või ka Jürgen Rooste, kellelt on lisaks Jumalikele Ilmutustele muidugi ilmunud ka muudes kirjastustes tugevaid tekste. Tema seni viimane, veel vist isegi poodidesse mitte jõudnud teos „Laul jääkarudest“ ilmus aga muide jällegi Kivisildniku käe all. Kivisildnik andis välja ka Eesti Ekspressi veergudel regulaarselt esineva ning just elava esinejana tuntud Marko Mägi luulekogu „Maitsestatud kanad“, mis tänavu kevadel ilmudes kohe laineid lõi. Marko Mägi on kahtlemata üks neist roppudest poistest, keda Eesti luulest leida võib. Mainitud Salumaa ja Pauklin aga – kes küll samuti vahel vägisõnadest ei hoidu – on tegelikult üsna paid, mõjuvad isegi häbelikena, vaadates maailma kui mitte just hirmunult, siis kindlasti rohkem koduseinte vahelt ja muretsevad vaikselt oma vaiksete argimurede üle. Nii et kas just paipoisid, aga kindlasti ka mitte mingid Marko Mägi moodi eluvennad. Kusjuures, mulle tundub, et ka Sauter, kes küll vahel ülendab ropendamise kunstivormiks, muutub üha rohkem selliseks argimurede poeediks. Aga las ta muutub.
Ja Jumalikud Ilmutused kirjastab muidugi ka Kivisildniku enda tekste, mille kvaliteet on kõrge ning sisuline või programmiline pool kompromissitu. Ropu-pai skaalaga pole tema puhul midagi küll peale hakata, kuid selge on see, et mingi ärplev poisike pole ta oma 48 eluaastaga enam ammu, vaid ta oskab suurepäraselt sõnu seada ja nende kaudu ka midagi öelda. Kas tema süveneva süngemeelsusega just nõustuda, on igaühe enda asi, ent on selge, et nii luuletaja kui ka kirjastajana on põhjust teda tõsiselt võtta. Niisiis ongi Jumalikud Ilmutused üks oluline luulekirjastus, mida võib isegi teatud mööndustega nimetada koolkonnaks, millest tänapäeva Eesti luulepilti vaadates mööda vaadata ei saa.
Veel kirjastusi
Kuid see ei tähenda, nagu teisi olulisi luulekirjastusi poleks olemas. Ma ei taha eraldi hakata Eesti luulekirjastamisel peatuma, aga lihtsalt aususe huvides tuleb siinkohal kindlasti ära mainida Verb, millelt on ainuüksi tänavu ilmunud mitu väga head ja põnevat luuleraamatut. Olgu neist siinkohal ära mainitud Doris Kareva „Olematuse aiad“, tema tütre Maria Lee „Stereomeetria“ või ka Eeva Pargi „Linnujahireeglid“, kui nimetada vaid mõni.
Aga luulet annab välja ka kirjastus Pegasus, kelle suurimad hitid jäävad muidu vast noortekirjanduse valda – pean siinkohal silmas Stephenie Meyeri vampiirilugusid. Pegasuse märgi alt ilmus Mihkel Kaevatsi värske „Ungari kirsid ja teisi luuletusi“, kusjuures tema eelmine, mulle endale väga meeldinud kogu „Eile hommikul ja täna“ tuli 2009. aastal välja hoopis Verbi märgi alt. Pegasus kirjastas ka Kristiina Ehini üsna palju kära tekitanud „Viimase monogaamlase“ (kevad 2011).
Tegeledes enam-vähem kõigega, mida trükitakse paberile, on oluline luulekirjastaja ka Varrak, avaldades üldiselt rohkem lasteluulet, ent andes aeg-ajalt välja ka üht-teist muud nagu Tõnu Õnnepalu luulepäeviku „Kevad ja suvi ja“ (2009) või möödunud aastal noore poeedi Siim Kera täitsa toreda raamatu „Las ma istun siin kuni orkester mängib“ (2011).
Ja enne kirjastuste jutuga lõpetamist mainin veel ära Eesti Keele Sihtasutuse, mille raamatuvalik on lai ja kirju, ulatudes „Eesti keele etümoloogiasõnaraamatust“ Hasso Krulli värske luuleraamatuni „Veel ju vist“ või ka Carolina Pihelgase „Õnnekangestuseni“.
Siiski üks omamoodi institutsioonilise tähtsuse ja tähendusega kirjastus tuleb veel ära tuua, enne kui ma kõigi teiste head luulet avaldavate kirjastuste ees vabandades edasi lähen. Pean silmas noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk raamatusarja Värske Raamat. Esiteks peab ütlema, et 2005. aasta septembrist ilmuv ajakiri ise on juba oluline institutsioon kõigi kirjutavate ja lugevate Eesti noorte jaoks. Kuid teiseks on tähtis ka ajakirja raamatusari, kus on ilmunud päris mitu tähelepanuväärset luuleteost, nagu näiteks Triin Tasuja „Provintsiluule“, sarja kuues raamat, mis ilmus 2009. aastal või näiteks ka väga vastakaid arvamusi põhjustanud Tuuli Tauli „Täiuslik ja turvaline“ (2010).
Aga aitab kirjastustest. Läheks nüüd edasi raamatute ja nende autorite juurde. Päris paljusid olen juba nimetanud. Samas eriti sisusse süüvimata. Ometi nimetasin juba nii roppe kui ka paisid tüdrukuid-poisse ning tegin tegelikult mõne ekskursi ka sellest ikkagi üsna tinglikust ja meelevaldsest käsitlusvõimalusest välja.
Igasuguseid erinevaid
Kui kuskilt alustada, siis peab ilmselt alustuseks ütlema seda, et päris alguses polnud ei roppust ega paiolemist. Luule on alles omaenese ja ühiskonna arengu käigus selliseid silte saanud ning see sildistamine on praegugi kohati üsna suvaline. Nagu enne öeldud: Peeter Sauter võib küll kasutada roppe sõnu, aga ta pole kindlasti kuigivõrd ropp autor. Samas julgen väita, et Birk Rohelend, varem noorteromaane ja ühe veidravõitu poeemi kirjutanud neiu, on oma tänavukevadises „Morbidaariumis“ küll ropp. Ta ei kasuta eriti palju roppe sõnu, kuid see kalestav lohutus, mida ta kirjeldab, on ropp. Samamoodi on kriitik Mihkel Kunnus leidnud („Tragöödia sünd heaolu talumatust ebaheroilisusest“ – Sirp, 17.09.2010), et eelpoolmainitud Tuuli Tauli looming on nartsissistlik ja kõlvatu – teisisõnu ropp. Ma ei usu, et preili Taul sellega nõustuks. Seevastu Triin Tasuja, kes kirjutas pärast oma esikkogu „Provintsiluule“ ilmumist enda kohta, et „riigi seadused – ka näiteks keelereeglid – on vaimustavad, sest neid on ahvatlev rikkuda“ ja nendib oma mõttekäigu lõpus, et on oht, et ta läheb rohkem pätiks, kui juba on (raamatust „Kius olla julge“, 2011), võiks sellest kahtlemata meelitatud olla, kui ma praegu väidan, et tema on tõesti ropp. Kuigi, võib-olla on ta lihtsalt meeleheitel (vt nt „Longin mööda lumiseid tänavaid“ – „Provintsiluule“ lk 17).
Paidusega on lood ehk kergemad. Mihkel Kaevats võib teha, mis ta tahab – ta jääb ikka paiks ja nunnuks. Olgu öeldud, et ega tema loomingust ei paistagi mingeid püüdeid ropp olla. Ja see on ainult hea, sest see ei sobiks talle. Samamoodi oskab soovi korral nunnu olla Wimberg. Tema 2010. aasta „Eesti köökk“, kus esinevad luuleread „Siis, kui teised kõikk on pahad / ja sa ise paha ka, / ainult üks võib päeva päästa — / makaronid juustuga“, lihtsalt on nunnu, midagi pole parata. Ja pai inimene on ka enamasti lauljana ülesastuv, ent ometi ka mitu luulekogu – neist viimase, „100% Jaan Pehk“ muide Jumalikes Ilmutustes – kirjastanud Jaan Pehk.
Huvitavamad on muidugi vahevormid. Võtame näiteks Maarja Kangro. Viimasel ajal torkab ta rohkem silma prosaistina, ent ei maksa siiski ära unustada ka tema luulet. Maarja on kogenud tõlkijana väga keele- ja stiilitundlik autor ning teab täpselt, millal millise konnasilma peale astuda. Ja nii ongi tema tuntuim luuletus muidugi „Liiklusmärk“ kogust „Heureka“ oma unustamatute ridadega: „Aga maanteel on üks teistmoodi märk: / see hoiatab hobuse eest. / Ja hobusele on jälle. / joonistatud pikk türa.“ Seda, et „Heureka“ sisaldab ka omajagu filosoofilist luulet, paljud muidugi ei tea.
Veel huvitavam on aga noore autori nimega Helena Läks kogu nimega „Helena Läks“ (Verb, 2010). See on üks ilus ja kurb kogu, kust samas õhkub ka omamoodi provokatsiooni. Võtame näiteks read „pärast seksi loen viplala lugusid ja muumitrolle / sest tõenäoliselt jäin rasedaks ja parem on juba aegsasti / ettelugemisskilli süvendama hakata“. Mine võta kinni. Öelda, et see on ropp, oleks ääretult väikekodanlik, ent teatavat õrritamissoovi on siin kahtlemata. Aga võib-olla on see lihtsalt minu kui meesterahva naiivne pilk asjadele, sest, meenutuseks – Kristiina Ehinit võttis ju Kaarel Tarand Sirbis rappida samuti põhjusel, et tema meelest oli „Viimane monogaamlane“ ääretult hermeetiline ja mõttetu kogu, mis tegeles pseudoprobleemide lahendamisega. Sellest ka Tarandi loo pealkiri – „Laaste ühe tütarlapse probleemist“ (Sirp, 29.07.2011). Tagantjärele asja peale mõeldes olen sunnitud endalt küsima, et kas tegelikult pole küsimus kommunikatsioonihäires meeste ja naiste vahel. Aga ma ei tea.
Rääkides veel õrritamissoovist, mis omamoodi samuti seotud kommunikatsiooni ja selle häiretega, peaks ära mainima ka Igor Kotjuhi, Võrust pärit luuletaja, kes kirjutab üldiselt vene keeles, samas osaleb aga aktiivselt oma tekstide tõlkimisel eesti keelde. Kotjuhi sulest on eesti keeles ilmunud kaks luuleraamatut – 2007. aastal „Teises keeles“ ja 2010. aastal „Usaldusliin“. Ja milles seisneb siis Kotjuhi õrritamissoov või lausa roppus? Viisakad, filosoofilised tekstid ju? Aga nimelt selles, et nende õrritav aspekt polegi suunatud eesti lugejale. Õrritama peab see Venemaa lugejat, kes mõnel juhul peab suisa roppuseks seda, et kirjutatakse vabavärssi, mida Igor teebki.
Nii et oleme jõudnud roppuse ja paiduse juurest hoopis kommunikatsioonihäireni. Iseenesest ongi ehk kommunikatsioonihäire ka hea selgitus sellele, miks see ettekanne sai pealkirja, nagu ta sai. Kui nimelt küsida, kas Eesti uuem ja noorem luule jookseb kahe äärmuse – roppuse ja paiduse vahelt –, siis see küsimus viitabki teatavale kommunikatsioonihäirele. Kui ka leidub autoreid, kes tahavad meelega ropud ja epateerivad olla, siis suur hulk ilmselt ei taha seda. Suur hulk näib nii teistele. Ja näib põhjusel, et tänapäeva killustunud maailmas, kus ühelt poolt kirjandusega tegeleb võib-olla küll üha vähem inimesi, kuid kus samas kirjandus ka ise üha enam killustub žanriteks ja alažanriteks ning kus nii lugejad kui autorid ei ela mitte külg külje kõrval füüsilises ruumis, vaid otsivad ja leiavad mõttekaaslasi interneti ja tegelikult ka raamatupoodides kättesaadava väliskirjanduse laia valiku vahendusel kogu maailmast, saab üha vähem rääkida universaalselt arusaadavast kirjandusest. Me ei ela enam ammu mingis kirjasõna vabariigis, nagu seda kujutasid ette valgustusaegsed mõtlejad. Täpsemalt – need, kel on elav huvi kirjasõna vastu, elavad küll, aga neid vabariike on palju. Ja nad ei mõista tihti üksteist. Seetõttu on täiesti loomulik, et eri kirjanduse kummardajad ei mõista teisi. Ja seetõttu on ka loomulik, et Eesti kirjandus on sedavõrd rikkalik. Sedavõrd rikkalik, et isegi luulet tehakse tohutul hulgal erineval moel. Meil on olemas Triinu Merese mõtlik ja sissepoole vaatav luule, Marko Mägi epateerimine, meil on olemas sedavõrd erinevad vaated maaelule nagu seda jälestava Triin Tasuja mässavad tekstid või selles ujuva, seda nautiva ning seda naudingut mediteerivatesse tekstidesse paneva Andrus Kasemaa tekstid. Ka linnaluulet on mitmesugust: on Jürgen Rooste sotsiaalne (kuigi üha vähem sotsiaalne kitsamas mõttes) ja linna isikustav lähenemine, on olemas ka Paavo Piigi napimad ja lakoonilisemad mõtteavaldused samal teemal. Sama on romantikaga: leidub nii Birk Rohelennu kibedat kui Jüri Kolgi argist ja leplikku.
Defineerida defineerimatust
Selle kirjususe tõttu ongi võimalik, et tekst, mis tundub ühele Kivisildnikule aus ja karm, võib ühe Kristiina Ehini meelest olla lihtsalt mõttetu ja jõrm. Ent leian, et kui need mõtted kujutavad endast ka kommunikatsioonihäireid, on nad ometi ju ka kommunikatsioonihäiretena olemas ja sellistena kultuurifenomenid.
Nii et kui nüüd vaadata veel kord neid nelja punkti selle ühe ringi servades, mida võiks nimetada 21. sajandi esimese kümnendi lõpu ja teise kümnendi alguse luuleks, siis usun, et midagi näitavad nad ikka, isegi kui see koogilarakas lõpeb ka kaugemal minu poolt maasse torgatud tokkidest ja isegi kui selle koogi keskpunkt pole tõesti mitte tokkidest lähtuvate mõtteliste joonte ristumiskohas, vaid – mine tea, äkki tõesti seal Veidemanni sõnastatud 60-ndate loomingus. Nimelt näitavad nad üht võimalust, üht osa, üht viisi defineerida seda defineerimatust. Ja muide, et mitte ainult mina pole eelpoolnimetatu defineerimisega raskustes, seda näitab ka asjaolu, et meil on olemas üks suurepärane raamat samal teemal – Igor Kotjuhi koostatud „Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21. esseed“. Selle raamatu valmimine võttis päris mitu aastat, sest pole tõesti kerge defineerida defineerimatust.
Tekst põhineb 13. septembril 2012 Jõhvi Keskraamatukogus raamatukogutöötajate koolituspäeval peetud ettekandel.
