ÕIGUSKANTSLER, SÕLTUMATU ANALÜÜTIK: Juku-Kalle Raid vestles õiguskantsler Indrek Tederiga, keda ka rahvuslinnuks kutsutakse. Jutuks tulid rahvuslinnu tõekspidamised, aga ka euroopalik ülereguleerimine, lisaks pajatati veidi sellestki, kas Teder on meie valitsejaile kui igakuine näärivana – mees piitsa ja präänikuga.

Kõigepealt asjadest, mis on mulle veidi arusaamatud. Ehk räägid, mis ikkagi on laste ombudsman ja kuidas seda süüa?

Lasteombudsman tegeleb laste õiguste kaitsega, kui seda kõige laiemalt üldistada. Veidi täpsemalt – lasteombudsman kaitseb laste ja noorte õigusi suhetes kõigi avalikke ülesandeid täitvate inimeste ja asutustega. Pean selles töös oluliseks kõigepealt uuringute ja analüüside tegemist, et kaardistada valdkondi laste elus, kus on vaja muutusi ja lahendusi, olgu siis näiteks abi vajavast lapsest teatamine, laste vaesus, olukord asenduskodudes jpm. Ja muidugi lahendan avaldusi, kui lapse õiguste rikkumise kaebusega pöördutakse.

Lapsed, need on elu õiekesed, karjatas ahastavalt kunagi juba Ostap Bender. Kas meie lapsed elavad hästi?

Eks pilt on vägagi mitmekesine. Aga fakt on see, et laste õiguste osas on arenguruumi küllaga. Kasvõi näiteks selles, et meie avaliku võimu teostajad, kes langetavad lastesse puutuvaid otsuseid, lähtuksid esmajärjekorras ja eelkõige just laste parimatest huvidest.

Mulle tundub siiski, et nii Euroopa Liidus kui ka Eestis pingutatakse igasuguste regulatsioonide ja järelevalvega üle.

Eks ta kipub sinnapoole jah. Samas on selliste regulatsioonide kehtestamiseks ka ühiskonna soov ja ootus. Soovitakse, et seadused kõike ülitäpselt reguleeriks. Paradoksina soovitakse ka seda, et säiliks mingil kujul ka vabadusühiskond ja leitakse, et kõik on ülereguleeritud.

Huvitav, milline see mõistlik tee olla võiks? Ega liiga täpne seadus ja vabaühiskond kokku muud tee kui avarii… Mis siis teha?

Ega mingit ideaalset ja utoopilist lahendust ei ole. Samas tuleks põhitähelepanu panna printsiipide, mitte nüansside liigsele reguleerimisele. Aga ühiskond sisaldab alati paradokse ja see ei pruugi kohe avariid tähendada.

Õiguskantsler on nagu igakuine näärivana – mees piitsa ja präänikuga. Kuidas ja kas meie riigiisad õiguskantslerit kuulavad?

Näärivanast on asi ikka kaugel. Ei ole (ega peagi, tohigi olla) õiguskantsleril siduvat otsustusõigust ega karistamise õigust (piltlikult öeldes piitsa). Samuti puudub n-ö prääniku pool. Õiguskantsler ei ole ega tohigi olla täitevvõim koos vastavate sunnivahenditega. Sisuliselt on õiguskantsler sõltumatu analüüsija, arvaja, kes tasakaalustab riigi toimimist. Õiguskantsler on põhiseaduslik institutsioon, kelle peamine ülesanne on põhiseaduslikkuse järelevalve – anda oma panus, et seadused oleksid kooskõlas põhiseadusega. See, et konkreetsetes küsimustes on erinevate institutsioonidega erinevaid lähenemisi ja vaidlusi, on demokraatias igati tavapärane. Laias laastus arvestatakse õiguskantsleri ettepanekutega (muidugi mitte sajaprotsendiliselt).

Lapsed on täitsa võimelised näärivana uskuma, kas poliitikud on võimelised uskuma õiguskantslerit?

See ei ole ikkagi usu küsimus, kuna õiguskantsler on põhiseaduslik n-ö tasakaalustaja, kelle tegevuse tulem on üldiselt ka pragmaatiline.

Räägi põgusalt neist asjadest, mis sulle täna õiguskantslerina muret teevad.

Kuna õiguskantsleri tegevuspõld on lai, ei saa sellest põgusalt rääkida. Kõige üldisemalt – kriisisituatsioonides kiputakse nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides demokraatia algpõhimõtetest (näiteks põhimõte, et riigielu olulisi küsimusi otsustab rahvas parlamendi kaudu) üle libisema. Selliste tendentside takistamiseks tuleb pidevalt aktiivne olla.

Kui olukord läheb segaseks, saavad segastest asjatundjad. Kas sa näed ohtu, et demokraatiast kukutakse tänase päeva probleeme arvestades järsult eemalduma? Tugeva rusika ihalus ja muu sihuke… Vali kord, nagu teatas meile Res Publica kunagine plakat.

Ega demokraatia ole midagi kivistunut, vaid ikka ühiskonnas elusalt toimiv. See sõltub ikka väga palju meist, mida me kogumis tahame. Ning minu tagasihoidlik arvamus on, et me tahame demokraatiat, mis on ju üks elamisväärne süsteem.

Kas õiguskantsleri muretsemiskohad ühtivad ka sellega, mida mõtled sina kui inimene?

Kõigepealt, õiguskantsler on ikka inimese nahas ega ole puuslik. Seega, selline ühtimine on loomulik. Ääremärkusena lisan, et ma ei ole eriti muretseja ega ohkija, vaid positiivse suhtumisega inimene, kelle üks põhimõte on, et probleemid on lahendamiseks, mitte hädaldamiseks ja muretsemiseks.

Mis sa arvad, kas riigikogus olevad parteid on suutelised välistama uute parteide teket ja osalust ühiskonnas?

Teema on laiem ning nõuaks pikemat arutelu ja analüüsi. Lihtsustatult öeldes peaks poliitikas analoogiliselt majandusega (möönan, et selline paralleel majandusega on vaieldav) toimuma konkurents erinevate isikute vahel.

Praegune süsteem, sealhulgas erakondade riigieelarvest rahastamine, mõjub praegust poliitiliste jõudude tasakaalu põlistavalt ja uusi tulijaid välistavalt. Poliitilise konkurentsi keskkond tuleks kujundada selliseks, et oleksid ühelt poolt võrdsed võimalused olemasolevatel erakondadel ja teisalt ka võimalus uute erakondade tekkeks.

Kas Eestis võiks olla rohkem erakondi, näiteks kui – vastavalt Indrek Tarandi ettepanekule – oleks parteide liikmesarvu alammäär 1000 asemel 300?

Esialgu ma arvan, et liikmesarvu vähendamine ei oleks tõenäoliselt mõttekas ega pruugiks anda ühiskonnale vajalikku tulemit, millena muuhulgas saab käsitleda nii stabiilset demokraatia toimimist kui ka poliitilist konkurentsi. Peaks arvestama seda, et poliitika on ja jääb meeskonnatööks. Edukad on need meeskonnad (parteid), kelle ideedel on ühiskonnas kandepind. Tuhat liiget seega ei ole tõenäoliselt see arv, mis oleks takistuseks.

Ometi on meil tihti räägitud sellest, et uued tulijad ei pääse enam poliitikas löögile, kuna eelmise ja üle-eelmise kümnendi pässid on olukorra ära tsementeerinud. Kas sihuke värk demokraatiast mitte kaugemale ei vii? Võim peaks ju olema vahetatav.

Vastus on eelpool: see teema nõuab täiendavat analüüsi – konkurents ja selle toimimine analoogiliselt majandusega.

Tahtsid reguleerida lahtise õlle müüki. See on meile väga südamelähedane teema, ehk selgitad veidi, mida silmas pead.

Minu eesmärk ei ole kuidagi lahtise õlle müümise selline „reguleerimine“, mis viiks sellise ettevõtlusvormi kaotamiseni (n-ö surnuks reguleerimine). Vastupidi, regulatsioon peaks arvestama selle ettevõtlusvormi eripäraga, mitte seadma põhjendamatuid piiranguid nagu kohustus, et lahtist õlut tuleb pudelisse valada ainult aktsiisilaos ja mitte kusagil mujal (nagu minu menetluses olnud asjas esiti ettevõtjalt nõuti). Usun, et rahandusminister arvestab minu kirjas toodud soovitusi.

Meie seaduste tõttu polegi siin eriti väikesi õlletehaseid. Ja ega siis ainult õlu. Muidu – kas sa ise oled kunagi õlut proovinud?

Vabandan, aga üldiselt ma oma tagasihoidlikku eraelu ei kipu avama.

Öeldakse, et 20% inimestest joob ära 80% õllest. Nii on ka muude asjadega. Kui inimesi järelevalvega liialt takistada, jääb 80% asjadest tegemata.

Kuigi õiguskantsler on mitmetes tegevusvaldkondades järelevalvaja, ei ole ma mitte mingil juhul järelevalvega liialdamise pooldaja. Järelevalve peab ikka olema piiritletud ja mõistlik ega tohi muutuda totaalseks, et iga inimese taga oleks kontrollija, inspektor. See oleks absurdne ja mittetoimiv. Samuti hävitaks selline järelevalvega liialdamine tõenäoliselt vabadusühiskonna, mille idealistlik pooldaja ma olen. Samas on ju ühiskonnas küllalt isikuid, kes pooldavad väga laialdast kontrolli, leides, et see tagab ühiskonna toimimise.

Kas sa oled suur kultuuritarbija? Mida sa näiteks praegu loed?

Liigitaks enda n-ö keskmiste kultuuritarbijate hulka. Tavaliselt on mul pooleli mitu raamatut.

Mind on alati huvitanud, mille toob inimene välja, kui talt päritakse tema esimesi raputavaid kultuurielamusi. Kas see on muusika, raamat või mistahes. Oskaksid sa sellele vastata?

Tõeliselt suur teema, millest saaks pikema artikli kirjutada.

Ja viimaks tahaks tugitoolisportlasena teada, mitu kätekõverdust teeb õiguskantsler?

Ma arvan, et see arv on piisav.