MINIATURISATSIOON. VIRTUALISATSIOON. INNOVATSIOON: Kristo Kaas kirjutab filmindust ja filmiga seondunut tabanud tulevikust. Hopsti! Käes. Ja see on tornaado.
Tulevik on käes! Peaaegu. Me oleme paarikümne hädise aastaga suutnud kaotada lauatelefoni küljest ära traadi ja toppida järelejäänud plastmassikolaka šokolaaditahvli suurusesse karpi. Ja seda koos arvuti ja fotokaga! Tulemus on see, et me oleme harjunud, justkui hirmust lämbuda infovaegusesse, tarbima meediat tohutus koguses, kuid imepisikeste hingetõmmetena. Ning me oleme harjunud seda tegema rämpsodavalt.
Primitiivne versioon ennevanasti
Kunagi ennevanasti (kusagil 1970-ndate keskpaigas) töötas firma nimega JVC välja uue standardi, mis tõi esimest korda filmid ja sarjad pööbli kodudesse. Esimese suure sammuna eemale filmilindist olid selle kaks peamist eesmärki kättesaadavus ja taskukohasus. Kõnealuse standardi nimi oli VHS, mis nüüd, peaaegu tulevikust tagasi vaadates oli üsna kohutav.
Mis veel hullem, 1980-ndate alguses maksid VHS-filmid 25–40 (tänapäevarahas 60–100) dollarit! Tegemist oli jabura ajaga, mil uudsus ja valikuvõimaluste puudumine määrasid lõppkasutaja jaoks kohutavad tingimused. Tol ajal oli muidugi tegemist revolutsiooniga ja tehnikahuvilised üle maailma itsitasid üleolevalt perfokaartide üle.
Irooniliselt kasvas VHS välja teletööstuse vajadustest, mis omakorda tähendas seda, et algusaastatel oli see filmistuudiote poolt väga vihatud formaat – ja seda ühel lihtsal põhjusel: videokassetti sai igaüks kopeerida. Peagi aga hakkasid ka kõige jäärapäisemad stuudioomanikud (kelle esmane reaktsioon oli see, et inimesed peaks maksma iga vaatamiskorra eest, mitte koopia eest) mõistma, et tõeline raha pole mitte müügis, vaid hoopis laenutuses. Seega, VHS oli primitiivne versioon VOD-st, mis eraldas esimest korda ajaloos stuudio täielikult vaatajast.
Digitaal(r)evolutsioon
Digitaalsete andmekandjate tekkega 1980-ndatel muutus taas kõik: kui Sony 1985. aastal CD-ga välja tuli, polnud see piisavalt mahukas, talletamaks kahe- või kolmetunnist filmi (irooniliselt on tänapäeval CD maht (ehk ~700 megabaiti) selleks piisav; seega probleem polnud niivõrd mahus kuivõrd selles, kuidas pilti ja heli oli võimalik kokku pakkida, ehk arvutikeeles: kompressioonialgoritmid (codec’id) polnud piisavalt head). Hiljem jõudis küll turule ka video-CD, kuid tegemist oli järjekordse kohutava formaadiga, mis üritas aegunud tehnoloogiat veel leiutamata tehnoloogiaga kokku pookida. Ent CD (ja mõnes mõttes selle analoog-eelkäija Laserdisc) tõid kaasa midagi palju tähtsamat – uue kontseptsiooni, milleks oli „digitaalne vinüül“. Nagu vinüülplaat, talletab CD informatsiooni imepisikestes (~1.6 μm, ehk 0,0016 mm) vagudes, mida loeb sellest veel imepisikesema diameetriga „nõel“, milleks antud juhul on laserkiir.
CD-st ajendatuna leidis tõeline muutus aset veel dekaadijagu hiljem, aastal 1996, mil välja tuli esimene DVD-film – Twister. See maksis $25 ($40) pluss 300 dollarit ($420) mängija eest.
Kui ignoreerida VCD-d, siis esimene suurem hüpe kvaliteedis oli tehtud. Seekord tundsid ka stuudiod end uue tehnoloogiaga mugavamalt ja laenutuste ekspluateerimine läks täie lauluga lahti. Kõik oli ilus, kuni tuli aasta 2000 ja praktiliselt ükski „Star Treki“ tehnoloogia, mida me olime kutsikasilmadega oodanud, ei saanud tõeks. Ainus, mis meile anti, olid iseavanevad uksed. Aitäh!
Tehnoloogia hammasrattad
Uue millenniumi suureks tehnoloogiliseks hüppeks ei osutunud antigravitatsioon, warp drive või teleportatsioon. Võtmesõnadeks said paralleliseerimine ja miniaturisatsioon.
Tegemist polnud just võõraste terminitega, aga mõte, et juba uue aastatuhande esimese kümnendiga topitakse telefon, DVD- ja CD-mängijad, fotoaparaat ja isiklik arvuti šokolaaditahvli sisse, läks vaid paarkümmend aastat tagasi ka kõige julgemast ulmekirjanikust kaarega mööda.
Ent mis on probleem? DVD kui lahmakas, kuid võrdlemisi väikesemahuline andmekandja on puht olemuselt praeguse tehnoloogiaarengu suunaga sobimatu (ehk mäletab lugeja siinkohal diskette ja Zip-kettaid?). Ja see omakorda on lühike vastus küsimusele, miks tegemist on surmale määratud formaadiga.
Ent kui pole just tegemist Wall Streetiga, ei toimu surm kunagi üleöö.
HD ja 3D ajastu
2006. aastal tuli välja taas uus andmekandja, milleks oli igati arenenum BluRay: endine telestandard (PAL/NTSC) vahetus HD vastu; oluliselt suurem andmemaht andis järsku võimaluse talletada samale pindalale mitu korda rohkem infot; ja, mis kõige tähtsam, andmeedastuskiirus suurenes oluliselt, mis kajastus kõige värvikamalt BluRay värvisügavuses.
Korralik DVD näeb BluRay-mängijas upscale’ituna välja pea sama terav kui BluRay ise, kuid kõrvuti võrdluses on see nagu kulunud kets tuttuue Nike kõrval. BluRay toetab ka 3D-videot, mis lisaks madalale andmemahule pole DVD spetsifikatsiooni kohaselt lihtsalt võimalik.
VOD
Video-On-Demand ehk „striimitav“ video (rõhk sõnal demand) on loomulik vastus üha suurenevale miniaturisatsioonihullusele – võimalus talletada kõik oma VHS-id, VCD-d, DVD-d ja miks mitte ka BluRay’d šokolaadisuurusesse karpi on justkui jumalik lahendus. See võiks anda vastuse kõikidele muredele, mida füüsiline meedium endaga kaasa toob. Ja kümne-kahekümne aasta pärast see ilmselt nii ongi.
Ent vähemalt hetkel veel kaasnevad sellega omapärased kõrvalnähud: kui BluRay esindab kodukasutuses kvaliteedi ülemist otsa, siis VOD on ainuüksi andmesidekiiruse tõttu samm vastupidises suunas: tänapäeval pole sihtmärgiks enam 30–40-tollised telerid, vaid 7–11-tollised tahvelarvutid. Sihtmärgiks pole ka kallid helisüsteemid, mis on paljudel audiofiilidel aastate jooksul ise ehitatud, vaid pigem monona tunduvad stereokõlarid, mis on peidetud kuhugi korpuse sisse, või väikesed kõrvaklapid. Lõpptulemus on see, et keskmine VOD jääb alla isegi DVD-kvaliteedile. Ent VOD on odav ja piiramatu ning keskmise kõrvuni andmesidesse uppunud meediasõltlase jaoks kaaluvad kvantiteet ja mugavus iga kell üles kvaliteedi.
VOD on tulevik, kuid hetkel veel on tegemist tehnoloogiaga, mis peab tõsiseks kasutuseks lapsekingadest edasi arenema. Tegemist on vaieldamatult mugava formaadiga, mis väldib plaatide, plaadimängijate (ja vahel ka regioonidega) jändamist.
Ja kui peaks juhtuma, et meil tekib tõesti kihk midagi tõeliselt vinget näha, siis lihtsam on ennast üles mukkida ja hoopis kinno lipata. Ainuüksi Tallinnas on hetkel 23 arvestatavat kinosaali – see on piisavalt suur number, et tänapäeva dünaamilises maailmas pole meil ka parima tahtmise juures aega neid kõiki külastada.
Kõrgekvaliteediline offline-meedium (BluRay ning kunagi võib-olla selle järeltulija) ja VOD on kaks hästivalgustatud sõidurida, mis viivad tulevikku ning DVD – nii armas, kui ta ka pole – ei sobi kummalegi neist.
Lõpetuseks tervitagem aga pornotööstust, mis on läbi aastakümnete olnud nähtamatu jõud arenevate tehnoloogiate elushoidmise taga (olgu selleks VHS-i populariseerimine, CD-de ja DVD-de liikvelhoidmine või tänapäeval VOD-tehnoloogiate juurutamine)!
