BELLA ÕPETAB KEEMIAT KEETMA: Toivo Kuninganna krabas Onu Bellal püksinööbist ja tiris viimase pihile. Bellalt ilmus nimelt uus raamat „Keemia diskreetne võlu“.
Onu Bella, sa oled sulesepana valmis kirjutanud järjekordse raamatu. Millega seekord üllatad?
„Keemia diskreetne võlu“ on minu siiani ilmunud raamatutest kõige omapärasem, isegi erandlik. Teoses on üsna tagasihoidlikus võtmes ruumi fantaasiale ja veidi tagasivaadet lähiajalukku, aga kõige enam saab lugeja osa nendest aspektidest keemias, millega ta puutub kokku väga sageli, võib-olla koguni iga päev. Selles raamatus ei ole ühtegi obstsöönsust.
See on natukene kurb, aga siiski, kes on sinu raamatu sihtgrupp?
Selge, arusaadav, seda võis ka oletada. Kas on tegemist keemiaõpiku või suuremat sorti teatmeteosega?
Ma püüdsin „Keemia…“ kirjutamisel vältida tavapärast teatmiku või käsiraamatu formaati. Ja kui kristalselt aus olla, ei pidanud ka vajalikuks luua midagi säärast. Jäägu õpikud ja teatmeteosed vastava ala professionaalide tööks. Olen siiralt rõõmus, et sain sellesse kirjatükki pikkida isikupärast irooniat ja sarkasmi. Pole ilmselt liialdus, et tegemist on omanäolise cross over’iga – mitu täiesti erinevat ja esmapilgul kokkupuutepinnata kategooriat saavad selles teoses amalgaamitud ja tekstiridadesse preserveeritud. Samas tahan rõhutada, et huumorisõbrad, lugedes „Keemia diskreetset võlu“, jäävad paraku pika ninaga või saavad osa suurest pettumusest ja muutuvad depressiivselt nukraks. Siiski, mõned andekad juhtumid tõestisündinud lugude võtmes on peibutuspardiks raamatu lõpus. Muide, ma ei ole humorist ning selle raamatu eesmärgid ja sihid on hoopis teist laadi.
Lugejad ilmselt mäletavad Onu Bella eelmisi raamatuid. Sinu uus teos on aga täiesti teisest puust. Kas oled teinud kannapöörde?
Ei ole ma teinud mitte mingisugust pööret ega ole ka ära pööranud. Ma tõesti ei mäleta, millal viimati ilmus eestikeelne keemia-teemaline raamat, mis suudab kõnetada ka keemiakauget lugejat. Niisiis on tegemist puuduva tühiku täitmisega. (Naerab)
Millal tekkis idee kirjutada raamat keemiast?
Tunnistan siiralt, et aasta tagasi ei näinud ma isegi košmaarsetes unenägudes comeback’i keemia territooriumile. Mul olid küll pooleli või lõpetamisjärgus mõned jutustuse mõõtu tekstid, nagu näiteks „Kalamaja klistiiribandiidi uued väljakutsed“, kuid ei midagi keemiast. Teadagi, et kõige hullumeelsemad asjad sünnivad spontaanselt. Käisin ühel päeval kirikus, palvetasin ning ühtäkki tuli murdepunkt. Ütleme nii, et vaimsus tuli. Valgus kiirgas kaugusest ning mul oli selge siht: ma tahan teha midagi hästi diipi,ma kirjutan uue raamatu keemiast.
Kas raamatut keemiast oli lihtne kirjutada? Oled ju ise hariduselt keemik…
Julgen tunnistada, et „Keemia…“ kirjutamine ei toimunud samasuguse põlemisega nagu eelmise teose „Mõned hallid varjundid“ loomine. Näib, et konkreetsus ja raamides püsimine mulle hästi ei sobi. Täppisteadus keemia, millele toetudes raamat on saanud oma sisu, ei võimaldagi meelevaldseid interpretatsioone. See on väga konkreetne ja peaasjalikult ortodoksne paradigma. Ja veel pean vajalikuks rõhutada: on üsna pentsik võrrelda juturaamatut teosega, mille eesmärk on olla praktilise kallakuga üllitis.
Klassikud on öelnud, et mingi etapi või eluepisoodi vermimine kirjaridadesse tähendab sellega hüvastijättu. Jah, uut, arvult viiendat raamatut silmas pidades see tõesti on nii. Olen nii-öelda tõsimeelse keemiaga püüdnud ka varem lõpparvet teha – muide, ühest katsest on raamatus ka põhjalikult juttu –, ent see ei ole enda ja ilmselt ka teiste jaoks olnud piisavalt veenev ja argumenteeritud sooritus. Usun kirjutatud tekstide ülimust. Käsikirjad ei põle!
Aga vastuseks teisele küsimusele… Noh, üldtuntud keemikuid on ju veel. Mina olen näiteks seltsimees Ansipi fänn ja ma ei häbene seda öelda. Näe, nii tubli mees, et läks Brüsselisse. Tehke järele!
Inimeste mäludesse on sööbinud fakt, et sa oled keemiaõpetaja. Kas koolmeistriamet toob jätkuvalt leiva su lauale?
Jah, ma töötan endiselt Tapa 7. ühisgümnaasiumis ning annan üle nädala ka Kohtla-Järvel eratunde. Ajad on rasked, peab palju ringi rändama. Aega molutamiseks ei jää.
Sa oled lavalaudadel esitanud väga pikantseid stseene. Kuidas lapsevanemad suhtuvad sinusse läbi endiste aegade prisma vaadatuna?
Kohtan igasugust suhtumist. Osa maimukeste vanemad on siiralt rõõmsad, et nende lapsed on üles kasvanud igikestvate meloodiate nagu „Ma võtsin viina“ ja „Fiati tagaistmel“ taustal. Mõnikord, kui on lastevanemate koosolek ja kõigil on lõbus tuju, siis ma isegi laulan neile paar rida. Noh, ega siis palju ei või laulda ka, ikkagi koolimaja, pahandus võib tulla. Teised lapsevanemad jälgivad kontroversiaalse minevikuga õpetaja iga liigutust, teevad mitmesuguseid ette- ja tahakandeid, aga ka märkusi igasugustele institutsioonidele. Nad teevad minuga isegi selfie’sid. Õudne! Rõlge! Vahel ma mõistan mõttelõnga „Big brother is watching me“ tähendust vägagi üheselt ning konkreetselt. Kolmas tüüp lapsevanemaid – neid hindan ma kõige rohkem – on sellised, kes on vait ja ei mölise. Neil on huumorisoon.
Kas on mõnikord ka selline tunne, et näe, tänane keemiatund on läinud aia taha?
Ikka on. Aga ma tõstan salaja ja pimedas aeda järjest edasi. (Intervjueeritav muutub tõsiseks) Õpetaja amet on raske. Endas tuleb osata leida tasakaal, maandada pinged. Vägijoogid ja tubakatooted ei ole lahendus. Mind aitavad õhtune tänavajooks, meditatsioon ja aktiivne osalemine tantraklubis. Siis on tunne, et vägi on sisse tulnud. Ökoloogiliselt puhtad lõiked (toit) tulevad samuti kasuks.
Räägime nüüd põgusalt ka sinu uuest raamatust. Mulle tundub, et teemade valik sinu verivärskes teoses on eklektiline? Mis olid kriteeriumiks valikute tegemisel?
Lugejale võib tunduda, et teemade ring raamatus on tõepoolest meelevaldne. On ilmne, et valikute tegemisel tuli teha teatud järeleandmised. Pole ju mõtet ümber kirjutada mõnda keemiaõpikut või entsüklopeediat. Peaasjalikult kirjutasin nendel teemadel, mis pakuvad huvi kaaskodanikele ja mida ma ise enam-vähem valdan. Ülejõu käivad teemad ei ole prioriteet number üks ja minu ampluaa.
Kas sa tegid oma tööd hoole ja armastusega?
Sinu raamatus on palju illustratsioone. Miks eelistasid need ise joonistada?
Ma olen ambitsioonikas persoon. Tahan seada eesmärgiks, et „Keemia diskreetne võlu“ pääseks „Eesti kauneima raamatu“ favoriitide hulka ning võidaks konkurentsitult võistluse. Potentsiaal on igatahes kõrge. Ma näitasin raamatu esikaane kujunduse eskiisi emale ja mitmele lapsevanemale ning sõbrale. Kõik hüüdsid kui ühest suust: „Oo! Mui buen! See on bra kujundus!“ Illustratsioonide valmimiseks kulus aega veidi rohkem kui 10 minutit. Vaat see on tase!
Kas mingi osa materjali jäi ka teosest välja?
(Intervjueeritav muutub silmnähtavalt tigedaks) Jah, jäi küll. Mis see teie asi on?
Ei noh, aga üldse? Tahaks teada! Meie väljaande lugejad on ka väga huvitatud.
Noh, olgu, ma räägin. (Jätkab rahulikult) Teosesse ei mahtunud toidulisandite osa, siis jäi põgusaks seebikeetmise ja püssirohu peatükk. Ma ei soovinud lõhkeainetest pikalt ja põhjalikult kirjutada. Pärdikud hakkavad pürotehnilisi segusid kodus proovima. Kärtsutavad ennast veel vigaseks ja pimedaks. Siis olen mina süüdi. Mulle ei ole vaja sihukest jama kaela. Parem olgu jutt lühike ja pealiskaudne, et ei tekiks halbu ahvatlusi.
Kas sa täna soovid rääkida, millest kirjutad järgmise raamatu?
Täna ei soovi. Räägiks teine kord ja siis juba hästi põhjalikult.
Ma näitasin raamatu kujundust emale ja mitmele lapsevanemale. Kõik hüüdsid kui ühest suust: „Oo! Mui buen! See on bra kujundus.“ Illustratsioonide valmimiseks kulus aega 10 minutit. Vaat see on tase!
Fotode allkirjad:
Foto nr 01. „Keemia diskreetse võlu“ autor San Marinos Euroopa IX keemiaõpetajate sümpoosionil.
Foto nr 02 ja 03. Autor vahetult enne sundeksemplari üleandmist Püha Tooli raamatukogule Vatikanis.
Foto nr 04. Autor katsumas filosoofilist kivi.
Foto nr 05 ja 06. Enne raamatu kirjutamist külastas autor inspiratsiooni ammutamiseks mitmeid pühasid paiku.
Foto nr 07. Keemiaõpetaja Bella eelistab lapsevanematega kohtuda sundimatus õhkkonnas.
Foto nr 08. Keemiaõpetaja pärast lõõgastavat tantraseanssi.
Foto nr 09. Onu Bella sõbrustamas Ida-Saksa keemiaõpetajatega.
