PIIRIPEALSED INIMESED: Tampere teater Telakka tõi kevadel Eestisse lavastuse „Petroskoi“, mis on ood väikerahvaste vajadusele jutustada lugusid. Kuidas on võimalik ellu jääda ida ja lääne piirialadel? Siim R. kondas ringi ja astus Kanuti Gildi sisse.
Tähelepanu, siin on tegu soome ja vene seguga – niisiis kollaboratsionism (mille tähendus on ÕS-i andmetel eriti irooniline „koostöö oma kodumaa vaenlaste või vastaspoolega“). Tähenduslike kohtade virvarr, mis siis kõlama jääb?
1. Kavaleht ja memm
Suurepärase häälestuse loob kavaleht, kui seda enne etendust sirvida. Ise tegin seda hiljem. Mis seal siis on? Kaanelt vahib vastu üks must-valge vanamutt, rätikuga nagu ikka. Nagu vanaema, Virve või naabrimutt või hoopis töllulik karjajuht, sest memmes on midagi. Ta mõjub tõsiselt, tema pilk on tugev, mitte igatsev, mitte suvaline, pigem tulevik kui minevik. Jah, memmes on ehtsat pauerit. Sihukest ei võta isegi tuumapomm. Stiililt võiks punases kirjas Petroskoi asemel pealkirjas troonida kasvõi Machete. Memm ei vannuks alla.
Kavalehest võiks lisada veel jupikese teisest sommide tootest „Kullervo“, mis uhkustab emaga, kes on sama lai kui pikk. Kalervost, kellel, uskuge või mitte, on kümme meetrit pikk diivan. Ja siis veel too Ainikki, kes avastab oma puberteediea kehas iga päev midagi uut ja huvitavat. Üks ikka väga all right perekond, mis muud. Jah, seega võib vaid ette kujutada, millised mastaabid, millised monumentaalsed mõõtmed. Ja kindlasti väga nurklikud, sellised peavad nood sommid kindlasti olema, isegi kui nad on pooleldi venelased.
2. Plekikõlin ja mummo
Aga saal täitub kenasti. Vahetatakse kohti, liigutakse pigem tahapoole, kas on siis eest kehv ülevaade, samas ülevalt pidavat paremini subtiitreid nägema, sest aru ei saa ju mõmmigi. Keegi mainib, et võib-olla pakutakse publikule midagi. Seega on keegi enne käinud/näinud ja jutud on liikvel. Kas pits kangemat, üks lihtne nähvakas? Samas valitseb ikkagi teadmatus, kas jääda nii ette, natukene nagu hirmus ka. Kultuurihuviline herr Langki on kohal – ju siis huvi endiselt. Istub eespool kah, järelikult ei pelga.
Edasi on ootus, jälgime. Jälgisin minagi neid puukarva nikerdusi, mis lavaaluse suuresti enda peale võtsid. Need looklevad ämblikuvõrgud kopsikutest, ehetest, irvitavatest pealuudest ja muust sarnasest mudrust. Väga ortodoks, võiks öelda. On näha nikerdustega pille, mis vanad, ja venekeelset kirja „disko“, mis uus.
Lava ette tõmmatakse toidukile, siit läheb piir: on lava ja on publik. Õnneks paistab too läbi, mõjudes kui virvendus, mis ähmastab reaalsust. Tuled kustu, küünlavalgus ja vaikus. Tegevus teada, ajab igaüks oma asja, oma rituaali. Kuulda on plekikõlinat. Sellist, mida peotäis õllekorke teeb. Ja neid liistakaid asetatakse küünalde vahele – teljesüsteem, mis viib ruumi keskel oleva matrjoška-memmeni. Ikka mummoni.
3. Lumelabidad ja matrjoška
Ja nüüd hakkab asi pihta. Tõmmatakse valgus peale ja kogu eelpool kirjeldatud pask lükatakse lumelabidate sahinal kokku: seda pole vaja – see on vana, igav, surnud. Nemad ei usu seda, mina ei usu seda. Siiski, matrjoška pääses, tollel vedas ikka väga. Miks? Oleks minu teha olnud, oleks tollele ikka paugu kuklasse äsanud, vihinal lava teise otsa toimetanud. Aga jah, käriseb kitarr ja nimilugu on võimas, selles on memmelikku pauerit. Kõrvus huugab tekst muutuvast inimesest, kes oma kohta ei leia. Mets, mis oleks nagu õige valik, hüüab liiga nõrgalt. Linn, mis oleks nagu vale valik, peksab ilmselgelt üle. Ja vahet pole nagunii, kus olla – siin või seal, kas idas või läänes, kuulata või lugeda süvenenult ekraanilt, vastaa turpaa saad nagunii. Ja üleüldse, kui inimene oled, sa paras pask. Toidukile pannakse ka tõsiselt proovile – kui vaja, võib lavamürgel sellest läbi murda, et murda end ootava publikuni. Mõelda vaid.
On laulu, on rütmi ja on tantsu. Tantsitakse nii kükis, vilistades või ringis üksteist äsades. Rütmipillina sedapuhku täispuhutud kilekott/killerkott. Ja siis sellega pekstigi. Peksti ennast, peksti teisi. Üks sai kõige rohkem peksa. Üht sommi peksti nii, et hing tahtis välja tulla. Peksis mees ja peksis naine, järelikult armastasid. Ja armastust jagus veelgi. Oli erootikat, oli hõõrumist, oli armukadedust, oli solvumist, oli petmist ja pettumust. Ja nendega tegeldi, mitte pelgalt ei mõlgutatud mõtteid. Mõtteid mõlgutas üks soome ehitaja, kel venelased äri tuksi keerasid.
4. Köstrit ja kirsasaapaid
Edasi täitus Lutsu kösterlik ähvardus, et kui nood ei lõpeta, siis nad alles saavad. Ja siis nad saidki. Venelased said ikka korralikult, küll ei sobinud nende ülevoolav temperament, lapselik joovastus lihtsatest asjadest. Venelased on laenanud, varastanud, retsinud nii toitu, riideid, pille kui ka laulu – täielik röövlikari, ühesõnaga. Jah, soome memmest hakkas kahju – venelased olid Karjala piirakatel persetades need eriti kokku litsunud. Isegi teised õblukesed.
Aga nii nende venelastega kord on: nad ei oska ju vait olla, ainult üks möla, hirnumine ja jaur. Kõik see, mis teeb inimese elusaks. Aga ega venelased asja nii ei jätnud. Said nemadki kurta oma kannatusi ja vehkida kätega, mis on neil ainsad vajalikud tööriistad keha küljes, nad ei vajagi muud. Ainult käsi, millega näidata, mida need teha suudavad. Jah, käed on neil ometi otsas. Pea on ka, mida sellega peale hakata?
Jah, tegelikult oli palju asju veel: oli tantsu, oli laulu, oli draamat, oli süvenemist, oli karglemist, olid kirsasaapad ja sõdurimundrid, olid vastuolud, oli mõistmist, isegi hirvilaulu kõlas. Rein Langile ka meeldis.
Onko elämä Petroskoi? Jebi jep, elämä on laiffii.
Kõrvus huugab tekst muutuvast inimesest, kes oma kohta ei leia. Mets, mis oleks nagu õige valik, hüüab liiga nõrgalt.
