EESTI KUNSTNIKUD PÕHJAMAADES: Põhjamaad – Norra, Rootsi, Soome ja Ahvenamaa – on eri aegadel ja põhjustel Eesti kunstnikke paelunud. Kersti Koll annab ülevaate Adamson-Ericu muuseumi mõlemal korrusel avatud näitusest, kus meie kunstnike Põhjamaa-tööd väljas on.
Adamson-Ericu muuseumis avatud näitus annab ülevaate Eesti kunstnike Põhjala teemaga suhestumisest ja nende Põhjamaadest inspireeritud loomingust üsna pika ajaperioodi jooksul – 19. sajandist kuni 20. sajandi teise pooleni. Põhjused, miks Põhjamaadesse mindi ja sealt loomeimpulsse leiti, on nii pika aja vältel eri perioodidel ja eri kunstnikel erinevad.
20. sajandi alguskümned ja Soome
Mitmeid Eestist pärit baltisaksa kunstnikke köitis 19. sajandil Põhjamaade huvi tõusu lainel Skandinaavia, eelkõige Norra suurejooneline looduselamus. Samast perioodist leidub ka mitmeid Soome-ainelisi teoseid, millest ühe tähendusrikkama näitena võiks esile tõsta 1818. aastal Aleksander I ülesandel Karl Ferdinand von Kügelgeni loodud üle viiekümne vaate Soome eri paikadest, mille järgi loodud litograafiad ilmusid 1823−1824 Peterburis kolmeosalise esindusliku kogumikuna „Vues pittoresques de la Finlande“ (Maalilised Soome vaated). Nii neil kümnetel joonistustel, mis tänapäeval asuvad Ermitaažis ja Soome muuseumides ning erakogudes, kui ka viimistletud litograafilistel lehtedel on erakordselt oluline koht ka Soome kunstiajaloos.
20. sajandi alguskümneil, eesti rahvusliku kunsti- ja kultuurielu intensiivsel rajamise ja moderniseerimise perioodil muutus noorte eesti kunstnike ja haritlaste jaoks üha olulisemaks vahetu kontakt Lääne-Euroopa kultuurikeskustega. Eelkõige oli sihiks Pariis, kuid teel sinna peatuti sageli esmalt Soomes. Sajandi alguses kujunes Helsingist eestlaste suurem koondumise paik, kus õpiti, töötati ning kuhu 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste järel ka pagulusse sõideti. Toona Helsingi ja Soomega seotud eesti kultuuriinimestest võiks nimetada Gustav Suitsu, Johannes Aavikut, Villem Grünthal-Ridalat, Hella Murrik Wuolijoke, Eduard Vildet, Mihkel Martnat, Friedebert Tuglast, Ants Laikmaad, Nikolai Triiki, Aleksander Tassat, Konrad Mäge jt. Helsingis tegutses toona kaks eestlasi ühendavat seltsi ning võib öelda, et Soomes puutusid kokku paljud need eesti loovisikud, kes kujundasid 20. sajandi alguses eesti kirjanduse ja kunsti arengut.
Ahvenamaa-vaimustus
Sügavam huvi Põhjamaade vastu ja vaimustunud hoiak sealse hingematvalt kauni looduse suhtes iseloomustab toona tervet põlvkonda eesti kunstnikke, nii et 20. sajandi esimestel kümnenditel võime rääkida lausa põhjamaisuse perioodist eesti kunstiloos.
Sellest ajajärgust tõusevad võluvate peatükkidena esile kaks eesti kunsti- ja kultuuriloos olulist fenomeni: eesti kunstnike ja kirjanike reisid Ahvenamaale aastail 1906 ja 1913 ning eesti kunstnike sõitmine suviti Pariisist Norrasse aastail 1907–1910. Ahvenamaal olid 1906. aasta suvel oma loometee alul Nikolai Triik, Konrad Mägi ja Aleksander Tassa, viimane veetis seal veel teisegi suve, 1913. aastal koos kirjanik Friedebert Tuglase ja skulptor Anton Starkopfiga.
Kunstnike Ahvenamaa-vaimustusest innustatuna elas ja töötas seal neljal suvel ka kirjanik Friedebert Tuglas, kes on oma teostes nii enda kui ka noorte eesti kunstnike Ahvenamaal viibimise lausa kultuurilooliseks legendiks kirjutanud. Tuglas on Ahvenamaad poeetiliselt Õnnesaareks nimetanud. Õnnesaar oli see kahtlemata ka noortele eesti kunstnikele, kes olid jõudnud sinna revolutsioonimöllust räsitud Peterburist, kus nad olid mässumeelsuse tõttu Stieglizi kunsttööstuskoolist välja heidetud ja veetsid nüüd seal idüllilise ning looduse vormi ja värvikõladesse süüviva loominguliselt inspireeriva suve, enne kui liiguti edasi Pariisi.
„Imelikud meeleolud Põhjamaal“
Aleksander Tassa, kelle loometeel Ahvenamaa-elamus kunstnikest kõige suuremat rolli mängis, kirjutas 1912. aastal: „…Imelikud meeleolud on Põhjamaal…, et sinna saades sealt välja ei pääse.“
Tõepoolest, juba 1907. aastast alates kujunes Pariisis õppivate kunstnike suviste loomereiside sihiks Norra. Neid võlus sealne kunst – eelkõige Munchi ekspressiivsus ja tema isiksuse suuruse oreool, Munthe rahvusromantism ning norra kunstielu üks markantseim mees Christian Krogh, kellega eesti kunstnikel oli ka isiklikke kokkupuuteid. Paelus ka norra kirjandus ja muusika ning romantiline kujutlus Norra ajaloost, kuid kõige enam siiski sealne kargelt omanäoline loodus. Eesti kunstnike Norra-ihalus liitus tol ajal Euroopa kultuuriringkondades üldlevinud vaimustusega. Hamsuni, Ibseni, Griegi, Werenskioldi, Munthe, Munchi ja teiste looming oli kindlustanud Norrale tähelepanuväärse koha Euroopa kultuuriteadvuses. Ka toonases Eesti ajakirjanduses on näha huvi kasvu Norra vastu, mida süvendas seegi, et äsja iseseisvunud Põhjala riik oli saavutanud üldise tuntuse läbi oma kõrgkultuuri. Eeskuju väärivaks peeti nii Norra kui ka Soome teadlikku identiteedimääratlust oma kunsti ja kultuuri kaudu.
1907. aasta suvel jõudsid esimestena Norrasse Jaan Koort ja Nikolai Triik. Eelkõige skulptorina tuntud Koorti varasemad, võluva koloriidikasutuse ja dekoratiivse siluetimõjuga maalid pärinevadki Norras talusulasena veedetud ajast. Pariisi tagasi jõudes valmis 1908. aastal teda tugevalt vaimustanud norra kirjaniku Henrik Ibseni portree skulptuur. Norras viibimise positiivset kogemust mainib ta veel mõned aastad hiljemgi kirjas K. E. Söödile: „Minul on plaan siit ära kolida Norrasse – sest Norra on kõige enam minu hinge järele…“ See idee jäi Koortil siiski ellu viimata.
Norra looduselamused
Nikolai Triik, kelle hilisematki loomingut põhjamaine rahvusromantismi tunnetus kõige enam on puudutanud, töötas Norras ka järgmisel, 1908. aasta suvel. Paraku on ta Norras loodud maalidest säilinud vaid „Dekoratiivne Norra maastik“. See eesti kunstiloo üks märgilisi teoseid on oma monumentaalses stilisatsioonis otsekui ood põhjamaise looduse jõulisele suursugususele.
Triigiga koos tuli 1908. aastal Roman Nyman, kes oli Stieglizi kunsttööstuskooli traditsioonilise Pariisi ja Itaalia stipendiumi osaliselt ka Norra sõiduks kasutanud. Stipendium võimaldas tal lüürilis-romantilisi ja etnograafilisi joonistusi tehes teistest eesti kunstnikest palju ulatuslikumalt Norras ringi sõita. „Peer Gyntiˮ lavakujunduse materjali kogudes käis ta Lillehammeris, Lomis ja looduskaunis Gudbrandsdalis.
1908. aastal jõudsid Norrasse ka Aleksander Tassa ja Konrad Mägi. Ammendamatut maalimisainest pakkuva võimsa looduselamusega Norras sünteesid noored eesti kunstnikud Pariisis nähtut ja õpitut. Vastavalt andelaadile loodi seal oma esimesed kaalukamad teosed. Tassa Norras loodud töödest on säilinud mõned maastikureljeefi markeeringuga pastoossed etüüdid. Norra kogemuse rafineeritud tõlgendusi näeme aga ta illustratsioonide ja vinjetikavandites Noor-Eesti III albumile 1909.
Kui sõbrad sügisel Pariisi tagasi pöördusid, jäi Konrad Mägi olude sunnil Norrasse 1910. aasta lõpuni. Need kitsikuse ja äraelamise muredega pikitud üksilduseaastad Norras olid talle tõsiseks eneseotsingute ajaks. Pariisis kogetut läbi töötades, oma loomelaadi ja stiili otsides kujunesid Norra aastad Mäele esimeseks kaalukaks ja väga intensiivseks loomeperioodiks. Võib öelda, et Eesti kunstiloos üks silmapaistvam kolorist kujunes maalijaks just Norras. Just seal lõi ta mitmed meie kunstiloo kullafondi kuuluvad tööd. Nimetada võib erakordselt tugeva tundeväljaga juugendlikult ornamentaalse „rakulise“ pinnastilisatsiooniga „Norra maastikku männiga“, tundlikku „Norra tütarlapse portreed“ või vahetust maastikuelamusest lähtuvat värvierksa maastiku ja tundliku neoimpressionistliku täppiva pintslitööga „Lillelist välja majakesega“. Intensiivset töötamist kroonis edu: 1910. aastal esines ta Kristianias (Oslos) toona ühes olulisemas näitusepaigas − Blomquisti galeriis, kus teda oli kaasesinejaks oma näitusele kutsunud Christian Krogh. Mägi sai hea vastuvõtu Norra ajakirjanduses ning samal aastal Norrast kodumaale III eesti kunstinäitusele saadetud töödega sai ta tuntuks ka eesti publiku seas.
Eesti kunstnikud Rootsis
1920.–1930. aastatel toimus Eesti kui iseseisva riigi kunstisuhtlus Põhjamaadega. Vahetati näitusi ning mitmed kunstnikud tegid õppe- ja loomereise nii Soome, Rootsi kui ka Norrasse, mida on jäänud meenutama mitmed meeleolukaid hetki tabavad teosed. Ka Adamson-Ericu loometeel on Põhjamaadel oluline koht: 1928. aastal esines ta koos Kristjan Tederi ja Eduard Wiiraltiga Oslos „Pariisi eesti kunstnikkude grupi“ nime all samas Blomqvisti galeriis, kus 18 aastat varem oli esinenud Mägi. 1930-ndate aastate teisel poolel oli toona tunnustatud kunstnikul Adamson-Ericul kavandatud oma aja kohta erakordselt suurejooneline personaalnäituste sari Skandinaavias: 1936 isikunäitus Helsingis Strindbergi galeriis, 1939 Stockholmis Konstnärs Husetis. Osalised ettevalmistused olid tehtud ka näituseks Oslos, mis oleks pidanud toimuma 1940. aastal, kuid jäi sõja puhkemise tõttu teostumata. Need näitused olid märgilise tähendusega ka seetõttu, et Adamson-Eric ja Eduard Wiiralt olidki ainsad, kes jõudsid sõdadevahelisel perioodil oma täismahuliste personaalnäitusteni välisriikides. Mitmel suvel meelitas Põhjala loodus Adamson-Ericut koos abikaasa, tekstiilikunstnik Mari Adamsoniga ka Soome maalima ning käesoleval näitusel on eksponeeritud ülevaade tema Eestis olevatest Soome-ainelistest töödest.
1944. aasta tõi kaasa arvukaima eesti kunstnike siirdumise Skandinaaviasse, eelkõige Rootsi, kuhu II maailmasõja lõppedes põgenesid tuhanded eestlased Nõukogude okupatsiooni eest. Nende seas oli ka palju tunnustatud kunstnikke, kellel tuli kohaneda uue asukohamaa ja kultuurikontekstiga.
Rootsi jäid Karin Luts, Herman Talvik, Eerik Haamer, Jaan Grünberg, Juhan Nõmmik, Eduard Ole ja väga paljud teised. Huvitava tahuna nende loomingus ja uue keskkonnaga kohandumise protsessis on suhestumine sealse looduskeskkonnaga – kuivõrd see sobitus kunstnike väljakujunenud väljenduslaadiga ning kuivõrd see ajas teisenes.
Ka samal perioodil Eestis raudse eesriide taga töötanud kunstnike loomingus leidub unistuslikke pilguheite Põhjala suunas ja Skandinaavia monumentaalse looduselamuse otsinguid Karjalas, mis on käesoleval näitusel üksikute sümboolsete töödega markeeritud.
Hoolimata erinevatest Põhjamaade poole vaatamise põhjustest ajas, on see, mida Eesti kunstnikud Põhjalas leidsid ja vastavalt oma loomelaadile tõlgendasid, eelkõige Põhjamaade võimas looduselamus, mis on ka käesoleval näitusel hästi näha.
