ALGUSES OLI SÕNA, SEEJÄREL KOHE JALGPALL: Jalkahull Vaapo Vaher pajatab algava jalgpalli MM-i vaimus kodumaise kirjanduse ja jalaga mängitava palli tihedatest seostest. Ühtmoodi vinget hasarti pakuvad nii maailma populaarseim spordiala kui ka sõnameisterlikkus. Oskar Kallase dramaatiliseks abikaasaks oli aastakümneid teadaolevalt soome-eesti kirjadaam Aino Kallas (1878–1956). Kui Eesti Vabariik paari Londonisse diplomaatilisse ametisse läkitas, kirjutas maidnäinud Aino päevikusse: „Londoni mõju on täiesti teistsugune kui Pariisi mõju. Ta ei andu, tema vallutamine nõuab palju tööd. Londoni hing pole naiselik, nagu seda on Pariis, vaid mehelik.“ Khm-khm, mõtisklesin ma seda lugedes, kas mitte siit ei aja juuri miski iva, mis seletab jalgpalli sündi just inglismannide maal.   Aino Kallas ja inglismannid Pole ka aimu, kas Aino Kallas teadis, et jalgpall jookseb elemendina läbi juba William Shakespeare’i loomest, näiteks „Eksituste komöödiast“ (1592–1594), kus Dromio Efesosest kurdab: „Kas olen narrust ma nii punnis täis, et mängite jalgpalli minuga? Mind teie lööte sinna, isand – siis; kui tahate, et hoobid mind ei lahka, siis õmmelge, mind kaitseks loomanahka!“ „Kuningas Learis“ (1605) lööb Kent Oswaldi jalust maha, nimetades teist „alatuks jalgpallimängijaks“. Ja šoti verd britt ning ilmakuulus romanist Walter Scott olla 1815 peetud jalkamatšis seisnud ühe poole väravas. Nii et britilikku geneetilist olemust tuleb tabada sügavalt ajaloost. Aino Kallas kõneleb ühest pidulikust diplomaatilisest õhtust: „Mu kõrval Norra minister Vogt, kellega oli väga lustlik õhtu. „Kui kaua peaks teie arvates Inglismaal olema, et inglasi tundma õppida?“ küsisin. „Kaheksasada aastat – vähemalt,“ ütles ta. „Nad on siin hoopis teistsugused kui meie!“ Seda teistsugusust pidi Aino Kallas kohtama tihtilugu ja üllatavates situatsioonides: „Iga välismaalane, kel on õnn või õnnetus viibida Inglismaal kevadel 1926 üldstreigi ajal, õppis nende üheteistkümne päevaga rohkem inglaste iseloomu tundma kui aastate kestel enne seda. /–/ Kus mujal oleks üldstreigi ajal olnud võimalik, et politseinikud ja streikijad, kaks verivaenulist leeri, nii ütelda, oleksid üksteisega seltsinud rahulikes mängudes ja sportimises? Ja ometi oli kuskil Londoni eeslinnades üldstreigist hoolimata politseinike ja streikijate vaheline jalgpallivõistlus.“   Hugo Raudsepp: jalgpall parlamentaarseks võitlusabinõuks Kirjaneitsi ei aimanud, et sedasorti võistlused polnud sealkandis esimest korda või eriliseks erandiks. Viis aastat varem oli kirjanik Hugo Raudsepp vestelise varinime Milli Mallikas all Vabas Maas täheldanud: „Teie arvate, et kui mõni aeg tagasi Inglismaal suur söekaevandustööliste streik oli, et siis muidugi ka kokkupõrkamised olid tööliste ja politsei vahel. Nagu ma neil päevil ühest eesti ajalehest võisin lugeda, olid need kokkupõrkamised tõepoolest olnud, kuid mitte tänaval, vaid – spordiplatsil. Inglise tööliste „streigikomando“ olla Inglise „politseikomandoga“ mänginud – jalgpalli?“ Följetonimees Milli Mallikas asus seda Inglismaa-tõika teadagi kohemaid hüperboliseerima, kodumaiseid olusid pilama. Ta soovitas jalgpalli võtta Eestis „parlamentaarseks võitlusabinõuks“. Sest olla ju teada, millega parlamendiliige kõige enam tegeleb. Istumisega. Peamiseks tööriistaks on seega tagumik. Aga see on ohtlik: „Inimene kasvab üleliia sellesse ossa, millega ta töötab, tal ei ole oma valijatega enam sarnasust ning – parlamendi ümbervalimised ongi käes, ühes valitsuse kriisidega. Kui tervendavalt meie riiklise elu peale mõjuks siin jalgpall! Ei kõnesid ega pikki protokolle. Kõik küsimused otsustataks „goalide“ lugemise abil, mis sekretäär kiirkirjutajateta üles märkida oskaks. /–/ Mis on siis see Eesti riik muud kui üks suur pall, millega erakonnad mängivad?“   Sport ning kunst: juudi ja kanaarilinnu laulatus Ennesõjaaegsele kirjandusloole ongi iseloomulik peaaegu katkematu verbaalne kähmlus keha ja vaimu, spordi ja kunsti vahekordade asjus. Möll tõusis taevani, kui riik võttis kahekümnendate aastate alul vastu kultuurkapitali seaduse eelnõu ja otsustas koos teadlaste ja kunstirahvaga toetama hakata ka sportlasi. See ajas mitme kirjahärra sapsu vahule, nad kargasid tagakapjadele. Muidugi tungisid, piigid õieli, lahingusse Artur Adson, Eduard Hubel alias Mait Metsanurk, ent ka Friedebert Tuglas, keegi A. J. (kes ei saanud olla tollal alles 19-aastane ja täiesti tundmatu August Jakobson) ja mõnigi muu. Artur Adson hüüatas, et spordi ja kunsti ühte kimpu sidumine on nagu juudi ja kanaarilinnu laulatus: „See on küll esimene juhtumine ilmas, kus teadlasi, kirjanikke ja kunstnikke seatakse ühele pulgale, ja veel kultuuri nimel: odaviskajatega, kettaheitjatega, kuulitõukajatega, hüppajatega ja sellesarnaste sentimeetrinärijatega, ning veel pommitõstjatega, poksijate, jalgpallilööjate, maadlejate ning sellesarnaste lihaksete, rusika ja sääremarja rahvaga. /–/ Nii siis vehi maadeldes „nelsoniga“ kaelu murda, uha poksiga nina lössi ja hambad kurku, tõsta pommidega sooled kubemesse, jookse maratoniga hing välja, ära tee mingit ühiskonnale kasulikku tööd – kultuurkapitaal ja toetusseadus hoolitsevad, et sa tarviliku arvu mune, pipstilke, heeringaid ja muud saad, „riigiametniku kuuenda astme palga“ abil, sest sa oled Eesti kultuuri edendaja, sa pole hamini (haridusministeeriumi – V. V.) nõukogu kõiktarga palge ees mitte vähema tähtsusega kui kõik meie elavad ja tulevad kirjanikud, kunstnikud ja teadlased, kui kogu ilma teadus ja kunstid, mida Eesti rahvale vaja tutvustada: ja ausammas pannakse sulle tingimata?“   Terves kehas haige vaim? Initsiaalide A. J. taha varjunu leiab, et kulunud sentents „terves kehas terve vaim“ pole kultuuriloos kehtinud, sest „Geniaalsemad ja selgema mõistusega, loovad inimesed, näit. Kant, Heine, Voltaire, Michelangelo ja hulk teisi – olid kehaliselt haiged“. Friedebert Tuglas: „Toetagu riik ja ühiskond sporti ka tulevikus, kui seda tarvilikuks peetakse. Kuid ärgu asetagu seda praktilist vajadust ja isiklikku ajaviidet sarnaste kultuuriavalduste kõrvale, nagu teadused ja kunstid. Ärgu seotagu neid ühiste seaduste ja summadega. Ärgu kõneldagu neist ühe hingetõmbusega! Neil pole omavahel midagi ühist. /–/ Ferdinand VII ajal, mil massi helliteti, aga vaim oli tagakiusat, asutati ühes Hispaania ülikoolis tauromaquia, härjavõitluse õppetool. See oli isegi Hispaania vaimuelus võrratu anekdoot. Ma ei taha sporti võrrelda härjavõitlusega, kuid kui kõneldakse loovast spordist, kui asetatakse sport teaduste ja kunstide kõrvale, siis tärkab tahtmatagi meele Ferdinand VII kultuuripoliitika.“   Sportlased pilkavad: Adsoni ausammas Spordipublitsistid ja propageerijad ei jäänud arusaadavalt võlgu, tihedamaks ja valgustatumaks vastuütlejaks Harald Tammer, tollal ka Eesti Spordilehe toimetaja. /–/ Eesti Spordileht, olles võtnud sisse kaitsva poksiasendi ja paiskudes tihtilugu ka kontrarünnakuile, aasis naeruvääristavalt kõige enam Artur Adsonit. Ja vaene Adson, pidi ta siis oma atakeerivas artiklis veel ka irooniliselt ausambaga õiendama, see laksatas nüüd ta enda pihta tagasi – spordilehe maniakid kuulutasid lehes ilkudes välja Artur Adsoni monumendi projekti võistluse: „Artur Adson, boheemkonna kuldsuu, kes teistsuguste orgaanidega mõtleb kui harilikud surelikud. Igatseb väga omale ausammast ja on näidanud, et seda võrdlemisi odavalt saab teostada – paljuke tema kidura kehakese jäädvustamiseks siis pronksi vaja! Ka meie, sentimeetrinärijad, toetame teda ses suhtes. Sarnast andekat sõimu on väga harva kuulda olnud. Ausamba koha valiku suhtes tuleks vaid pikemalt järele mõtelda. Vabadusplatsi tüüka otsa, kus sõjaväed paraadi peavad, ta juba ei kõlba, vast oleks kohasem ehk teda püstitada Raatuseplatsi voorimeeste seisukohale, millega ta täiesti väärilise ümbruse ja hindamise leiaks.“ Üleskutse lisas arusaadavalt kütet „adosniaadi“ jätkuks, toimetusse laekuski Adsoni ausamba „projekte“ ja leht trükkis need rõõmsal meelel ära.   Virtuaalne jalgpallur Mälk 1930 1930. aasta suvel juhtus spordikauge kirjaniku August Mälguga ootamatu lugu – temast sai virtuaalne jalgpallur. Sõber Aleksander Antson tegi Mälgule ootamatu ettepaneku: tema sõidab Töölisspordi Liidu jalgpallimeeskonnaga Nõukogude Venemaale, tulgu Mälk kaasa. Varumängijana. Mälk kirjutab oma mälestusraamatus: „Oli ju imelik minna äkki ringreisile Nõukogude Liitu ja veel imelikum – jalgpallimängijana. Kuidas ma sinna lähen, kui ma pole oma elueas jalgpalli puudutanudki, vähemalt mitte jalaga.“ Mälk, ettevaatlik ja kriitilistes seisudes ka nahahoidja, tundis suurt muret, et äkki lähebki Venemaal tagavaramehi väljakul tarvis, mis siis saab. Antson lohutas, et kaasas on ka päris varumängijaid. Aga äkki neistki ei piisa? Küll annab korraldada, heitis Antson. Päriselt see mängupelg Mälgust ei lahkunud, aga kaasa ta sõitis. August Mälgust, kes polnud eales palli puutunud, vähemasti mitte jalaga, sai Eesti töölisjalkameeskonna täieõiguslik varumees. Pealegi polnud Mälk ainus Venesse sõitev kirjanikust „varumees“, teiseks valemängijaks sai Rudolf Sirge. Ja kui tõesti oleks päris mängijatest äkki millegipärast puudus tulnud, siis pidanuks Sirge küllap Mälgust varem väljale tolatama minema, tema oli enne veidi palli ikka puutunud, isegi jalaga. Mälk oli jalgpalliline kuriositeet, Sirge mitte lõpuni. Kogu see gastroll kujutas tegelikult Antsoni

korraldatud afääri, ta oli hiljuti luhvtiga minema löödud Töölisspordi Liidust ja organiseeris nüüd kiiruga mingi alternatiivse jalkameeskonna, millega tahtis võistelda Nõukogude Venes. See reis pidi veidi korvama ta solvumist, mõjuma võitlusliku protestisammuna Töölisspordi Liidus võimule pääsenud „härrassotsialistide“ vastu jne.   „Vana hirmus“ Kaarel Ird, väravavaht Terve hulk eesti teatraale on nooruses vaakunud valiku vahel: kas jalgpall või lavategevus. Intrigeerivalt annab kõnelda Nõukogude Eesti lavakunsti kummalisevõitu autokraadist, keda teatakse kui koletut patujuurikat ja õilsat teatrilõvi ühes nahas. Jutt on iseenesest mõista Vanemuise kandilisest geeniusest Kaarel Irdist. Lavapealsetesse tegemistesse sattus ta juba jõmpsikana Kilingi-Nõmmel, vanem vend oli seal hakkaja asjamees: „Varsti mängisin mina „Libahundis“ väikest Margust (vend mängis vanemat Margust) – aga muidugi koolist luba küsimata, sest mu hinded olid niivõrd viletsad, et mind poleks lubatud. Tegin siis ilma loata seda „teatrikunsti“ ja sain koolis pärast vana Partsi käest kõvasti põrkida. Nii see läkski üha edasi – karjapoisid ja väikevennad. Isa suhtus mu „teatritegevusse“ väga soosivalt, tema oli enne Riiga kolimist omal ajal Pärnu karskusseltsis Valgus ka ise mänginud.“ Ent püünepealse kõrvale tungis jõuliselt jalgpall, tagantjärele paistab, et märksa enam vabatahtsi ja vallutavalt kui venna- ja isasoovine näitemäng. Panused näisid ka suuremad, vaateväli veetlevam, sest kohapeale trehvasid jalkavärki suunama pealinna kuulsused. Kaarel Ird: „Kui ma oma noores põlves Kilingi-Nõmmel jalgpalli mängisin, suviti käisid meil seal ka treenerid, mäletan, üks suvi oli meie rahvusmeeskonda kuuluv Brenner, teine suvi oli hilisem tuntud jalgpallikohtunik Hargel (Vanemuise dirigendi Jaan Hargeli isa).“   Jalgpalliline putukas lõi sedavõrd verre, et varjutas kõik muu Kaarel Ird: „Kui ma 1926. aastal Pärnusse tulin, siis ei huvitanud mind mitte midagi peale jalgpalli – ma olin juba „edukalt esinenud“ väravavaht. Vahepeal olin ma poisikesena palju lugenud, aga siis ma ei lugenud ka enam.“ Jalgpallilist andumust kinnitab ka Irdi-loo hilisem tasakaalukas uurija Jaak Viller: „Juhuslikud suvised maalritööd Pärnus elatist ei kindlustanud, töötegemist kippus segama ka uus harrastus – palju energiat neelanud jalgpall, milles Ird Pärnu esivõistlustel mänginud väravavahina oli silmapaistvalt osav.“ Tõepoolest, kui kujutella pikakäe ja -koivalist, justkui kondita lõtva, isemeelset ja hullupilkset noorukit (sellisena peaks hilisemale toetudes ta meie vaimusilma joonistuma) väravapiiril koogutamas, võis see pilt vastaste ründaja üsna otsustusvõimetuks lüüa.   Karl Ristikivi: esinen nagu jalgpalli-fantast 21. augustil 1957, kesknädalal, kirjutas pagulane Karl Ristikivi (1912–1977) oma päevikusse: „Ootasin õhtul Björni, kuna oli AIK-Djugardeni vaheline võistlus. Aga ta ei tulnud ja ei ole ka helistanud.“ Justkui tavalisevõitu sissekanne, väljast neutraalselt referatiivne, nagu kõik ta päevikumärkmed, samas nukrust kandev, üksildusest imbunud, valulev – nagu kõik ta päevikumärkmed. Iseäranis kui teada ta naistekaugust. Too lugeja jaoks tundmatuks jääv Björn käib päevikulehekülgedelt läbi kui metafoor, mitmel puhul ühendub see salapärane figuur jalgpalliga ja siis mõjub ka pallimäng tabamatu kujundina. 19. juunil 1958 tehtud sissekandes saavad kirjaniku üksildus ja jalgpall otseseose, loetledes lõppenud mängude resultaate, lisab Ristikivi: „Aga ma pole suutnud ühtki matši vaatama minna. Jaanipäeva puhul olen alati olnud üksi, aga seekord olen seda eriti.“ Jalgpallile viitavaid täheldusi on päevaraamatus vähemalt 16 paigas, mitu neist jäävad ajavahemikku, mil Rootsis peeti 1958. aasta MM-i. Siis on ta iseäranis kaasaelav, kohati imestab isegi: „Võib tunduda kummaline, et ma äkki esinen nagu jalgpalli-fantast, aga sündmuste lähedus avaldab oma mõju. Kui publiku möirgamine aknast sisse kostab.“ Kuid asi pole sündmuste ligiduses, sest jalgpall lööb päevaraamatus välja pikkade aastate kestel, päris mitmes loomuses ja ka siis, kui pallilööma toimub kusagil kauguses. Ning kui ta ise väljamaale, eeskätt muidugi Itaaliasse reisis, siis pigistas ta üldkultuurihuvi ja kohalike noormeestega semmimise vahele ka mõne treki jalgpallistaadionile: „Kell 4 käisin vaatamas jalgpallivõistlust Cattolica ja San Marino vahel. Staadion oli nii kaugel põldude vahel, et arvasin juba olevat eksinud. Ja väga primitiivne. Ka rahvast üsna vähe, aga väga patriootlik. San Marinost oli publik tulnud bussidega. Ja Republica võitiski – 2 : 1, kuigi Cattolica lõi esimese värava ja oli üldse jõulisem. Istusin ühe punasärgi kõrval, kes korduvalt hõikas „Scandale Profumo!“ pidades mind vist inglaseks.“   I Jalka ja kirjanduse väljakud VÄRAV! Vaapo Vaher tunnistab, kust pärinevad tema jalka- ning kirjandushuvi ja kuidas need kaks tema jaoks käsikäes käivad. Kodakondsed mäletavad, et lapsepõlves käinud ma ringi, pall ühes, raamat teises kaenlas. Joobumuslikult toimisid nad minusse mõlemad. Ühe teisest eraldamine või annulleerimine tähendanuks parandamatut traumat. Lapse puhul ju seletatav. Ent – nõnda kogu elu? Et Kirjanike Maja musta laega saal ja Lilleküla rahvuslik jalgpalliareen on ühes inimeses võrdsed paleused? Et Charles Baudelaire ja David Beckham tunduvad ühtmoodi müstiliselt meisterlikud? On’s see miski isiksuse lõhenemine? Või vastuoksa – harmoonia? Võiksin nende küsimiste vastu võtta sisse tõrjeasendi, mängida n-ö kaitsest lähtuvalt. Tsiteerida veenvalt Umberto Ecot, kes jalka kohta mõndagi öelnud, või kultuuriteoreetikut Klaus Theweleiti, kes on kirjutanud raamatu „Jalgpall kui tegelikkuse mudel“. Või alustada veelgi ääriveersemalt, tuletada meelde Johan Huizinga teost „Homo Ludens“ (Mängiv inimene). Aga millegipärast tundub mulle, et XXI sajandil oleks narr enda jalgpallikiindumust püüda välja vabandada. Praeguse maailma jalgpallikõiksuses vajaks pigem kirjandusarmastus argumente. Minu tarvis muidugi mitte ja pole kahtlust, et ka üleilmselt on poolused kunagi balansis. II Kuidas Ristikivi Prantsusmaa ja Brasiilia mängu vahtis Jalgpall lubas Karl Ristikivil parastada ja välja elada oma põlgust ümbritseva maa ja rahva, Rootsi ja rootslaste vastu. Ta külastas Stockholmis 1958. aasta MM-i poolfinaali: „Tänast päeva pühitsesin jalgpallivõistlusega. Nägin poolfinaali Brasiilia ja Prantsusmaa vahel. Oli tõepoolest hea mäng, huvitav ja vaheldusrikas, ja eriti mustad brasiillased hiilgasid tehnikaga. Rahvas millegipärast sümpatiseeris prantslastele. Rootslaste reaktsiooni ma ei mõista kunagi. Tulemus 5 : 2. Rootsi-Saksa Göteborgis lõppes 3 : 1. Hea, et sakslaste ülbust kärbiti, aga nüüd tõuseb muidugi jälle rootslaste hari püsti.“ Finaali Brasiilia-Rootsi eel oli Ristikivi rootslaste edu vastu ja brasside poolt, ehkki kartis, et alanud lakkamatu ja harjumatult külm vihm võib Brasiilia võiduvõimalused olematuks uhtuda: „Vihma sajab ja sellega sajab minema ka Brasiilia jalgpallivõit – kahjuks. Kaotanud rootslased on võrdlemisi talumatud, aga võidukad rootslased on veel hullemad.“ Järgmisel päeval, pärast brasside 5 : 2 triumfi, võis ta aga rõõmsalt nentida, et „Ei läinud päris nii, nagu eile ennustasin“.