RINGKÄIGU LÕPUKS: Reportaaž kodutust Nukuteatrist, kes käis Pelgulinnas aasta jooksul uusi tutvusi sõlmimas. Hannele Känd jälitas inimesi, kes on seotud nukkudega ja nüüd vanalinnas uuenenud Nukuteatris tagasi. Maja on šikk ja vana, tegemised on šikid ja noored.
Nii nagu hiljuti valmis üle sajandi oodatud eesti rahva pärandit hoidev muuseum Tartus Raadil, avab novembri keskel uksed nukukate* poolt sama palju igatsetud laienenud ja uuenenud NUKU teatri kompleks Tallinna vanalinnas.
65-aastase ajalooga teater saab viimaks ometi uue, korraliku suure saali, kus on päris seinad, katus ja põrand, rääkimata lavatehnikast ja juurde saadud ruutmeetritest. Aastajagu kestnud ehituse ajal erinevates saalides ning ajutises Auna tänava majas tegutsenud NUKU kolib oktoobris koju tagasi.
Pelgulinna rohelises süles uute sõpradega
Teatri jaoks ajutist mängukohta leida polnud lihtne, eriti, kui on vaja kohta, kuhu mahuksid tol hetkel ligi 30 lavastuse erinevad dekoratsioonid ja nende mängimisvõimalus, pisut üle 40 inimese, teatripublik, kohvik, kostüümid, tehnika… Ühesõnaga, keeruline!
Pikkade otsingukuude tulemusena kolis NUKU 2015. aasta suve hakul Pelgulinna, Auna tänavale, kolmekordse nõukogudeaegse büroohoone teisele korrusele. Mure selle pärast, kuidas nii väikesel pinnal – võrreldes vanalinna majaga kahanes ruutmeetrite arv sadu kordi – rohkem kui aasta vastu pidada ning kas publik üldse kohale tuleb, oli suur… Viimast murepilve hajutas kohe hooaja avapäeval kohtumine üle tänava naabriga, kus rõõmustati võimaluse üle igal nädalavahetusel lapsed sõna otseses mõttes „koduteatrisse tuua“. Nii oligi!
„Üks isa võttis eesmärgiks poole aasta jooksul näha kõiki meie lavastusi,“ meenutab vanempublikuteenindaja Airike Vipp. „Ma olin tihti nädalavahetustel tööl ja ta jäi oma kaksikutest poegadega mulle silma. Nad käisid tõesti väga palju Auna majas ja kulminatsiooniks oli jõululavastuse „Vaata, Madlike, lund sajab!“ etendus Kultuurikatlas, kus juba kaugelt tuttavad kujud ära tundsin. Mulle tundub, et leidsime siit endale palju uut publikut, kes polnud varem nukuteatri sagedased külalised – selle üle on hea meel,“ muheleb Airike.
Auna tänava majas polnud teater ainuke asukas. Maja teises tiivas tegutseb Eesti Standardikeskus ning kolmandal korrusel, kohe proovisaali kõrval, konkurentsiamet. Just viimasega oli kokkupuudet igapäevaselt enim – teatrikohvikust, kus pirukate-kookide kõrval ka lõunasupi ja salatitega kõhtu täideti, sai konkurentsiameti töötajatele mugav võimalus oma majas lõunal käia. Nii pidi kohviku juhataja hullult suppi juurde tegema, et kõik soovijad saaksid. Teatrit ja suppi, kui vana väljendit parafraseerida! Viimasel kohviku lahtiolekupäeval käis nii mõnigi töötaja paari sefiirikorvikest kaasa ostmas – need olid kodanike lemmikud!
Elusuuruses nukk konkurentsiametis
Konkurentsiameti välis- ja avalike suhete juht Maarja Uulits räägib, et esialgu oli teatri tulek majja ootamatu ja ehk isegi pisut ehmatav. Kuidas saaksid kaks nii erineva külastajaga asutust ühtäkki teineteist segamata samas majas olla? „Konkurentsiameti külaline, kes enamasti satub meie majja tõsistel põhjustel, astus fuajeesse sisenedes endale ootamatult punasele vaibale, teda tervitas elusuuruses nukk ja etenduste päevadel hulk naerusuiseid lapsi,“ kirjeldab Uulits.
Mis aga alguses harjumatu oli, see tundus aja möödudes üha loomulikum. „Kokkuvõttes läks kõik sujuvalt. Vahel aitas koosolekutesaali kostnud haugatus pingeliseks kippunud nõupidamisel isegi „jääd lõhkuda“. Meil on siiralt kahju, et NUKU ära kolib, kuid samas hea meel, et hea sõber end oma päriskodus sisse seab,“ kommenteerib ta ning rõõmustab selle üle, et saavad head naabrit juba detsembrikuus koos kollektiivi ja nende lastega vaatama tulla – jõulupidu koos etenduse külastusega toimub neil ka sel aastal NUKU-s.
Uus teatrilava ammuse teatri müüridel
Teatrimaja uue osa ehitamine ja Laia tänava hoone osaline renoveerimine on nüüd lõpusirgel. Värskes teatriosas paigaldatakse lava- ja helitehnikat ja käsikäes saalide ettevalmistusega värvitakse viimaseid seinu ja koristatakse ehitustolmu.
Kuigi uute hoonete ehitamisel tuleb alati ette palju ootamatusi ja ümberplaneerimisi, ei juhtunud üldiselt midagi drastilist. Teatrijuht Joonas Tartu muigab küsimuse peale, kas mõni põnev lugu rääkida on, et ehitusaasta oli lausa igav! Samas, iganädalased ehituskoosolekud, kus teatrijuht käinud on, võtavad tihti tunde. Nii teatri tegemine kui ka ehitamine on looming!
Kui ehitus oli veel algusjärgus, sai Nunne tänava muuseumimaja akendest, mis otse ehitusplatsile avanesid, iga päev protsessi jälgida. Tublidele töömeestele kaasaelamine kasvas korrelatsioonis seinte kerkimisega, nii et vahepeal tekkis soov pakkuda ehitusmeestele piknikupausi, kui järje ja tellingutega kolmanda korruse köögi- ja puhkenurgani jõutakse. Omamoodi visuaalteatrietenduseks kujunesid kindlasti endise õuesaali telgikatuse eemaldamine ja uue katuse fermide paigaldus. Leidnuks vaid sobiva muusika taustaks ning valgusmängu juurde ja uus talvine vabaõhuteater võinuks alata!
Nunne tänava majas, kus ehitusajal töötas kogu teatri administratiivne seltskond, nukumeistrid ning muuseum, sai ehitust lisaks vaatamisele ka tunda. On loomulik, et ehitus kostab ja poeb kõikjale. Paari nukuka, kel aasta jooksul ehitusplatsile aeg-ajalt asja oli, lemmiktüübiks kujunes aga ehituse valvur, kes esialgu pisut tõre tundus, aga korduva tutvumise järel juba lahkelt kaste tassida aitas ning mõnusa aktsendiga „Njaine, tule!“ hämarates koridorides teed näitas. Kui aga teda hiljuti sellesama artikli jaoks otsima mindi, oli mees kadunud. Ei tea, kas ettekujutus, sest ajalugu sellel teatrikvartalil ju on…
Esimene teatrihoone Tallinnas
Ajalooliselt on uus teatriosa kerkinud kohale, kus kunagi asus esimene kutseline teater Tallinnas – Tallinna Teater. See on ka koht, kus etendus esimest korda läbinisti eestikeelne lavastus.
Aasta oli siis 1816 ning rahvatüki „Talgud“ tõid lavale Knorring ja Kotzebue. Arheoloogilised kaevamised küll Kotzebue konte ega eestikeelse teatri hälli ei leidnud, küll aga tuli maa alt välja paljugi muud põnevat. Arheoloog Eero Heinloo, kes ehituse eel arheoloogilisi väljakaevamisi tegi, kommenteerib: „NUKU uue hoone asukoht on suurepärane näide sellest, kuidas Tallinna vanalinn on aja jooksul muutunudja arenenud. Leidsime 13. sajandi teisest veerandist pärineva paekividest veekaevu, mis on seni Tallinnas leitutest teadaolevalt vanim omataoline. Hilisemad leiud sellelt platsilt sisaldavad nii nahatöötlemise jääke (küllap elas ja töötas siin siis nahktöömeister), aga ka käimlakast, mille seest leiti arvukaid leide, sealhulgas tagumikupühkimiseks kasutatud tekstiilikatkeid. Maast tulid lisaks 14. ja 17. sajandi müüriosadele välja ka 19. sajandi vana teatrihoone massiivsed kivimüürid, mis olid maapinnast kõigest 20 sentimeetri sügavusel.“
Suurem osa paljastatut on nüüdseks konserveeritud või esemed arhiivi viidud, kuid eksponeerituna näeb osasid müüre ja paari kaevu muuseumi klaaspõrandaga ruumis ning kaua kõigi eest varjus olnud võlvkaartega keldris saab igaüks ise käia – seal asub nüüd NUKU muuseumi näituseruum.
Uus hoone on kerkinud niisiis kohale, kus lugusid maa sees ja aja loost on kümneid. Kogu NUKU teater ja muuseum koos seal töötavate inimestega on igatahes valmis, et väärikat ja olulist kohta uute lugude ja mälestustega täita. Ferdinandi nime kandva saali esimesed ristsed on 11. oktoobril ETV saate „Kontakt“ salvestusega, misjärel 13. oktoobril alustavad etendused Laia tänava majas. Esimene etendus uues saalis jõuab vaatajateni 13. novembril, mil kogu uuenenud NUKU ka pidulikult avatakse.
* Nukukad. Inimesed, kes on seotud nukuteatriga elik töötajad ja publik.