LEPING SAATANAGA: Aarne Ruben kirjutab kesk- ja uusaegsetest nõiaprotsessidest Euroopas ning Eesti- ja Liivimaal. KesKus soovitab silma peal hoida ka raamatulettidel, sest jaanipäevaks on oodata Aarne selleteemalist teost.
Kummaliselt pahaendelise numbriga aastal 1324 olid Iirimaal Kilkennys veidrad rahvahulgad liikvel. Alustati esimese klassikalise nõiaprotsessiga. Aadlidaam Alice Kyteler oli abiellunud järjest mitme rikka mehega ja kõik need mehed olid surnud. Teda süüdistati nõiduses, ta põgenes linnast maale ja jäigi kadunuks. Alice’i asemel võeti kinni tema kodakondne Petronilla de Meath. Piinamisel tunnistas Petronilla, et Alice oli andunud Filius Artise nimelisele kuradile, aga Petronilla käis tema juures suure musta kassi ja krusskarvalise koera kujul. Kohtuversiooni järgi kupeldasid mõlemad naised teineteist kuradile, varajase nõiaprotsessi demonoloogia oli erakordselt ere ja kujundlik.
Piiratud ressursid
Nõiaprotsessid olid nüüd tulnud Euroopa kultuuri, et pikaks ajaks jääda. Mitmeti mõistetav kristlik õpetus, mõtlemise mugavus, mustvalge süüdistamine, põgusate eelarvamuste järgi valitud faktid, obligatsioon „peab“ ehk üldkehtivad repertuaarid („nii teevad kõik“), reljeefne vaenlane – need viisid arvete õiendamiseni nõrgemate ja inetumatega. Loodusressursid olid piiratud, sest „väike jääaeg“ tõi endaga kaasa külmi kevadeid, põuaseid ja üleujutusi täis suvesid, ikaldusi ja taude. Näiteks Trieri peapiiskopkonnas ajavahemikus 1581‒1599, see tähendab 18 aasta jooksul, suutis teravili õiget pead luua vaid kahel aastal. Ikaldus oli pidev ja kui see oli kestnud kümme aastat, algas suur arveteõiendamine süüdlasteks peetavate vanemate meeste, eriti aga naistega. Peaaegu kogu rahvas oli nende tapmise poolt.
Keskajal ei saanudki nõiahirm vohada, sest oli nii soe aeg, et Lõuna-Inglismaal kasvasid viinamarjad. Ka Eestis ei olnud keskajal väga halbu ilmaolusid. Tuuled ei olnud tugevad ja olid enamasti muutlikest suundadest, oli palju tuulevaikust ja suvi ei kestnud kaua. Kuni septembrini olid väga sageli soojad päikesepaistelised päevad. Kliimaga annab seletada paljusid ajaloolisi sündmusi. Kuid väikese jääaja kliima tõi kaasa selle, et talumees ei saanud mitte igal aastal ühest põllule külvatud terast kahte.
Suur talupere ei elanud ära, kui külvatu ja lõigatu vaheline kordaja oli üks ehk kui talumees pani maha vaka rukist ja sai vastu kaks vakka. Selleks, et leevendada ilmaoludega seotud riske, toita ära lapsed ja sulased, oli tarvis viis kordajat. XIV sajandi parimatel aegadel võis kordaja olla 7, nüüdisaegses põllumajanduses on see kuni 30. Püüda sellises situatsioonis mitte süüdlast otsida on kangelastegu. Inimene oli nõrk ja läks ligimese peale kaevates lihtsamat teed.
Piinamise jõledad viisid
Seepärast kardeti nõida nii, et inkvisitsioon võis talle olla isegi päästerõngaks. Ohvril oli valida, kas lasta märatseval rahvahulgal end tänava peal lõhki kiskuda või usaldada end inkvisiitorite hoole alla, jahedasse kambrisse, kus temaga alguses rahulikult räägiti. Rahuliku jutu peale aga ei teadnud süüalune, mida täpselt üles tunnistada. Pidi ütlema Nideri „Sipelgamäe“ (1437) loogika järgi: must isand sunnib meid tantsima, paneb ohvreid tooma. Ohvrid on kahjustatud kaaskodanikud, äranõiutud vili, ärakeedetud lapsed, punase lõnga jupiga teise inimese sisse meelitatud armastus ja mädanenud liha abil kolmandasse suunda voolama pandud jõgi.
Ka pöidlakruvid on rahvamassi viha ees vaid tühine katsumus. Heinrich Krameri „Nõiahaamris“ (1487) on juttu kohtunik Peterist, kes ajas need kruvid ühe oma naisohvri pöialdesse (väike piin, tortura minore). Võis ajada ka randmetesse või halvemal juhul rindadesse. Kui pöialdest luukilde välja krigistada, siis selle prantsuse piinaga mõne aja pärast harjub. Naised harjuvad enne kui mehed, sest nemad on harjunud sünnitamisel valu kannatama. Igal juhul ütles Peter, et kohtualune kannatas selle toimingu välja ja „elab tänapäevani kõbusalt“.
Hoopis teine asi on venitamine piinapingil, vändaga. Inimkeha hakkas venima. Selgroolüli sees ja kõrval on pisike kiilluu, mille otsad purunevad ja selgroo pealmine osa nihkub. Lülide vahelt seljaajust väljuvad selgroonärvid, mis viivad infot lihaste ja siseelunditeni. Need saavad kahjustada ja vigastatud koht tursub. Hoogne venitamine viib tavaliselt selleni, et lüli nihkub eemale ühes diskidega, mis teda teise lüli küljes hoiavad, kõigepealt juhtub see aga rindkereosa alumiste lülide piirkonnas, kus inimese selgroog on kõige ahtam. Inimene on valmis omaks võtma ükskõik mida, et sellest valust pääseda. Mittetäieliku kahjustuse korral kannatab see inimene eluaeg ägedate seljavalude käes. Täieliku kahjustuse puhul jääb kannatanu alakehast halvatuks, seljaaju on katkenud, põie- ja soolekontroll puudub. Nii on üsna seletatav asjaolu, et mõned protsessid ei lõpe põletamisega. Tuld loeti küll vabastavaks ja puhtaks elemendiks, kuid postile ei saa siduda inimest, kes näeb välja nagu pudel sülti. Sealt puuduks didaktiline element, mis on vajalik publikule.
Eesti- ja Liivimaa nõiad
Nii ei vajunud 1636. aasta Kose nõiaprotsessil naisnõid mitte vette. Et ta oma süü üles tunnistaks, mõisteti ta tortuurile. Ta rinnakorvi pressiti ja ta oli lämbumas. Kirjelduse järgi põtkis ta kõvasti jalgadega, „temast tuli vett“. Talle anti veini juua, kuid ta tegi kramplikke öökivaid liigutusi, mis läksid üle surmakorinaks, kuni elu temas lõplikult kustus. Kirjelduse järgi on raske aru saada, millist meetodit tema peal rakendati. Võimalik, et see oli piin raskuse abil surnuks lömastamisega nagu Salemi nõidade protsessil 1692. aastal seda tehti Giles Coreyga, kelle kuulsad sõnad „More weight!“näitavad, millest indiviid sel hetkel mõtleb.
Siinkohal tuleks selgitada ühte levinud müüti – nimelt uskumust, et Eesti- ja Liivimaal karistati nõidumise eest rohkem mehi kui naisi. Pigem oli protsessides mehi ja naisi võrdselt ning karistada said naised õige väikese edumaaga meeste ees. Paljudes kohtuasjades jääb küll selline mulje, nagu oleks otsitud meestüüpi – üksikult metsas elavat manatarka. Kuid tegelikult on ajalugu talletanud palju anonüümseid protsesse, mis sisaldavad kohta ja hulka – üheksa nõida Rakveres, üks nõiameister Amblas, üheksa nõida Toompea hukkamisplatsil (Liivalaia luite Jeruusalemma mäe poolsel küljel, kõik 1615). Teisteski protsessides on mainitud rida naisi. Kes neid naisi adramaarevisjonideski niiväga luges, saati siis nõiaprotsessil? Naistööjõudu tarvitasid niihästi talu kui ka mõis meestest enam, ja kui naine jäi vanaks, siis ei olnud ta enam kellelegi vajalik. See külm toores aeg oli kõige kurvemalt antifeministlik.
Tasuks mõelda sellelegi, et kui ühelainsal aastal põletati allikate järgi nii palju anonüümseid nõidu, siis kui palju võib meil olla ajaloo ees nimetuks jäänud hukatuid, kellest allikad ei pajata? On selge, et mõisatel ei olnud mingit huvi neid dokumente säilitada, kui ühiskondlik paradigma varsti muutus ja nõidade asemel hakati põlgama nõiakütte.
Kaebealune Tõnu
Piinajatele venitusmajas rääkisid talupojad samu rahvajutte pisikesest kuradist, mida mehed olid harjunud veeretama kõrtsis ja naised ketrusõhtutel. Kuradi rahvajutuline pale ei olnud piisav universaalselt kurjade jõudude etendamiseks. Villem Uuspuu, meie esinduslik uusaja-ajaloolane, on selgitanud, et mehed ladusid kohtus välja kõige fantastilisemaid mõistujuttusid, mille üle ilmalikele võimudele appi kutsutud pastoritel jäi üle vaid pead vangutada ja sedastada, et need ei olnud kooskõlas ühegi teoloogilise doktriiniga. Kajavere valitseja süüdistas 1687. aastal talupoeg Tõnu pakti sõlmimises Saatanaga, kes Tõnu kaudu on häda saatnud Kaupe Jürgeni pojale Adole ja Jürgeni sulasele. Selle ütluse kaitseks tõi valitseja-härra välja, et Polli Hans käis nendega kõrtsis kümme kuni kaksteist korda, siis suri.
Kaupe Ado kinnitas, et ta on kaebealust Tõnu näinud kolmel korral. Esimesel korral verise kirvega, kui Tõnu sosistas nõiasõnu. Teine kord hiirena, kes vedas värske heina koormat. Kolmas kord kuuejalgse vanamehena, kes kandis kaenlas kaht raamatut. Tema, Ado, kirjutas oma nime valgesse raamatusse ja mitte enampakutud musta (EAA.914.1.67, lk 1‒2). Savora Mart süüdistas Tõnu, et too oli soola laiali puhunud, kurat oli tulnud soola peale ja ühines temaga õhtusöömalauas.
Selles loos on toimumise hiline aasta – 1687 – selgesti näha. Nõiaprotsessid olid oma loojangul. Piinamist ei ole enam toimunud, sest piinamisel välja pressitud pildid ei oleks nii mõnusalt naljakad, vaid seotud külma, räpase, jälgi Saatana imemisega, talle kõige püha ohverdamisega. Loost on samuti näha, et Tartumaa talupojad elasid endiselt paganluse elementidega segatud külakatoliikluse mõtteilmas: soolaga sümboolne ohverdamine ehk chrisma on levinud katoliku traditsioonis. XVII sajandi lõpus oli üks ajastu pöördumatult lõppemas ja nõiaprotsessidest jäid vaid järelkajad.
Kaupe Ado oli kaebealust näinud kolmel korral. Esimesel korral verise kirvega, kui Tõnu sosistas nõiasõnu. Teine kord hiirena, kes vedas värske heina koormat. Kolmas kord kuuejalgse vanamehena, kes kandis kaenlas kaht raamatut.
Hoopis teine asi on venitamine piinapingil, vändaga. Inimkeha hakkas venima. Selgroolüli sees ja kõrval on pisike kiilluu, mille otsad purunevad ja selgroo pealmine osa nihkub.
