MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (102): Toomas Kümmel tutvustab maailma mõttetuid riike. Niger, Mali ja Burkina Faso on riigid Loode-Aafrikas Saheli vööndis, endised Prantsusmaa asumaad. Täiesti mõttetud riigid, muuseas. Need riigid on erinevad, kuid neil võib olla rohkem ühendavat kui lahutavat, eriti viimaste sündmuste valguses. Ja veel: musta mandri segaduste kohal rõõmustab Putini nägu.
Selle aasta 16. septembril sõlmisid Nigeri, Mali ja Burkina Faso sõjaväeliste režiimide ninamehed julgeolekupakti, milles lubatakse väljastpoolt tuleva sõjalise ohu eest üksteist koos kaitsta. Kõigis kolmes riigis on hiljuti toimunud sõjaväelised riigipöörded ja kõikidesse neisse on oma nina toppinud Venemaa palgasõdurid.
Sõjaväehuntad näitavad teed mõttetusse tulevikku
Aafrikas on viimastel aastatel sõjaväeliste riigipööretega suur segadus. Neid on hakanud toimuma nii massiliselt, et arusaamisega on tekkinud tõsised raskused. Näiteks kirjutas BBC oma ulatuslikus ülevaates, et viimase nelja aasta jooksul on toimunud kaheksa riigipööret. Püüdsime need kokku lugeda ja saime tulemuseks, et alates 2020. aastast on Aafrikas toimunud 12 riigipöördekatset, millest pooled on õnnestunud. Tähelepanelikumal vaatlemisel osutub, et sõjaväeliste riigipöörete kõige tihedam piirkond ongi just Saheli vöönd. Lisaks Nigerile, Malile ja Burkina Fasole on sõjaväelised riigipöörded toimunud septembris 2021 Guineas ja aprillis 2021 Tšaadis.
- augustil 2020 kukutasid mässulised sõjaväelased Mali presidendi Ibrahim Boubacar Keïta. Ta võitis 2013. aastal presidendivalimised tihedas konkurentsis teises voorus pärast seda, kui 2012. aasta sõjaväelise riigipöörde järel olukord riigis normaliseerus. President Keïta vastased protestid olid alanud juba juunis. Protestijad ei olnud rahul sellega, et võimud ei olnud suutelised lämmatama tuareegide iseseisvusliikumist ega ka islamistide võimu nende kontrollitavates piirkondades.
Olukorda kasutas ära grupp sõjaväelasi. Nad tungisid pealinna ning arreteerisid president Keïta, peaministri ning mitmed ministrid. Enne keskööd teatas president Keïta oma pöördumises, et ei taha oma võimu säilitamise nimel verevalamist, seetõttu astub riigipea ametist tagasi. Samuti teatas ta parlamendi ja valitsuse laialisaatmisest. Sõjaväelased teatasid rahvusliku päästekomitee loomisest, selle esimeheks nimetati kolonel Assimi Goita.
Lääne-Aafrika majandusühendus ECOWAS ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide survel alustasid sõjaväelastest riigipöörajad suhteliselt kiiresti Mali poliitiliste organisatsioonidega kõnelusi võimu üleandmiseks üleminekuvalitsusele pärast riigipööret. Üleminekuaja ajutiseks presidendiks määrati endine Mali õhujõudude staabiülem ja kaitseminister Bah N’Daw, ajutiseks asepresidendiks Goita ilma õiguseta asendada presidenti, kui see ametipost mingil põhjusel tühjaks jääks, ning peaministriks endine välisminister ja rahvusvahelise mastaabiga diplomaat Moctar Ouane.
- aasta 25. mail teatas kolonel Goita N’Daw ja Ouane ametist vabastamisest, süüdistades neid üleminekuaja saboteerimises. Järgmisel päeval vahistati N’Daw ja Ouane ning nad viidi Kati sõjaväebaasi. Kolm päeva hiljem kuulutas Mali konstitutsiooniline kohus Assimi Goita ajutiseks presidendiks kuni üleminekuaja lõpuni. Millal üleminekuaeg peaks lõppema, ei tea keegi ja järjest vähem sellest Malis räägitakse.
Venemaa Wagneri käsi Aafrikas
Kui Venemaa palgasõdurite Wagneri grupp 2021. aasta lõpus Malisse tuli, anti Prantsuse sõjaväele aastaid kestnud partnerlusest hoolimata käsk riigist lahkuda.
Burkina Fasos toimunud sõjaväeline riigipööre kordas Mali kaheastmelise võimu ülevõtmise mustrit. 24. jaanuaril 2022 toimus Burkina Fasos sõjaväeline riigipööre, mida juhtis kolonel-leitnant Paul-Henri Sandaogou Damiba. Ta oli islamistide vastu võidelnud eriüksuse komandör ja seejärel riigi olulisema sõjaväeringkonna komandör. 2015. aastal vabadel valimistel võitnud president Roch Marc Christian Kaboré arreteeriti. Sõjaväelased kuulutasid maa ajutiseks presidendiks Damiba, kes sai aga võimul olla vaid kaheksa kuud. 30. septembril 2022 toimus uus sõjaväeline riigipööre eriüksuse “Kobra” komandöri kapten Ibrahim Traoré juhtimisel. Talle olid abiks Venemaa Wagneri grupi palgasõdurid. Traoré nimetas riigipöörde põhjusena Damiba suutmatust kaitsta riigi elanikke islamistide ülestõusu eest. 2023. aasta alguses käskis Burkina Faso hunta Prantsusmaa sõjaväeüksustel riigi territooriumilt lahkuda.
Kõige värskem sõjaväeline riigipööre toimus selle aasta 26. juulil Nigeris. Sõjaväelased eesotsas Nigeri presidendi kaardiväe ülema Abdourahamane Tchaniga haarasid riigis võimu ja arreteerisid seadusliku presidendi Mohamed Bazoumi. Lääne-Aafrika majandusühendus ECOWAS andis samal päeval Nigeri seadusliku presidendi Mohamed Bazoumi kukutanud sõjaväehuntale nädala aega tema ametisse ennistamiseks, ähvardades vastasel juhul sõjalise sekkumisega. ECOWAS ei ole siiani ähvardustest tegudeni jõudnud, küll aga palus riigipöörajate hulka kuulunud kindral Salifou Mody visiidi ajal naaberriiki Malisse abi seal asunud Wagneri grupi palgasõduritelt.
Selle aasta 24. septembril teatas Prantsusmaa president Emmanuel Macron vastupidiselt oma varasematele kinnitustele, et tema riik viib Nigerist välja oma väeüksuse ja kutsub tagasi suursaadiku. Presidendi avaldus oli alandus Prantsusmaale. Prantsusmaa ajalooline mõju Aafrikas väheneb kiires tempos. Enne seda oli Prantsusmaa oma väeüksused ära toonud ka Malist ja Burkina Fasost.
Kindlasti ei ole kõigest sellest mitte midagi võitnud ka Eesti välispoliitika ja sõdurid, kes teenisid prantslaste kutsel Malis islamistide vastasel operatsioonil 2018. aasta augustist 2022. aasta 17. juunini. Plaan osaleda sõjalisel missioonil Nigeris sai Eesti kaitseväe jaoks nüüd lõpu enne, kui see alatagi oli jõudnud.
Saheli piirkond
Neil riikidel on ühine geograafiline asukoht Sahelis ja see on kõige tähtsam, sest geograafia vastu ei saa. Samuti võib rääkida nende riikide ühisest või vähemalt väga lähedasest ajaloost, seda juba enne Prantsusmaa vallutusi 19. sajandi koloniaalperioodil. Nende riikide territooriumil asusid enne prantslaste tulekut jõukad kuningriigid, mis kontrollisid karavanide kaubateid läbi Sahara kõrbe. Sellesse vööndisse, mida on hakatud nimetama Saheli vööndiks ja Aafrika asjatundja Mart Nutt nimetas kurbuse vööndiks, kuulub suurem osa Nigeri ja Mali territooriumist, samal ajal kui Burkina Fasol on kokkupuude napim.
Oma tunnustatud teoses “Geograafia võim” uurib Briti ajakirjanik Tim Marshall kümmet võtmeregiooni, mis suure tõenäosusega vormivad globaalset geopoliitikat uuel suurjõudude võimuvõitluse ajastul. Nende seas on ka Sahel, piirkond Aafrikas, mida Marshall iseloomustab tabavalt: “Sahel on rannik, Sahara on meri.”
Sahel tuleb araabiakeelsest sõnast sahil, mis tähendab rannikut. Ilmselt sellisena omaaegsed maailma suurima, Sahara kõrbe läbijad seda piirkondlikku vööd nägidki. Sahel on umbes 6000 km pikkune koridor läänest itta Atlandi ookeani rannikult Punase mereni. Sellest koridorist põhja jääb elutu kõrb, kus liiga kaua viibides võib surra kas janu või kuumarabanduse kätte, ning lõuna poole vihmametsad, kus kauem viibimine lõpeb vähemalt tsetsekärbse hammustusega, mis põhjustab inimeste ja loomade hulgas surmavat unehaigust.
Saheli peamise probleemina näeb Marshall seda, et viimastel aastatel asub sealt aina enam inimesi teele üle liivamere teise ranniku – Euroopa – poole.
“Nad jätavad maha meie planeedi ühe kõige vaesema ja suuremate keskkonnakahjustustega piirkonna,” tõdeb Marshall.
Ääretutel poolkõrbelistel tasandikel tapab põud vastiku regulaarsusega karja ja hävitab põllusaagi. Tulemuseks võivad olla sadu tuhandeid inimesi tapvad näljahädad. Kui sellele kõigele lisada etnilisest kirevusest tekkivad sisepinged, islamistide vägivalla ja sõjaväeliste riigipöörete järel võimule tõusnud diktaatorite täieliku hoolimatuse oma rahva vastu, hiigelkorruptsiooni, saame muret tekitava portree Saheli riikidest. Nende puhul tuleb rääkida veel Venemaa palgasõdurite, moraalsete piirideta kurjategijate osast nende riikide poliitika kujundamisel.
Prantsusmaa mõju alt ula peale
Prantsusmaa osales 19. sajandi lõpul võidujooksus Aafrika eest. Kurikuulsal Berliini konverentsil (1884–1885) jagasid Euroopa koloniaalriigid täiesti meelevaldselt kaardile piire tõmmates Aafrika endi vahel ära. Suurbritannia peaminister lord Salisbury meenutas hiljem: “Andsime üksteisele mägesid, jõgesid ja järvi, ainsaks väikeseks takistuseks oli see, et me täpselt ei teadnud, kus need mäed, järved ja jõed asuvad.”
Prantsusmaa vallutas suuri territooriume mandri sisemaal ja haldas neid esialgu kas Senegali koloonia osana või iseseisvate üksustena. Tavaliselt haldasid neid vallutatud alasid sõjaväelased ja need olid kaartidel märgitud kui “sõjalised territooriumid”. 1890. aastatel asus Prantsuse valitsus neid “kohalikke peremehi” oma kontrolli alla võtma ja kõik Gabonist läänes asuvad territooriumid allutati ühele kubernerile, kes asus Senegalis ja allus otse ülemerealade ministrile. 16. juunil 1895 määrati Senegali esimene kindralkuberner, kelle elukoht oli Saint-Louis. Foureau-Lami sõjaväeekspeditsioon saadeti 1898. aastal Alžeeriast vallutama Tšaadi basseini ja ühendama kõik Prantsuse territooriumid Lääne-Aafrikas.
- aastal viidi koloonia pealinn Dakarisse ja 1904. aastal hakati kolooniat ametlikult nimetama Prantsuse Lääne-Aafrikaks (pr Afrique-Occidentale française). Pärast Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrika koloonia moodustamist 1910. aastal kulges nendevaheline piir praeguse Nigeri ja Tšaadi vahel.
Prantsuse Lääne-Aafrika koosseisu kuulusid Mauritaania, Senegal, Albreda (1681–1857, praegu Gambia osa), Prantsuse Sudaan (praegu Mali, 1880–1958), Prantsuse Guinea (praegu Guinea), Elevandiluurannik (praegu Côte d’Ivoire), Niger, Prantsuse Ülem-Volta (praegu Burkina Faso), Prantsuse Dahomey (praegu Benin), Prantsuse Togo (1916–1960, praegu Togo) ning Forcadose ja Bajibo enklaavid (tänapäeval Nigeerias).
- aastal said Prantsuse Lääne-Aafrika asumaad autonoomia ja seejärel valida, kas iseseisvuda või jääda Prantsusmaa meretagusteks territooriumideks. Niger, Mali ja Burkina Faso iseseisvusid 1960. aastal. Iseseisvumisel ja ka järgnevatel aastatel oli neil riikidel kavatsusi mitmete uute liitriikide loomiseks, kuid ühestki neist plaanist ei saanud asja. Prantsusmaa tollane president Charles de Gaulle oli Lääne-Aafrika maade iseseisvumisel lubanud ka tuareegidele oma riiki, kuid seda lubadust ei täidetud. Tuareegid elavad killustatult Mali, Nigeri, Burkina Faso, aga ka Liibüa ja Alžeeria vahel. Oma riigi eest võitlevad tuareegid praeguseni.
Enne iseseisvumist 1960. aastal plaaniti moodustada Nigerist, Elevandiluurannikust, Dahomeest ja Ülem-Voltast liitriik, mis ei õnnestunud.
Seejärel avaldas Ülem-Volta hoopis soovi liituda sel ajal eksisteerinud Mali ja Senegali föderatsiooniga, kuid naaberriigi Elevandiluuranniku survel loobus sellest ideest. 1984. aastal muudeti riigi nimi Burkina Fasoks ja hakati kavandama kahe riigi ühendamist Ghanaga, millest ei tulnud aga midagi välja. 1985. aastal tungisid naaberriigi Mali väed markeerimata piirialadele maavarade poolest rikkas vaidlusaluses Agacheri piirkonnas. Lõpuks lahendas tüliküsimuse ÜRO rahvusvaheline kohus ja jagas vaidlusaluse piirkonna enam-vähem kaheks.
- aastal ühendati Prantsuse Sudaan Senegaliga ja neist moodustati Mali liitriik, mis järgmisel aastal iseseisvus. Senegali ja Mali liitriik pidas pärast iseseisvumist vastu kaks kuud ja jagunes siis kaheks eraldi riigiks. Veel püüti pärast seda ühinemises kokku leppida Mali, Ghana ja Guinea vahel, kuid ka sellest ei tulnud mitte midagi välja. Veel kolmaski katse võeti ette 1982. aastal, kui Mali pidas ühinemiskõnelusi Guineaga, kuid seegi liit ei saanud teoks. Juba nimetatud piiritülile Burkina Fasoga on Malil olnud probleeme ka Alžeeriaga. See puudutas Sahara kõrbet läbivat teed, mille kulgemises jõuti kokkuleppele alles 1983. aastal.
Kolmikportree
Kõigis kolmes riigis on vaatamata suurele etnilisele kirevusele ametlikuks keeleks prantsuse keel, mida kasutatakse asjaajamises, hariduses ja massimeedias. Kõigis kolmes riigis on valitsevaks usuks islam. Moslemid moodustavad 95% Mali ja koguni 99% Nigeri elanikkonnast. Ka Burkino Faso on islamiriik, kuid moslemite kõrval on ka arvestatav osa kristlasi, vastavalt 64% ja 26% rahvastikust.
Need kolm on väga vaesed riigid. IMF-i 2023. aasta jooksvas tabelis SKT ühe elaniku kohta on andmed 192 riigi kohta. Niger on 186. kohal (1600 USA dollarit elaniku kohta), tsipakese kõrgemal on Mali ja Burkina Faso, vastavalt 174. koht (2656 dollarit) ja 173. koht (2723 dollarit).
Kummalisel kombel on ka nende kolme riigi rahvaarv peaaegu ühesuguse suurusega, 26 miljonit Burkina Fasos, 25,4 miljonit Nigeris ja 21,4 miljonit Malis. Samal ajal on ka Nigeril ja Malil riigi pindalad väga sarnased. Vaid Burkina Faso jääb neist selles osas tunduvalt maha. Kõige suurema pindalaga on Niger (1 267 000 km²), vaid õige pisut jääb maha Mali (1 240 000 km²). Burkina Faso (274 000 km²) on neist kõige pisem, selle pindala on üle 4,5 korra väiksem kui Nigeril ja Malil. Kuid ikkagi on Burkina Faso rohkem kui kuus korda Eestist suurem.
Etniline kirevus loob neis riikides eeldused sisepingete ja konfliktide tekkeks. Mali ja Niger on ühelt poolt kõrbe- ja teiselt poolt savanniala poolt lõhestatud. See jaotab nad looduslikult ja kultuuriliselt kaheks kokkusobimatuks osaks. Suurema osa põhjapoolsest territooriumist moodustavad kõrbealad, kus elavad paikselt püsimatud karjakasvatajad tuareegid. Kümnel protsendil viljakamal territooriumil elab aga 90% rahvastikust, põhiliselt paiksed mustanahalised põlluharijad. Nigeris moodustavad 2,8 miljonit tuareegi 12% maa rahvastikust ja nad on suuruselt kolmas rahvagrupp riigis. Malis elab 705 000 tuareegi ehk 3,5% rahvastikust. Burkina Fasos on tuareegide osa rahvastikust kõige väiksem – 406 000 tuareegi moodustavad 1,9% elanikest. Nigeris on kaks suuremat rahvast hausad, 53,1% rahvastikust, ja zarmad ning songhayd, keda on kokku 21,2% rahvastikust. Mali elanikest moodustavad kolmandiku bambarad, järgnevad fulad 13,3%-ga; 9% ringis on soninkesid, senufosid, malinkesid ja dogoneid. Burkina Fasos on arvukamaks rahvaks mossid, keda on 52% rahvastikust, ülejäänud arvukad rahvad jäävad kõik 10% künnise alla.
Enne koloniaalsõltuvust
Nigeri põhjaosas elavad rändkarjakasvatajad, lõunaosas aga paiksed põlluharijad. Karjakasvatajatest olid olulisemad tuareegid, kellel on praeguseni raske harjuda koloniaalajal suvaliselt tõmmatud piiridega. Hõredalt asustatud sisemaariik Sahara lõunaserval kontrollis omal ajal läbi Sahara kulgevaid karavaniteid. Riik on oma nime saanud Nigeri jõe järgi.
- sajandist 16. sajandini oli Nigeri läänepoolne osa Mali riigi ja hiljem Songao kuningriigi koosseisus. Praeguse Nigeri idapoolne osa kuulus kuni 14. sajandini Kanemi ja selle lagunemise järel Bornu kuningriigi koosseisu. 1591. aastal alistas Songai kuningriigi Maroko sultan, kuid lõunapoolsed alad, mis asuvad praeguses Nigeris, säilitasid iseseisvuse. Seal tekkis vürstiriik, mis peagi lagunes väiksemateks valitsemisaladeks.
- sajandil läks valdav osa Nigeri territooriumist karjakasvatajatest tuareegide võimu alla, kes alates 7. sajandist asuvad maa põhjaosas. Tuareegid lõid Agadezi sultanaadi, kuid neil puudus tsentraliseeritud keskvõim.
Esimesed eurooplased jõudsid praeguse Nigeri aladele alles 19. sajandil. Berliini konverentsil 1884. aastal jagasid seitse Euroopa riiki omavahel Aafrika valdused. Prantsusmaa nõudis selle ala omale, kuid võimu kindlustamine ei läinud sugugi libedalt. Kõige visamalt punnisid koloniaalvõimudele vastu põhjaosas elavad tuareegid. Kogu Nigeri maa-ala liitmine Prantsuse Lääne-Aafrikaga õnnestus alles 1922. aastaks. Maksude ja muude sunnivahenditega suunati kohalik rahvas viljelema kasumlikke põllukultuure, eelkõige kasvatati maapähklit ja puuvilla.
Mali kauge eelkäija, 13.–16. sajandini eksisteerinud Mali kuningriik oli võimas ja jõukas suurvõim, erinevalt oma tänapäevasest järeltulijast. 14. sajandi alguses kuningas Mansa Musa võimu ajal võttis riik omaks islami. Pealinn Timbuktu kujunes islami hariduse ja kultuuri oluliseks keskuseks. See oli Mali kuningriigi kuldne ajastu, Timbuktu uhke saviarhitektuur oma suurejooneliste templite, paleede ja võimsa kindlusega meenutavad seda ilusat aega tänapäevalgi. Mali ja sellele järgnenud Songai kuningriigi jõukuse oluliseks allikaks olid ka Sahara kõrbe läbinud karavanide kaubateed. Sealkaudu läks kuld põhja suunas ja sool lõuna suunas.
- sajandil viisid Maroko ekspansionistlikud rünnakud Songai riigi lagunemiseni. Kunagi jõuka kuningriigi varemetele tekkis hulk väikseid hõimuriike. Eurooplaste võim jõudis Aafrika lääneosas sisemaale alles 19. sajandil. Kuid eurooplaste merekaubandus Aafrikas viis läbi Sahara kõrbe kulgenud kaamelikaravanide kaubateede hääbumiseni. Kohalike hõimude vastupanu prantslastest kolonisaatoritele oli visa ning alles 1895. aastaks õnnestus Prantsusmaal see maa-ala täielikult oma kontrolli alla saada. Nad moodustasid sellel alal Prantsuse Sudaani asumaa, mis liideti hiljem ühtseks Prantsuse Lääne-Aafrika kolooniaks.
- sajandil saabusid tänapäeva Burkina Faso aladele mossid praeguse Ghana riigi kirdeosast. Nad allutasid oma võimu alla kohalikud hõimud ja rajasid võimsa kuningriigi pealinnaga Ouagadougou. Kui 17. sajandil naaberkuningriigid Mali ja Songai hakkasid oma maa-alasid laiendama, kaotas mosside kuningriik Yatenga osa oma valdustest. 1895. aastal purustasid Prantsuse koloniaalväed Yatenga armee. Aga kui Prantsusmaa vallutas 1897. aastal Ouagadougou, valitses sellel alal siiski veel mosside oma kuningas.
Piirkond muudeti pärast pealinna vallutamist Prantsusmaa asumaaks. Tollal nimetati seda asumaad Ülem-Voltaks Atlandi ookeani suubuva Volta jõe järgi. Volta jõgi hargneb Ülem-Volta territooriumil kolmeks haruks: Mustaks, Punaseks ja Valgeks Voltaks. 20. sajandi alguses ühendati see koos Nigeri, Mali ja teiste aladega ühtseks Prantsuse Lääne-Aafrika kolooniaks. Aastatel 1904–1919 kuulus Ülem-Volta prantslaste Ülem-Senegali-Nigeri kolooniasse, seejärel moodustati sellest eraldi koloonia. Aastatel 1915–1916 haaras peaaegu kogu maad koloniaalvõimuvastane ülestõus.
Pärast Teist maailmasõda kogus hoogu vabadusliikumine Aafrika demokraatlik kogu (RDA).
Sõjaväeliste riigipöörete jada
Nigeris tekkis 1950. aastatel hulk omavahel rivaalitsevaid rahvuslikke vabadusliikumisi. Pärast 1958. aasta autonoomiat tõusis neist juhtpositsioonile Prantsusmaa toetatud Nigeri progressiivne partei Alhaji Hamani Diori juhtimisel. Nigeri iseseisvumisel 1960. aastal valiti Dior riigi esimeseks presidendiks. Võimule saades keelas Dior esimese asjana ära kõik teised poliitilised parteid ja kehtestas riigis kiiresti üheparteilise diktaatorirežiimi. Dior valiti ainsa kandidaadina presidendiks tagasi 1965. ja 1970. aastal.
- kõrvaldas sõjavägi riigipöörde käigus korruptsioonis süüdistatud president Diori võimult. Uueks presidendiks sai riigipööret juhtinud kolonel Seyni Kountché. Ainupartei võimu ei muudetud ära, kuid sõjaväehuntal õnnestus saavutada riigis mingi stabiilsus ja 1983. aastal määrati peaministri ametisse esimene tsiviilisik. Kountché suri 1987. aasta novembris Pariisis ajuvähki.
Uueks presidendiks määras kõrgem sõjanõukogu senise asepresidendi kindral Ali Saïbou. 1990. aastate alguse tudengite protestiliikumise ja nendega liitunud tuareegide rahvusliku liikumise mõjul pidi sõjaväehunta tegema mitmeid poliitilisi järeleandmisi. Muudeti sõjaseisukorra seadusi ja lubati opositsiooniliste parteide tegevus. See nõrgendas oluliselt Saïbou positsioone. 1993. aasta presidendivalimistel kaotas võimul olevate sõjaväelaste kandidaat, keda toetas ka ametis olev president, teises voorus ootamatult opositsiooni kandidaadile Mahamane Ousmane’ile. Need olid esimesed demokraatlikud valimised Nigeris.
Kõik kestis vaid lühikesed kolm aastat, kuni uus sõjaväeline riigipööre 1996. aastal kolonel Ibrahim Baré Maïnassara juhtimisel demokraatial jalad alt lõi. Pärast uut sõjaväelist riigipööret ja president Maïnassara hukkumist võitis 1999. aasta aprillis toimunud presidendivalimised 1974. aasta riigipöördes osalenud Mamadou Tandja. Tema juhitud partei võitis parlamendivalimised ja sai seal enamuse. 2004. aastal valiti ta tagasi teiseks ametiajaks. 2009. aastal keeldus ta ametist lahkumast ning üritas läbi suruda konstitutsiooniparandused, et muuta presidendi kahe ametiaja piirangut. Tandja saatis laiali konstitutsioonikohtu, kes tunnistas parandused õigustühiseks, ja ka konstitutsiooniparanduste vastu protestinud parlamendi. Poliitiline olukord riigis pingestus, rahulolematus presidendiga suurenes. Ja nagu ikka sealkandis kombeks, viisid sõjaväelased 2010. aastal presidendi kukutamiseks läbi riigipöörde. Sõjaväehunta pealikuks kuulutati major Salou Djibo, kellele tehti ülesandeks ka uute presidendivalimiste korraldamine. Võeti vastu uus konstitutsioon, kuulutati välja seitsmes vabariik. 2011. aasta presidendivalimised võitis endine peaminister Mahamadou Issoufou, keda peeti läänemeelseks poliitikuks. Ta valiti tagasi teiseks ametiajaks 2016. aastal.
- aastal valiti presidendiks araabia päritolu Mohamed Bazoumi, tema ametisse vannutamise päeval toimus järjekordne riigipöördekatse. 26. juulil 2023 kukutasid sõjaväelased president Bozoumi võimult.
Rahulolematus rahulolematuse otsa
Mali esimeseks presidendiks ja peaministriks sai 1960. aastal vabadusliikumise liider ning partei Sudaani liit – Aafrika demokraatlik ühendus asutaja Modibo Keïta. Teda peeti nn Aafrika sotsialismi üheks peamiseks teoreetikuks. 1968. aastal toimunud kindral Moussa Traoré juhitud sõjaväelise riigipöörde tulemusena kukutati Keïta võimult ja vangistati. Vangistuses Keïta ka suri.
Võimule tõusnud Traoré autoritaarne režiim ei suutnud lahendada teravaid majandusprobleeme ja leevendada vaesust. Rasked põuad 1970.–1980. aastatel tapsid suure osa karjast. 1973.–1974. aasta näljahädas hukkus ligi 100 000 inimest. 1979. aastal tegi Traoré oma Mali rahva demokraatliku liidu ainsaks seaduslikuks parteiks riigis.
Kasvav rahulolematus Traoré režiimiga ja inimeste meeleheide 1990. aastate alguses tõid rahva tänavatele protestima. 1991. aasta märtsis algasid pealinnas Bamakos kokkupõrked meeleavaldajate ja valitsusvägede vahel, milles hukkus vähemalt 150 rahulikku elanikku. Traoré kuulutas küll välja eriolukorra, kuid ülestõusnud rahva poolele üle läinud sõjaväelased kukutasid Traoré võimult. Ta püüdis küll maalt põgeneda, kuid arreteeriti. Traoré mõisteti kaks korda surma, kuid mõlemal korral asendati kohtuotsus eluaegse vanglakaristusega.
- aastal valiti esimestel vabadel valimistel presidendiks Alpha Oumar Konaré. Ta valiti 1997. aastal tagasi teiseks ametiajaks. Tema esimesse valitsemisaega jäi tuareegide relvastatud ülestõus maa põhjaosas, mida toetas Liibüa. 1996. aastal saavutati rahu. Konaré lubas küll parandada tuareegide majanduslikku olukorda, kuid selleks ei tehtud tegelikkuses mitte midagi, mis viis tuareegide uute väljaastumisteni. Oma valitsusaja lõpul püüdis ta organiseerida referendumi konstitutsiooni muutmiseks, et ta saaks kandideerida ka kolmandaks ametiajaks, kuid see tal ei õnnestunud.
2002.–2013. aastal oli Mali presidendiks Moskvas ja Pariisis õppinud Mali õhudessantvägede komandör Amadou Toumani Touré.
- aastal toimus uus tuareegide ülestõus ja nad kuulutasid Mali põhjaosas välja oma riigi Azawadi. Et sellest segadusest veel vähe oli, tekkis ülestõusu käigus tuareegide islamistide äärmusgrupeering Ansar Dine. See Al-Qaedaga sidemetes olev grupeering vastandas end Azawadi välja kuulutanud separatistliku liikumisega Azawadi vabastamise rahvuslik liikumine. Ansar Dine kuulutas oma eesmärgiks islamiriigi rajamise. Islamistid vallutasid Timbuktu ja hakkasid seal esimese asjana ajaloolisi kultuurimälestisi lõhkuma. Mõõdukad tuareegid loobusid peagi iseseisvuse taotlustes autonoomia kasuks. Islamistide vastu võitlemiseks saabusid riiki Prantsuse väed.
Karmikäelised riigijuhid – kindralid
- aastal valiti 2013. aastal presidendivalimised võitnud Ibrahim Boubacar Keïta tagasi teiseks ametiajaks. 2020. aasta augustis kukutasid sõjaväelased ta riigipöörde käigus võimult.
Burkina Faso esimeseks presidendiks sai 1959. aasta detsembris rahvusliku vabadusliikumise (Aafrika demokraatlik ühendus – RDA) liider Maurice Yaméogo. Esimese otsusena riigipeana keelustas ta kõigi poliitiliste parteide tegevuse peale enda oma muidugi.
- aastal algas riigis üldstreik, mille käigus Yaméogo kukutati võimult ja see läks üle sõjaväelastele eesotsa kolonel-leitnant Sangoulé Lamizanaga. Sellest ajast saadik on riiki karmikäeliselt juhtinud kindralid. Lamizana lubas 1970. aastal küll poliitiliste parteide tegevuse ja võttis vastu uue konstitutsiooni, kuid presidendivalimiste eel 1974. aastal läksid sõjaväelased omavahel tülli ja Lamizana usurpeeris võimu. 1977. aastal lubas ta taas tegutsema tsiviilvalitsuse, kuid 1980. aasta novembris toimus järjekordne sõjaväeline riigipööre ja võimu haaras kolonel Saye Zerbo. Uus sõjaväeline riigipööre 1982. aastal tõi võimule major Jean-Baptiste Philippe Ouédraogo. Järjekordne riigipööre 1983. aasta augustis, ja muidugi sõjaväeline, tõi võimule sotsialistlike vaadetega kapteni Thomas Sankara. Just tema initsiatiivil muudeti riigi nimi Ülem-Voltast Burkina Fasoks. See tegelane asus kohe hoolega teostama sotsialistlikku revolutsiooni, aga kaugele ta sellega ei jõudnud, sest tapeti 1987. aastal järjekordse sõjaväelise riigipöörde käigus, mida juhtis Sankara lähim võitluskaaslane Blaise Compaoré. Ta pidas presidendiametis vastu koguni 27 aastat kuni 2014. aastani. 2014. aastal püüdis ta veel saavutada konstitutsiooniparandustega ametiaja pikenduse viieks aastaks. Päeval, mil parlament pidi need parandused vastu võtma, tungisid vihased rahvamassid parlamendihoonesse ja panid selle põlema. Järgmisel päeval teatas Compaoré oma tagasiastumisest. Uuesti võtsid riigis võimu sõjaväelased.
Praegu määravad Burkina Faso tulevikuarengu kaks viimast sõjaväelist riigipööret, mis toimusid 24. jaanuaril 2022 ja seejärel kohe veel 30. septembril 2022, kui võimule tõusis sõjaväe eriüksuse komandör kapten Ibrahim Traoré.
See kõik on nii mõttetu, kui ei oleks nii õudne. Ja kui ei teaks, et selle õuduse taga rõõmustab üks mehike kusagil punkris Venemaal, sest kurjus ja paha otsivad liitlasi ainult pahade ja kurjade seast.
