INIMENE JA MASIN: VAT Teatri kunstiline juht Aare Toikka on vana tuntud näitlejateatri mees. Aga nüüd kavatsevad noored kunstnikud Henri Hütt ja Sander Põllu VAT Teatris lavale tuua näitemängu „POP, mida sooviksin jagada“, kus näitleja roll on samas kaliibris televiisori, kõlari või prožektori omaga. Puhkeb vaidlus.Snapback Hats Wholesale.
Aare Toikka ja Henri Kütt on kokku saanud ja räägivad, mis juhtuma hakkab. Vaatame, mis saab.
Henri Kütt (H.K): Meie lavastuslik eksperiment räägib hetkest, mil teatrietendus on läbi saanud, eesriie on sulgunud ja publikul on äsja nähtust alles vaid kollektiivne kogemus. Anname seda edasi tehnoloogiliste teatrivahenditega, jälgides, et erinevate komponentide vahel valitseks demokraatlik balanss. Mis tähendab, et põhirõhk etenduse vedamisel ei ole näitlejal, vaid seda teevad võrdselt telekad, projektsioon, kõlarid ja valgus. Näitleja on nagu sild või selgitaja stseenide vahel, asudes ise samas kõigi eelnevate komponentidega võrdsel positsioonil.
Kui traditsiooniline draamateater tegeleb minu meelest turvalise teatrivormiga (mis kindlasti rahvale meeldib), siis vaadates meie uuenduslikku POP-tükki, ei leia publik sealt tavapärast meelelahutust ega teatrimaagiat, vaid alguspunkti, kust ise edasi mõelda.Wholesale Snapback Hats.
Aare tahab pisut vastu vaielda.
Aare Toikka (A.T): Traditsioonilist draamateatrit ei ole olemas, seda ei eksisteeri! Traditsioonilises mõttes meelt lahutava draamateatri termin on minu meelest kohutav ja ülimalt lihtsustatud klišee. Ka eksperimenti teatris ei ole olemas. Teater kogu oma olemuses ongi eksperimenteeriv kunstide sulam, kuna ta ühendab endas väga palju erinevaid kunstivorme. Kui inimene deklareerib, et ta teeb teatris eksperimenti, siis lähen mina libedale demagoogiarajale ja ütlen, et kaks eitust teevad kokku jaatuse.cheap snapbacks online.
Henri on väge täis ja paistab, et traditsioonilist teatrivormi ta ilmselgelt ei poolda.
H.K: Tundub, et kõik need lavastajad, kes meie nn traditsioonilistes teatrites tegutsevad, arvavad ise, et nad tegelevad suurte uuendustega. Aga mulle paistab, et see uuendus, mida nemad näevad, lõpeb seal, kus nad ise on.
A.T: Iga inimene, kes teatris midagi loob, tahab astuda järgmist sammu, minna eelmisest tööst sammu edasi. Ma ei tahaks uskuda, et üldse keegi teatritegijatest tahaks taguda stantsi pealt valmis lavastusi!Cheap Snapbacks.
H.K: No sinu arvamus on väga õilis ja hea! Kuid selle põhjal, mida mina eesti teatrimaastikul näen, tundub mulle, et traditsioonilises teatris riske küll ei võeta.
Jutt liigub tulevasele teatritükile.
A.T: Oma kogemuse põhjal võin öelda, et mina teen lavastusi iseendale. See, mida ma teen, peab lõpuks mulle endale meeldima.
H.K: Nii meeldib ka mulle mõelda, kuigi ma ei kujuta isegi ette, kui suur see minu grupp olla võiks. Kuna ma üldiselt tahaksin, et inimese ja tehnoloogia rollide võrdsustamisega teatris viimase osakaal tõuseks, siis äkki võiksid meie vaatajateks olla inimesed, kes suudavad omistada tehnoloogiale inimlikke väärtusi. No et inimene hakkaks enda peas erinevaid pilte ja seoseid looma: kui näiteks telekas läheb käima, siis mõistab vaataja, et karakter laval on ärganud.
Minu meelest on ise mõtlemine palju põnevam sellest, kui näitleja tuleb ja vaatajale oma tekstiga kõik kohe selgeks teeb. Ühesõnaga, ma tahan, et vaataja saalis oleks oma mõtetega busy.
A.T: Aga see sinu demokraatlik lavavorm? Ma ootan muidugi, mis sellest asjast välja tuleb. Võin öelda, et teades sind, Sandrit ja Tanel Saart, kes selles tükis ainukese näitlejana laval on, oskan ma arvata, mida oodata on. Kui te ise väidate, et võtate oma tegemisega suuri riske, siis mina loodan üllatuda.
H.K: Mina, muide, ei ole enne niimoodi midagi teinud, et mind ennast laval ei ole. Ma pole varem ka näitlejaga tööd teinud ja minu jaoks on juba see väga huvitav.
Aare muutub mõtlikuks. Kas oli ikka õige tegu noored mehed Rahvusraamatukogu Tornisaali müttama lasta?
A.T: Ma olen alles seoses sinu projektiga mõtlema hakanud, et mis see tehnoloogiline teater õieti on. Ega ma kuigi kaugele pole jõudnudki, ainult ehk nii kaugele, et näitlejateatri ja tehnoloogilise teatri vastandamine on tegelikult absurd.
Isegi siis, kui laval oleks ainult masin, mis etendust mängib, oleks see ikkagi ka inimese poolt programmeeritud ja kannaks mingeid inimlikke kvaliteete.
H.K: Siin ongi valikute küsimus – kui kaugele saab tehnoloogilise teatriga minna. Ma ei proovi väita, et tehnoloogia on vallutanud maailma, kuid antud juhul mulle meeldib see harmoonia, et mees ja masin töötavad laval koos. Et laval on mees-pluss-masin suhe, mitte mees-vs-masin suhe.
Aare on hiljuti seoses oma Sokratese-lavastusega palju antiikaja filosoofilist kirjandust läbi töötanud. Seetõttu on tal kohe näide käepärast.
A.T: Nii arutledes jõuame Aristotelese juurde, kes on klassikalise teatri väga lihtsustatult võttes kolmeks jaganud. Tragöödias tegutsevad jumalad ja pooljumalad, kellele inimene vaatab alt üles. Draamas tegutsevad inimesed, kellega vaataja on võrdne. Komöödias tegutsevad hädised koomilised olendid, keda me üleolevalt vaatame ja kelle üle naerame.
Teame, et teatri eesmärk on panna inimest iseennast mõistma. Tragöödiat vaadates mõistab inimene jumalaid ja seeläbi iseennast, draamat vaadates näeb ta endasarnast inimest, ja komöödiat vaadates endast alamat, kelle üle naerdes ennast mõista.
Tehnoloogilise teatri puhul on ehk nii, et kuna masin on meie elus igapäevane kaaslane, kutsub inimene selle lavale kui endast alama olendi – ta on ju inimese enda poolt ehitatud ja programmeeritud. Inimene püüab niiviisi masinat mõista. Ja kui ta masinat mõistab, siis mõistab ta paremini ka ennast; ta mõistab, mis ta inimeseks teeb.
Henri jääb selle väitega vaid osaliselt nõusse.
H.K: Oleks tõesti imepärane, kui tehnoloogia aitaks inimesel iseennast mõista… Aga mis puudutab seda antiikset süsteemi, siis inimene vaatab masinale ülevalt alla niikaua, kuni ta oskab seda käima ja kinni lülitada. Kui masin juba mingeid ülikeerulisi operatsioone teeb, vaatab inimene sellele juba alt üles. Sest siis kaob inimesel tegelikult masina üle võim ja kontroll. On tunne, et mina jään masinale alla. Kui laval on näitleja, kel on kaks kätt ja kaks jalga ning kes edastab teksti, ei pea erilist vaeva nägema, et temaga kontakti saada. Kastiga tuleb vaeva näha.
Aare vist päriselt teda ei usu.
A.T: Ehk on see tõesti võimalik, aga minu jaoks on näitleja laval ülim – selles variandis sisaldub nii palju eksimisvõimalusi! Aga kui juhtub suur õnnestumine, siis on see tõesti ülim. Seetõttu ma ütlengi, et traditsioonilisse draamateatrisse ei tasu üleolevalt suhtuda.
H.K: Ma ei suhtugi, kuid arvan, et see, mida mina teen, on lihtsalt traditsioonilisest teatrist üks võimalik järgmine samm edasi.
A.T: Siin ma oponeerin! See ei ole järgmine samm, vaid eksitee! Ma ei taha olla ennustaja, aga kui su teatrihuvi on tõeline, siis jõuad sa ühel hetkel ikkagi draamateatri ja näitleja juurde. Sa käid läbi pika tee ja jõuad siis punkti, kus mõistad: draamakunst on ülim.
Henri naerab.
H.K: Mina küll nii ei arva!
Mõlemad on kanged mehed ja jäävad lõpuni oma seisukohtade juurde. 17. mail on Rahvusraamatukogu Tornisaalis „POP, mida sooviksin jagada“ esietendus ning siis näeme, mis lugu see tegelikult on. Kahe kunstniku vaidlus ilmselt jätkub.