EESLINNAST KESKLINNAKS: Tallinna Suurgildi hoones (ajaloomuuseumis) on avatud näitus „Algused ja lõpud. Eeslinnast kesklinnaks“. Kuraatorid Ulla Kadakas ja Krista Sarv uurivad, kuidas eeslinnast sai äärelinn ja äärelinnast kesklinn – Kunstiakadeemia kvartali näitel. Eesti linnalise asustuse algus jääb 13. sajandi esimesse poolde, mil hakkasid formeeruma suuremad kindla füüsilise ja sotsiaalse struktuuriga tiheasustusalad. Nende kindlustamine, majandusliku spetsiifika väljaarenemine ja elanikkonna suurenemine viisid linnaõiguse omistamisele. Eeslinna algus Igal keskaegsel linnal oli tagamaa, saras – linnalähedased maad, mida kasutati põllumajanduseks, linna mitte sobivate käsitööaladega tegelemiseks ja ka suveelamiste rajamiseks. Linna suunduvate teede äärde koondusid lisaks käsitöölistele ja põllupidajatele ka teenidussfääriga seotud inimesed, kõrtsmikud ja võõrastemajapidajad. Taolise eeslinna juurde kuulus ka sakraalne ruum – kabelid või kirikud koos kalmistuga. Eeslinnades paiknes ka hospidale või seeke. Nende paiknemine linnavärava või silla läheduses oli parim almuste kogumiseks – need olid kohad, kus teelisel oli hea võimalus annetada paar münti, et mõne pühaku kaitse all alustada teekonda või tänada õnnestunud reisi eest.
Oma ilmelt oli keskaegne eeslinn üsna maalähedane. Väljaspool linnamüüri oli keelatud kivihoonete püstitamine. Eeslinnade majad olid seetõttu reeglina puust – üheruumilised eesti talutaret meenutavad ristpalkehitised või raampalkidest ja erinevast täitematerjalist saksa ehitustraditsioone järgivad vahvärkhooned.Cheap Snapbacks Free Shipping. Argielu määraja oli asupaik maa ja linna vahel. Näiteks söögikultuuris domineerisid maalähedased söögid köögiviljadest, teraviljast, ubadest-hernestest, koos liha ja kalaga. Linna mõjul aga sattus söögilauale auster, välismaa vein ja kogu söömistoiming toimus välismaistelt savinõudelt või siis peenematelt tina- või vasknõudelt. Eeslinn oli avatud ka innovatsioonidele ja uuematele moevooludele, nii näiteks on Tallinna Kivisilla eeslinna varasest kultuurikihist leitud kahvli kauge eellane, samuti asju, mida linnamüüri seest pole seni saadud, näiteks gagaadist roosikrantsi helmeid, Valenciast pärit keraamikat, võõrapäraseid nööbi-, pandla- ja haagitüüpe jms. Need esemed võivad muidugi jutustada meile ka eeslinna kõrts-võõrastemajas peatunute laiast geograafiast. Kivisilla eeslinn Kivisilla eeslinn asub Tallinna vanalinnast kagu pool, kõrghoonete ja suurte kaubanduskeskuste vahetus läheduses. Keskaegse Kivisilla eeslinna kaks olulist maastikumärki olid Ülemiste järvest alanud Härjapea jõgi ja Jaani seegi hoonetekompleks koos kalmistuga. Ristija Johannesele pühitsetud pidalitõbiste seek asutati jõe ja Tartu maantee vahele juba 1230. aastatel, enam-vähem samal ajal Tallinna linna endaga. Keskajal ehitati koolmekohale ka esimene sild, et võimaldada Tartu ja Narva poolt tulijatele kuiva jalaga linnapääs. Eeslinna nimigi tuli üle jõe ehitatud kivisillast. Piirkonda on nimetatud nii seal asunud Jaani seegi järgi, aga ka väidetavalt Saaremaalt pärit töömehe Tornimäe Adama elupaiga järgi.Cheap Snapbacks Hats for sale. EKA kinnistul toimunud uuringud täpsustasid Kivisilla eeslinna ühe kvartali asustamislugu. Kvartal oli strateegiliselt tähtsas kohas, selle lõunaservas kulges ajalooline Tartu maantee ning paarisaja meetri kaugusel asus ülepääs Härjapea jõest – seesama kivisild. Varaseimad leitud ehitusjäänused olid kergemad ehitised – vaiadest ja vitstest piirdeaiad ning mingid postkonstruktsioonid, samuti võimalik vankritee. Kalaluuleidude põhjal otsustades võis tegemist olla kalaturuga või kala esmase töötlemiskohaga. Seal kasvasid peamiselt malts, nõges ja vesihein, mis kõik viitavad pooleldi veel tühermaale. Õietolmu-uuringu järgi oli läheduses avatud maastik või puisniit, samuti viljapõllud. Millalgi 15. sajandi keskpaigas ehitati hilisemale EKA kinnistule esimene hoone. Majal oli paekividest kuivlaos vundament, puidust seinad ja põrandad. Hoonet ehitati järgmise sajandi jooksul kahel korral ümber ja pikemaks. Maja kaasaegsed kihid paistavad äärelinna kontekstis silma vähelevinud ja eksklusiivsete keraamiliste, klaasist ja metallist leidudega. Samast pärinevad luuleiud kõnelevad tapaloomade nii liharikaste kui ka -vaesemate kerepiirkondade toiduks kasutamisest. Kõik need asjaolud näitavad, et tegemist oli mingil moel avalikus kasutuses olnud asutusega, näiteks kõrtsi või võõrastemajaga. Härjapea jõgi ja sealne eeslinn – Tallinna tööstuse häll Uusaeg algas Kivisilla eeslinnale Härjapea jõe suure üleujutusega. 16. sajandi keskpaiku jõudis eeslinna arendus põhitänavate sihtide väljakujundamiseni. Järgnenud paarisaja aasta jooksul sekkusid lisaks loodusele eeslinna ellu ka hävitavad sõjasündmused. Jaani seegi keskaegne hoonestus purustati juba 1570. aastal. Ilmselt sai kannatada ka kivisild, arvatavasti lammutati muud ümbritsevad hooned, kaasa arvatud ülalkirjeldatud kõrts. Peatselt pärast sõja lõppu hoonestus aga taastati. Millalgi 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses rajati endise kõrtsihoone idaosa peale uus maja, oletatavalt samuti kõrts või võõrastemaja, sest ka selle perioodi pinnaseladestustest on leitud eripärast ja nõudlikumale maitsele meele järgi olevaid keraamiliste ja klaasist söögi- ning jooginõude katkeid, samuti viitavad osteoloogilised leiud sarnasele lihatarbimisele nagu keskajal.Wholesale Snapback Härjapea jõest sai 18. sajandil oma paberiveskite, vasepaja, värvimiskoja ja saeveskiga Tallinna tööstuse häll. Taas ülesehitatud Kivisilla eeslinnast kujunes käsitööliste, tööliste, sulaste, teenijate ja voorimeeste elupaik. Elukeskkonda on kirjeldatud kasinana. Tänavad ja platsid olid halvas seisus. Vanalinna 18. sajandi lõpu poole püstitatud laternad eeslinna veel ei jõudnud. Majades puudus veevärk ja elanikud võtsid oma joogivee tööstusettevõtete reostatud Härjapea jõest. Alates 17. sajandi teisest poolest praeguse EKA kinnistu kasutus muutus. Järgneva kahesaja aasta jooksul jagati krunt mitmeks, ehitati väiksemaid puithooneid ning ka selle perioodi leiumaterjal vastab äärelinna miljööle, domineerib igapäevast olmet kajastav materjal, samuti leiab sealt märke kodusest käsitööst. Eeslinnast äärelinnaks Põhjasõjaga (Eesti aladel 1700–1710) kaasas käinud hävitustööd peetakse Liivi sõja omast veelgi suuremaks. Tartu kohta on allikates kirjas, et Vene garnisoni nädal kestnud hävitustöö ei jätnud püsti ühtegi maja. Katkulained laastasid elanikkonda ja täitsid eeslinnades asuvaid kalmistuid. Tallinna tõi rahvast juurde ja tekitas nõudluse elukohtade järele 1785. aastal kehtestatud seadus, mis lubas linna rajada töökodasid, manufaktuure ja vabrikuid. Kuigi Peeter I ukaas, mis keelas kõikides Venemaa linnades peale Peterburi kivimajade ehitamise, tühistati juba 1741. aastal, jäi Eestis eeslinna ehituses valdavaks traditsiooniline ühekorruseline mantelkorstnaga puithoone. Tallinna 18. sajandi eeslinnu on rännumehed ja koduõpetajad kirjeldanud kui kehvi, puust majadega asupaiku. Tartu kohta on öeldud, et seda võib pigem pidada „suureks purustatud ja halvasti ehitatud külaks kui linnaks“. Linnades ja eeslinnades hakkasid suured muutused ja ümberehitused toimuma alles 19. sajandi keskel, pärast nende kustutamist Venemaa kindlustuslinnade nimekirjast (Pärnu 1834, Narva 1863, Tallinn 1864). Siis vabanesid suured alad ka eeslinnade laienemise jaoks. Senist ehituspilti muutis oluliselt ka 19. sajandi lõpukümnenditel alanud tööstuse võidukäik, mis tõi kaasa linnarahvastiku mitmekordistumise ning suure nõudluse eluasemete järele. Enamik uusasukatest leidis endale elupaiga esmalt eeslinna ühekorruselistes madalates majades, kuid õige pea hakati ehitama ka kahekorruselisi puitmaju. Ehitusmäärused lõpetasid eeslinnas stiihilise ehitustegevuse: ühtlustati fassaadide üldilmet, nõuti majade värvimist etteantud toonides ja majade ehitamist ühele joonele ning reguleeriti majadevahelist kaugust. Kivihooned alles XX sajandi alguses Kivihooneid lubati Kivisilla eeslinna ametlikult ehitama hakata alates 1902. aastast. Kuna Tallinna ärimehed paigutasid kaubandusest ja tööstusest teenitud kapitali pigem Moskvasse või Peterburi, siis ei toonud see luba kaasa juugendlike kivihoonete ehitamist nagu Riias või Helsingis. Siiski said kohalikud ärimehed peatselt aru, et raha paigutamine lähemasse kinnisvarasse on samuti kasulik, ning hakkasid rajama parema heakorrastuse ja suuremate korteritega varakamale rahvale mõeldud kortermaju. Kuna Kivisilla eeslinn oli juba ajalooliselt välja kujunenud tiheda hoonestusega, siis keskenduti Eesti esimese vabariigi lõpukümnenditel seni veel lageda ümbruse täisehitamisele. Sõjajärgsel ajal keskendus kesklinna planeering endise Kivisilla eeslinna läheduses asunud alale, praeguse Rävala ja Estonia puiesteele esplanaadi rajamisele, millest pidi saama oluline element city väljakujunemisel. EKA kinnistule rajati kaks massiivsete paevundamentidega puidust eluhoonet juba 19. sajandi viimasel veerandil, maasse kaevati veetorud ja rajati paekivist kanalisatsioonisüsteem. Kõrvale rajati tütarlaste gümnaasium, hilisema kunsttööstuskooli ja kunstiakadeemia hoone eelkäija. Viimased suuremad ümberkujundamised toimusid aga 2010. aastal, kui 1960. aastatel rajatud kunstiülikooli hoone koos mainitud kahe puitelamuga lammutati ning alale rajati parkla. Kivisilla eeslinna üks kvartal oli jälle jõudnud oma hoonestusvabasse faasi. Oma ilmelt oli keskaegne eeslinn üsna maalähedane. Väljaspool linnamüüri oli keelatud kivihoonete püstitamine. Igal keskaegsel linnal oli tagamaa, saras – linnalähedased maad, mida kasutati põllumajanduseks, suveelamiste rajamiseks jne. ****** Eeslinna lõpud ja uued algused Geograafiline asupaik linnamüüri ees asetas eeslinna eesliinile ja alates 16. sajandi keskpaigast muutus elu seal ohtlikuks. Liivi sõja (1558–1583) käigus tõmbas Tartu ise sõjaohu korral eeslinna majad maha, Pärnu omad rüüstati ja põletati venelaste pealetungide või linnakaitsjate taandumise käigus. 16. sajandi lõpu ja 17. sajandi alguse Liivimaa eeslinnu kirjeldavad katusteta ja lagunenud hooned ning tühjus. Laastatud alad kiratsesid, kuna sõda oli laostanud eeslinna elu ülal hoidva kodanikkonna ning hävitanud majanduse. 17. sajandi jooksul asustati eeslinnad taas, kuid võrreldes keskajaga vaesema rahvaga – maalt linna tulnud eestlaste, rannikult pärit rootslaste, soomlaste, venelaste ja vaesemate sakslastega. Rootsi võim tõi kaasa linnapildi märgatava muutumise. Sõjakunsti areng nõudis uuemaid kaitserajatisi, bastione ja muldkindlustuste vööndeid. Eriti puudutas see sõjaliselt tähtsamaid linnu ‒ Narvat, Pärnut, Tallinna ja Tartut. Uute kaitserajatiste ehitamisega või kindlustuste-esise asustusevaba vööndi kehtestamisega hävitati mõni eeslinn täielikult, mõni osaliselt. ******** Eeslinnast kesklinnaks 19. sajandiks olid kunagised maalähedase ja käsitööndusliku ilmega eeslinnad tundmatuseni muutunud, mille füüsilist struktuuri mõjutasid tööstusettevõtted, aga ka sinna asunud sõjaväeosad oma hoonetekompleksiga. Uute hoonete ehitamine laiendas eeslinnade alasid, misläbi tekkisid uued äärelinnad ja endisest eeslinnast sai vanalinnaga kokku kasvades uus kesklinn. Loomuliku linnaehitusliku arengu katkestasid 1944. aasta sõjasündmused, mis hävitasid suure hulga eeslinnade puithoonetest. Pärast II maailmasõda ehitati hävinud linnaosad uuesti üles: 1960. aasta statistika märgib, et Tallinna endiste eeslinnade elamutest moodustasid 81 protsenti ühekordsed puitelamud, kuid hävitatud aladele oli püstitatud ka tööstuse või ametiasutuste tarbeks suuremaid kivihooneid.