Tõnu Kaljuste läheb üle vee KAMBAKAS GRÄMMIVÕITJALE: Ühel õhtupoolikul kogunes KesKusi kamp – Juku-Kalle Raid, Tiina Ilsen, Marek Reinaas ja Kairi Keso – ajalehetoimetuse nõupidamistesaali. Katsime laua hea-paremaga. Olime otsustanud teha kambaka Tõnu Kaljustele. Dirigent Tõnu Kaljuste, äsjane Grammy-võitja, on teadagi inimene, kellest üksi jagu ei saa. Kambakas kogu toimetusega Tõnu vastu tundus vältimatu. Ja üldse on seltsis segasem vestelda. Peagi marssiski toimetusse madrusesärgis Tõnu, viskas mütsilotu lauanurgale ja sättis end mugavalt istuma. Ta nägi välja nagu normaalne merehädaline. Mis ta õigupoolest ongi, sest häda ajab Kaljuste merele – sel aastal juba 18. korda Naissaarele ja tagasi. Valasime välja Makedoonia suursaadikult hangitud uhke punaveini, mida Tõnu tempis toimetuse hämminguks veega. Ja kambakas võiski alata. KesKus (KK): Alustame algusest, selles mõttes, et ei hakka ajama auhinnajuttu, vaid võtame ette kaugemad asjad. Kas sa kooli ajal bändi ka tegid? Tõnu Kaljuste (T.K): Kooliaja bändi nimi oli Underground Fire. Ma elasin Heliloojate Liidu maja vastas ning heliloojate majja tulid elama mõned heliloojate pojad: Mart Otsa ja Tõnu Tormis. Meil oli niisugune kelmikas komplekt – klaver, tolmuimeja ja muu sihandne. Ikka puhas underground. Meie bändi kõige suurem hetk oli, kui lõpetasin muusikakeskkooli, siis pressisime end klassivend Jussi kodukohta Võrru tantsuks mängima. Eks me siis läinud, aga ega keegi tolmuimeja järgi tantsida saanud. Eestistasime ka toonast Black Sabbathit. Lastekoori-kaaslane Linnar Priimägi kirjutas Black Sabbathile ilusad eestikeelsed sõnad: „Ootan Jussi, närvid krussis…“ Eks te ise mõelge, kuhu need riimid edasi kulgeda võivad. KK: Sinu isa Heino Kaljuste oli Ellerheina koori legendaarne vedaja… T.K: Ellerheina koor oli tõepoolest nõukaajal legendaarne nähtus. Mäletan, kuidas isa koorile nime pani: ta ütles, et eesti esimene lastelaul kannab nime „Ellerhein“. Teine leid oli see, et tegemist peaks olema esimese kevadlillega. Kuigi mina küll täpselt ei tea, milline see välja näeb või kas ta ikka on esimene kevadlill, aga see oli ilus lugu. Ellerhein on Ellerhein. KK: Oot-oot? „Ellerhein“ on esimene eesti lastelaul? Mihuke see on? Mis ajast? T.K: (Naerab) „Kevade kenamal õitsmise ajal, kasvas üks kannike karjamaa rajal…“ Ega mina täpselt ei tea! Isa pani nime, minu jaoks oli usutav legend! KK: Sa ise ju juhatasid ka Ellerheina koori? T.K: Kui isa haigestus, siis paar korda… KK: Nii, ja nüüdse Grammy valguses – esimese olulise välisauhinna võitsid sa juba kaheksakümnendatel… T.K: 1980. aastal võitsime Ungaris Bela Bartoki nimelise koorimuusika konkursi. Sattusime sinna täiesti juhuslikult – oli laulupeo aasta ja Arvo Ratassepp tahtis laulupeo ajal Eestis olla ja mitte oma meestega Ungarisse minna. Ta siis tegi mulle ettepaneku, et tahate, minge käige ära. Eks me käisimegi ja vägagi võidukalt. KK: Oli sellest võidust sul edaspidi kasu ka? T.K: Ungari koorimuusika konkursil oli meil grupijuhina kaasas Miralda Gebruk – väga vahva daam, kes töötas Arnold Greeni alluvuses. Pärast konkursivõitu tuli ta minu juurde, et teate, Tõnu, ma tahaks teile midagi head teha. Kas teil auto on, kas te autoostuluba tahate? Ma vastasin, et muidugi tahan. Sügisesel ajal ta siis helistas, et te peate kindlasti sel nädalal auto välja ostma. Siis ma laenasin Peeter Liljelt ja tuttavatelt ning sain selle raha kokku. Žiguli 05 oli vist, kandiliste tuledega. KK: Tahtsime lihtsalt teada, kuidas sul oma koori loomine õnnestus. Olid küll äge sotsialismimaa laureaat ja puha, aga samas ka üks nendest, kes 40 kirjale alla kirjutas. T.K: Eks see oli üks suur angerja slaalom, mida mina ka ju väga täpselt ei tea, kuuldavasti Miralda Gebruk kandis meie võitudest Arnold Greenile ette ja Green aitas ja hoolitses mu idee eest koos kunagise fila direktori Kolditsaga. Nii see koor sündiski. Seltsimees Viies ütles, et meil juba üks vanamuusika ansambel on, et meie kammerkoori repertuaaris peavad olema ikka nõukogude heliloojate laulud. Veljo Tormis õpetas, et kuula rahuliku näoga ära ja tee ikka omamoodi. Nii tegimegi. Nõukaajal oli selline süsteem, et enne kontserti tuli kontserdikava kultuuriministeeriumis kinnitada. See oli tavaline asi, et kinnitati üks kava ja hiljem kontserdil esitati hoopis teist muusikat. Päris põnev, kui saaks mingi arhiivi kätte, et mis muusikat ma arhiivi arvates esitanud olen… Suure tõenäosusega pole ma enamikku sellest kuulnudki. Lasime Venemaal näiteks Kreegi vaimulikku muusikat eesti keeles, aga kavasse oli kirjutatud jumal teab mis soga. Peaasi, et paberil kõik korras oli. (Elavneb meenutades) Üldse võimaldas see aeg mingeid täiesti jaburaid ja uskumatuid asju, kuna inimesed pidid olema nutikad. Erki-Sven Tüür pidi kunagi konservatooriumis kohustuslikult looma Nõukogude Liidu kuuekümnendale aastapäevale pühendatud koorimuusika loo. Ta komponeeris selle bluusirütmis… See oli uskumatult naljakas: niisugune ideoloogiliste loosungite soig! Kuigi Erki-Sven on nõudnud, et see teos tuleks maailmast hävitada, kandsin selle mingil hetkel Narvas oma isa mälestuskontserdil ette… See iseloomustas seda aega paremini, kui sõnades suudad seletada. Mõnel Ukraina kooril tuleks see uuesti ära teha – see on geniaalne lugu ja hea nali, tõeline absurd. KK: Bela Bartoki nimelise koorimuusika konkursi auhinnast kuni Grammydeni on pikk maa minna. Kas sel aastal võidetud Grammy tegi sama palju rõõmu kui esimene auhind? T.K: Muidugi. Elavate heliloojate viimine maailma on tähtis. Sel aastal kandideerisin kahes kategoorias – üks oli koorikategoorias Pärdi „Aadama itk“ ja teine ooperikategoorias koos norrakatega Kleibergi ooperiga „David ja Bathsheba“. Esimesena tulid mind õnnitlema norrakad ja ma alguses mõtlesin, et võitsin ooperikategoorias, aga siis sain aru, et nad soovivad õnne Pärdi esitamise eest saadud Grammy-võidu puhul. KK: Räägi, mis see Pärdi fenomen õigupoolest on. T.K: Ta on oma otsingutes olnud aus. Ta on leidnud elus ja muusikas õiged tekstid, inimesed, noodid, harmooniad ja veel midagi, mis teeb ta muusikast just selle, mille pärast ei saa seda kirjasõnas kirjeldada. Muusika keel on kõlas. KK: Võib ju kurja nalja visata, et Pärdi muusika koosneb põhiliselt paarist noodist. Ta on tõesti väga staatiline… T.K: (Naerma pahvatades) Austraalias, pärast üht menukat kontserti Sidney ooperimajas tuli üks eesti vanem mees, kes ütles Pärdile: „Teie olete üks väga kaval mees, keegi ei kirjuta nii igavaid ja aeglasi lugusid kui teie. Teete, ühesõnaga, nii vähe tööd ja oskate sellest nii palju välja pressida!“ Pärt naeris, oli kohe õnnelik, et näe, inimene tuli ja rääkis siiralt. Vaatamata sellele, kas sa pead seda igavaks, see muusika tasakaalustab muud maailma ja annab asjadele mingisuguse mittemusikaalsuse. See pole mitte ainult muusika, see on mingi hoiak. Pärt on looja, kes suudab vaikuse piiril tegutseda. See on niisugune tundlik maa, kus kitš ei ole kaugel. Tema kompositsioonide tunnetus, algebra ja maitse välistab selle väga kindlalt. KK: Hea luule on kirjutatud ridade vahele, kas Pärt kirjutab nootide vahele? T.K: (Mõtlikult) Vaat muusikas ei saa samamoodi, see on niivõrd individuaalne. Kui annad inimesele kirjanduse kätte, siis sõnad ei muutu, sa võid küll valjemalt, kiljuvamalt lugeda, aga need on kogu aeg samad. Aga kui sa esitad või kuulad muusikat, siis seesama noot võib olla ilus ja võib olla kole. Piisab, kui mängida üks ilus noot, selles peitub Pärdi muusika sügav tõde. Samas, kui Pärt muusikast räägib, siis on selles alatasa väga palju ridade vahel… KK: No räägime nüüd Naissaarest, kus sa Nargenfestivali vead ja muidu pidevalt viibid. Kas sahinad, et Lennart Meri soovitas sulle Naissaart, vastavad tõele? T.K: Tema jah ütles, et mine vaata, jube huvitav kalmistu. Mina käisin algul Naissaarel, pea laiali otsas, mitte midagi ei teadnud. Aga hiljem juhuse läbi leidsin seal kodu oma Nargenile. See oli rida juhuseid, mingit strateegilist plaani minna Naissaarele ja hakata seal midagi tegema ei olnud. Lihtsalt see krunt, kus praegu asub kontserdisaal, oli müügis. Ma sain aru, et selle taga ei olnud mitte ainult see maa, vaid fantastiline ajalugu, sealsamas on kohe randumispaik – kõige vanem ja ajaloolisem Rootsi-aegne sadam. Kui sa oled nii palju maailmas ringi tiirelnud ja järsku näed sellist asja siinsamas kodus, siis läheb mingi lamp põlema. Ma läksin alguses ikka noorte arhitektide manu. Tegin konkursi ja läksin hulluks koos nendega. Noored tahtsid, et ma väärtustaks kultuuri, aga ma ei teadnud ehitusest mitte midagi. Sain aru, et kui see kontserdimaja seal talvel üksikult on, siis ta peab olema midagi sellist, mis meeletult raha välja ei viiks. Kütmised ja ülalpidamised ja muu. No aga siis tuli Hardi Volmer ja pakkus Omar Volmeri küüni, et korista see kurat siit ära ja vii Naissaarele, muidu panen tule otsa. Nii sündiski. Naissaare maa kividest tegime uue vundamendi – meeter kõrgema kui originaalis. Mind aitas kõvasti Peep Jänes (mees, kes tegi Estonia teatri projekti, mida lõpuks seoses hõlmikpuu kaitsmisega ei ehitatud). Tal oli süda minuga tõsiselt kaasas ja ta koolitas mind väga palju. Kümne aasta jooksul on kontserdisaalile juurde tulnud hulk kõrvalhooneid. KK: Kas Naissaare toonane ainus püsielanik Petka ikka elab ja toimetab teil seal ilusti? T.K: (Ise ka imestades) Jah, huvitaval kombel tal tervis peab vastu. Eelmisel aastal tegi ta veduri, sõidab sellega ja teenib raha talveks. Sellel aastal meisterdas neljakäigulise ja kolmerattalise mopeedi. (Kiidab) Vaat see on ikka üks imeriist. KK: Kas Naissaar on su lemmikpaik ja suviti eladki seal? T.K: Varem kütsin kõvasti mööda ilma, aga nüüd proovin mitte üle korra kuus Eestist eemal olla. Mul on mänedžer, kes elab Berliinis ja saab minu tasudest 15%. Tema tahaks, et ma kogu aeg rakkes oleks. Eks see Grammy võitmine ole ka rohkem tema rida ja võimalus. Mulle meeldib aga rohkem Naissaarel nokitseda. KK: Kas sa teadsid, et Naissaar oli eelmise sajandi algul, 1917, kaks nädalat Nõukogude Vabariik? T.K: Tellisin sellel teemal eelmisel aastal isegi näidendi, aga vist kiirustasin. Sel aastal oleks teema palju aktuaalsem olnud – tänu Ukraina sündmustele saavad meie inimesed teada, kuidas Venemaal see ülevõtmise rutiin käib. KK: Kas selle aasta Nargenfestivali kava on juba koos? T.K: Ma teen erinevatel aastatel festivali erinevatel põhjustel ja erinevate võimalustega. Sel aastal tegin niisuguse kava, kus avakontserdi peamiseks teoseks on Mahleri 4. sümfoonia – see on maailma kõige õnnelikum sümfoonia, suvel kirjutatud. Järgmisel päeval on traditsioonilised Kreegi päevad, muuseas Kreek ja Pärt raamivad kogu festivali. Kreek on muusikamaailmas praegu väga populaarne. Tal on ka väga palju ettekandmata muusikat. Aga kuna 14. juuni on leinapäev, siis kanname ette Kreegi „Reekviemi“. 15. juuniks tellisin ühe kontserdi Kadri Voorannalt, minu meelest ääretult andekas tüdruk. Augustis toome välja uut Eesti muusikat. Ja septembris on traditsioonilised Pärdi päevad, mis avatakse seekord Grammy võitnud plaadi tervikettekandega, aga teeme seda suurelt – Läti ja Eesti koorimuusikud koos. KK: On kuulda, et Naissaarel õpetatakse sel aastal, kuidas on kõige parem paadiga põgeneda? Näiteks, kui okupatsioon tuleb… T.K: Kõlakad vastavad tõele. Paadipõgenemise teemast on kantud näitus, mis on pühendatud Erik Schmidtile. Ta on Naissaarelt pärit rahvusromantiliste joontega väliseesti kunstnik, kes sel aastal lahkus siitilmast. (Muuseas, tema käest ma saarele festivalipaigaks kujunenud maatüki ostsingi). Näitus saab olema selline „vaese mehe“ lahendus: lasin teha 16 tuulelippu, mille peale pannakse Erik Schmidti näopilt ja QR-kood. Nutitelefoniga QR-koodi lugedes saab vaadata Eriku pilte oma telefoni ekraanilt. Selline väike tehnoloogiline ime, mis aitab vältida ilmastikukindlate maalide tegemist. Näituse avamisel antakse ka praktilisi nõuandeid, kuidas paadipõgenemist korraldada. Sel aastal teeme koostööd ka Ööülikooliga, kes korraldab Naissaarel omamoodi teadmistetalgud. Peale Ööülikooli tuleb öökontsert – esitame Tormise „Tornikell minu külas“, mis sai tellitud 1978. aastal Lääne-Eesti mahajäetud kirikutes esitamiseks. Ma ise loen selles tükis esitamisele tulevat Fernando Pessoa luulet, mida omal ajal pidi lugema Juhan Viiding, aga luges Tõnis Rätsep. Ühesõnaga, saab olema müstiline ja äge öö. KK: Mis sulle veel peale muusika, raamatute või teatri huvi pakub? T.K: Mulle meeldib looduses olla, vaadata, kuidas päike tõuseb ja loojub. Lugejana olen ebastabiilne ja loen põhiliselt partituure. Ma loen rohkem selle mõttega, nagu lavastaks – olen Omari küünis püüdnud väiksemaid süütumaid asju lavastada. Mulle meeldivad rohkem lühivormid, näiteks luule. See on kõige lähem muusikale – luules on mingisugune essents koos. KK: KesKus ilmub maikuus, mil Eesti peateemaks on europarlamendi valimised. Lähed ikka valima? T.K: Muidugi. Inimesi, kellel on midagi laiemale seltskonnale öelda, on alati vaja. Ja neid, keda kuulatakse, on alati vähe. Valimised on üks võimalus kaasa rääkida. KK: Mida öelda nendele, kes ei lähe? T.K: Mida sellistele üldse öelda? Minge… ikka.
Onko elämä Petroskoi? Mitä tämä on?
juuni 11, 2014